Mäletan 90ndate algust, kui töötasin Surguti Ehituse Tallinna büroo öövahina. Töö tähendas sisuliselt divantšikus lebotamist ning sahisevatelt videokassettidelt öö läbi musavideote jõllitamist, silmad punased nagu küülikul.
Tekst: Andres Maimik
Märkamatult ladestus minusse müriaad kujundeid, stiile ja vormimänge. Ning igatsus – antaks ometi kaamera, küll alles väljendaks ennast! Aga näed, kalleid kaameraid usaldati ainult ETV onudele, kes filmisid üles surmigavat juustu: „Viljaveskeid”, täis aeglaseid panoraame ja pealesuume.
Nüüd on mu noorpõlve utoopia täide läinud – teostamaks visuaalseid ideid, pole vaja jämedat tengelpunga ega ETV virilaid professionaale. Iga vidin taskus salvestab videot, iga mäkk sisaldab After Effectsi.
