Kalle Vilpuu on laiemale üldsusele tuntud eeskätt ansamblitest Seitsmes Meel ja Ultima Thule − viimases on pillimees kitarri vingutanud juba üle 20 aasta. Peale selle on ta mänginud ka paljudes teistes kooslustes (nt Saxappeal Band, House Of Games) ning lubab sügisel välja anda oma esimese sooloplaadi („instrumentaalne, mõningate vokaliisidega industriaal”). Kalle peab ideaalseks rokikitarriks Gibson Les Pauli, ehkki tee esimese oma Les Paulini oli tal päris pikk ja käänuline.
Tekst: Andri Riid
Foto: Kris Moor
„Esimene pill oli mul põhimõtteliselt Jaapani päritolu Squire Stratocaster, mille mahamüümine on üks suuremaid vigu, mis ma teinud olen,” muigab Kalle. „Aga sel olid omad, tol ajal lahendamatuna näivad hädad − pill „sõi” palju keeli, kippus kangiga mängimisel häälest ära minema ning lavadel oli müraga probleeme. Läksin moevooludega kaasa, soetasin endale Floyd Rose’iga varustatud Ibanezi.”
„80ndate lõpus sai hakatud käima välismaal, käisin kitarripoodides Les Paule vaatamas; mängisin natuke, panin tagasi, sest respekt oli tohutu suur. Mul on selline tunne, et Les Pauli mängimine nõuab sisemist valmisolekut. Et mängida nii nagu mängisid Paul Kossoff, Jimmy Page või Gary Moore, peab minema süvitsi, tundma instrumendi hingeelu. Mina ei saanud sinna ligi. Aga eks ma läksin kitarristina aja jooksul paremaks, vahepeal oli mul tapitud kaelaga Ibanez Artist, see oli ka samm Les Pauli suunas. Ühel hetkel tundsin, et olen valmis.”
See, et esimene Les Paul, mille Kalle endale soetas, oli just Custom, mitte ikooniline Standard, oli ilmselt puhas juhus.
Vaata ka videokatkendit intervjuust: