Ahja poiss Argo Vals (24) tegutseb hetkel viies erinevas bändis. Lisaks sellele käib ta veel looper’itega oma soolokava mängimas. Mul oli võimalus paari nädala jooksul pooli Argo bände kuulata ja peab ütlema, et need on kõik stiililt küllaltki erinevad − muusikat on folgist ambient’ini.
Kohtume Argoga ühel pühapäeva hommikul, kui ta esineb oma sooloprojektiga Jazzkaare ja Kalamaja päeva raames kohvikus Klaus. Rahvast on nii palju kokku tulnud, et kohvik jääb kontserdi jaoks liiga väikseks. Jahedast ilmast hoolimata tõstetakse mees kogu kolaga terrassile ja kontsert võib alata. Püüan kinnastega pilti teha, aga sellest ei tule midagi välja. Kui Argo saab ilma käpikuteta mängitud, saan minagi hakkama…
Tekst: Kris Moor
Fotod: Kris Moor, erakogu
Sa ilmselt ei läinud päris suvaliselt Viljandi Kultuuriakadeemia Jazzmuusikasse kitarri õppima. Kui vanalt sa esimest korda kitarri kätte võtsid?
Laulmist alustasin neljaselt ja klaveriõpinguid kaheksaselt. Kitarri võtsin esimest korda kätte 11-aastaselt − sain selle jõulukingiks. Olin seda hetke oodanud ja mu huvi pillimängu vastu kasvas järsult.
Nii mõneski mõttes oli 900-kroonise vineerist hiinaka tellimine Kodu-Anttilast vanemate poolt mõistlik tegu, sest kunagi ju ei tea, kas lapsel huvi säilib või kaob. Esimese pilliga tabas mind kohe ka ebaõnn, see oli praak. Seejärel sai pill garantiikorras tagasi saadetud, aga vastu sain samasuguse praagi. Ei hakanud enam Kodu-Anttilaga jändama.
Poolteist aastat hiljem hakkasin Tartus klassikalise kitarri tundides käima. Kuna ka kolm aastat pärast esimese kitarri saamist oli mul huvi pillimängu vastu säilinud, sai see vanematele garantiiks ja nad ostsid mulle korraliku klassikalise kitarri Rodriguez. Kümnendas klassis ostsin esimese elektrikitarri ja sellest midagi lahedamat olla enam ei saanud.
Sa oled üles kasvanud Ahjal. Kas seal tillukeses tundmatus alevikus mängitakse palju pilli?
Nii palju, kui mäletan, on Ahjal alati rokkbände olnud. Grunge ja alternatiivrokk oli aastatuhande vahetusel meil väga teemakohane ja popp. Tänagi ütles üks sõber, et tema ei mõista, kuidas nii väiksest kohast nagu Ahja nii palju muusikat tuleb. Mõned ahjakad on muusikat pärast gümnaasiumi muusika- ja kõrgkoolides edasi õppinud. Loodetavasti tekib seal ka nooremaid muusikahuvilisi juurde. Ma ei kujuta ette, kas mõnes teises keskkonnas elades oleksin muusika vastu sama suurt huvi tundma hakanud.
Su esimene bänd Clumsy Parachuter oli ka Ahjalt pärit?
Jah, alustasime aastal 2004, tegime seda kaks aastat. Esimest korda elus tundsin, kui hea ja eriline tunne on teha bändi, salvestada ühist loomingut ning anda kontserte.
Sa tegutsed praegu vähemalt viies koosluses: Viljandi Guitar Trios, Animal Dramas, Rob Findelis, Talamakis ja Argo Vals Bandis. Kas sa oledki kõigi nende bändide esindaja ja mänedžer?
Vahepeal tegelesin nii Talamaki kui ka Animal Drama asjaajamisega. Aga ühel hetkel mailidesse ja telefonikõnedesse uppununa avastasin, et rõhuasetus oli sujuvalt täiesti paigast nihkunud. Muusikuna peaksin rohkem hoolitsema ikka selle eest, et enamik aega kuluks pillimängule ja heliloomingule. Tegelikult oleks igale korralikule bändile esindajat vaja, aga kuna meie bändidel mänedžeri ei ole, v.a Animal Drama, kes sai hiljaaegu endale mänedžeri, siis tegeleme kõige vajalikuga ise. Oleme kohustused mõistlikult ära jaganud, nii et keegi mitme bändiga korraga tegelema ei pea. Praegu tegelen vaid Argo Vals Bandi köögipoolega.
Need on kõik küllaltki erinevad bändid. Mismoodi need sündisid?
Viljandi Guitar Trioga alustasime 2008. aastal. Selle üheks kokkutoojaks võib pidada Viljandi Kultuuriakadeemiat, kus me kolmekesi õppisime (Jalmar Vabarna, Jaan Jaago ja Argo Vals, toim.), teiseks kitarriansambli juhendajat Robert Jürjendali ning kolmandaks me enda suurt soovi tegeleda seda laadi kitarrimuusikaga.
Animal Drama asutajaks on Fredy Schmidt, selle ansambli laulja ja suure osa loomingu autor. Bändi tõi ta kokku 2007. aastal, mil kolis elama Tartusse. Praeguseks on algkoosseis totaalselt vahetunud, uue koosseisuga jätkasime 2009. aasta sügisest.
Talamak sai alguse 2011. aasta kevadel − minu, bassimängija Magnus Moreli ja kitarrist Karl Petti ühisel soovil.
Rob Findel (2010) on läbi ja lõhki Siim Raidma bänd, kes on arvutihuvilisest laulja ning kitarrist, ja Argo Vals Band sai loodud mu TÜVKA (Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia, toim.) diplomikontserdiks valmistudes.
Ma tean küll, et nii ei ole õiglane küsida, aga milline neist bändidest on sulle endale kõige südamelähedasem?
Argo Vals Bandi võib nimetada kõige südamelähedasemaks, sest selles on mind ennast kõige enam. Mida rohkem suudan kooslusesse oma ideedega panustada, seda olulisemaks see mulle saab. Talamak ja Viljandi Guitar Trio esitavad ka minu kirjutatud lugusid.
Kuidas su loomeprotsess umbes välja näeb?
Ideed tekivad ja arenevad mul siis, kui pill on käeulatuses, ja see ei pea olema tingimata kitarr. Hoian alati mp3-mängijat käepärast, et suvalistes kohtades, kas või rongis, visandeid salvestada saaks. Enamikku lugusid arendan ma looper’iga, mis on minu jaoks täiesti asendamatu vahend. Ühe käigu väljatöötamisega võib minna vahepeal ka tunde, sest selle „õige” otsingul proovin läbi palju eri variante. Õnneks on mul palju kannatust. Arvutiga demosid salvestades juhtub tihti, et unustan end sellega tegelema terveteks päevadeks. On ka juhtunud, et alustan hommikul ja lõpetan alles järgmise päeva varavalges. Ja öösiti on kõige mõnusam luua − siis, kui kõik teised magavad.
Kuldar Kudu ja Robert Jürjendal on olnud su põhilised õpetajad. Oled sa mingis mõttes mängustiililt ka oma õpetajate nägu? Või on neil hoopis olnud mingi roll su muusikamaitse kujunemisel?
Mõlema õpetus on jätnud minusse olulise jälje. Eeskätt Roberti kaudu olen tutvunud (kitarri)muusika sellise küljega, mille kohta ise infot otsides oleksin jõudnud selleni millalgi tüki aja pärast. Kui üldse.
Kui sind kutsuti sel aastal presidendi vastuvõtu kätlemistseremooniale muusikat tegema, muutusid sa üleöö tuntuks kogu Eestis. Vähemalt minu Facebooki seinale tekkis nii mõnigi vaimustav hüüatus, et oh, kes meil sellist kraami mängib? Küsiti kohe ka plaadi kohta. On sul sooloartistina maailmavallutusplaan olemas?
Ma siiralt ei usu, et omandasin üleöö tuntuse. Küll aga on mu vastu suuremat huvi hakatud tundma. Nende kenade hüüatuste üle, mida mainid, on mul hea meel. Enne maailmavallutusplaane peaks enda võimetes suurema kindlustunde saavutama. Praegu tundub, et võiks ka väljaspool Eestit kontserte andma hakata. Esimene suurem tunnustus väljastpoolt Eestit tuli tänavusel Tallinn Music Weekil ühelt tuntud USA raadiosaatejuhilt, kes on ühtlasi valinud paljudele Hollywoodi filmidele taustamuusikat. Ta soovis tutvuda kogu mu loominguga. Pidasime kirjavahetust ja paar silmast silma vestlust nii Internetis kui ka päriselus. Tal tekkisid mõned huvitavad mõtted seoses mu muusikaga. Näis, mis sellest saab.
Siin kohvikus ja kätlemistseremoonial mängisid sa peamiselt looper’itega justkui minimalistliku ambient’i sarnast muusikat. Kui palju sulle muu maailma kitarripõhine minimalism üldse korda läheb? Kas Robert Fripp, Steve Reich või Manuel Göttsching löövad sul silmad särama?
Kuigi mu põhiinstrument on kitarr, kuulan ainult sellele pillile kirjutatud muusikat üsna vähe. Mind huvitab rohkem selline muusika, kus kitarril on teiste instrumentidega võrdne osakaal – ansamblikoosseisud.
Hindan minimalismi kõrgelt. Seevastu paljudel noortel muusikutel juhtub tihti, et tahetakse avaldada muljet ja mängida kiiresti, keerukalt ja nii palju kui võimalik. Tulemusena võib kõlada palju läbimõtlemata ja põhjendamatuid helisid. Maitse asi muidugi ka. Minul pole kunagi olnud sisemist vajadust tõestada end metsikuid soolosid ludistades.
Robert Fripp ja Steve Reich löövad tõesti mu silmad särama. Viktor Lundbergi versioon Reichi „Electric Counterpointist” oli esimene Reichi teos, mis minu kõrvu jõudis − see võttis seest õõnsaks küll. Pean tunnistama, et Manuel Göttschingi loominguga polnud ma enne sinu mainimist veel tuttav. Kuulan järele …
