Kasutan meelsasti ära võimaluse teha lühike kokkuvõte kitarriõpingute I kursusest, just selleks, et innustada paljusid teisi kursustele tulema.
Muusika minu sees ja ümber on olnud kogu aeg tähtsal kohal. Osata ise mõnda pilli mängida on fantastiline. Oskamiseni aga läheb kaua aega ja sellega peab arvestama. Üks on selge – vilumused ja oskused tulevad ikka ja ainult läbi harjutamise – ja selleks peab aega leidma.
Kindlasti on huvitav teada, mis on kõige raskem. Minu jaoks oli ja on ikka veel sõrmede liikumasamine – nii paremal käel arpedzoharjutustes kui vasakul käel akordide vahetamisel. Eriti kui tuleb korraga õppida uus meloodia, rütm ja akordid ja seda kõike ka ise füüsiliselt sooritada – küsid järsku endalt, kas see on üldse võimalik ja miks ma ennast nii raskesse olukorda olen pannud. Aega napib aga kogu aeg.
Julgustuseks neile, kel vähe aega – ettevõtjana ja armsa 11 kuuse lapselapse vanaemana – tundus küll, et kas ikka on õige aega veel muule pühendada – seda suurem oli eneseületamise mõnus katsumus ja teadmine – et tegelikult rikastab kauni kunsti harrastamine võrratult palju ja kosutab hinge. Kokkuvõttes ehk annab muudele tegevustele parema impulsi ja värskema vaatenurga. Iga kitarritund oli minu jaoks üks nädala tippsündmusi, mille puhul sai korduvalt kogeda, et harjutamiseks jäi järjekordselt vähe aega – mis sest , et vahel villid näppudes.
Nagu elus ikka – anname ainetele hinnangu õpetajate järgi. Mul on väga suur soov õpinguid jätkata.
Aitäh! Ma näen ise ka iga päev seda, et kui asju edasi lükata, siis hiljem ei pruugigi sobivaid võimalusi tulla. Aega on kõigil võrdselt ja selle jagamine tundub vahel täiesti võimatu. Muusikale kulutatud aeg tuleb aga tihtipeale energiana tagasi ja iga uus praktiline oskus muudab maailmapilti jälle veidi avaramaks.