Jõuan Chicago 1933 klubisse üsna täpselt. Trummar Ahto Abner istub baarileti ääres ja trimpab rahuloleval ilmel külma, pilsner-tüüpi jooki. Tervitame. „Liina mainis jah, et pidid tulema,” ütleb Ahto. Vaatan kella, kuue minuti pärast 22, aga laval on vaid rambivalguses sirav trummikomplekt. Küsin, et kas ma liiga vara jõudsin. „Täitsa õigel ajal,” kinnitab Ahto. „Aega ju veel on.”
Tõesti, aega on neil laialt käes. Kolm minutit enne kümmet tuleb lavale Ara Yaralyan kontrabassiga, kohe järgneb Jaan Jaanson kitarriga ja pillid võetakse kotist välja. Samal ajal kui mehed nohistavad vaikselt pille häälde, lappab Liina Saar noote ja tervitab. Ahto võtab õlle kaasa ja istub samuti omale kohale. Minutiga on heli testitud ja bänd alustabki täpselt. Kõik käib nagu kellavärk.
Pärast esimest setti saan muusikutega jutule…
Tekst ja fotod: Kris Moor
„Me oleme nii ammu koos mänginud, ega me muul ajal väga kokku ei saagi,” räägib Liina. „Ja tore on niimoodi piisavalt harva üle pika aja jälle näha. Nii heade muusikutega on lahe katsetada erinevaid asju; näiteks proovida mõnda poplugu džässilikumas võtmes või täitsa džässistandardeid. Repertuaar vahetub ka pidevalt – kellele mis lugu parasjagu meelde tuleb või tahab proovida. Vahel teeme rohkem gruuvi, vahel džässi – täitsa enda tundest ja tujust see sõltub.”
Teil oma lugusid siis polegi?
Liina: Selle koosseisuga me neid ei tee, teemegi ainult kavereid. Jazz’n’Motion on lihtsalt selleks, et oleks tore koos mängida. Tavaliselt teiste koosseisudega on kindel kontsert ja ettevalmistatud kava, aga see bänd on lihtsalt selleks, et koos jämmida. Lood pole kunagi ette planeeritud, vahel tuleb üks versioon loost ja vahel täiesti teistsugune. Selliseid ootamatused on väga toredad. Näiteks keegi otsustab, et ma tahaks täna hoopis niimoodi seda lugu teha, siis teised tulevad kaasa. See ongi heas mõttes jämmi-situatsioon.
Pärast teist setti saan ka Ahtolt nööbist kinni.
Kuidas teil see koosseis tekkis?
Ahto: Täpset kuupäeva ei suuda meenutada, aga 2011. aasta lõpus hakati Chicago klubis korraldama džässi neljapäevasid. Timo Vendt (tolleagne muusikajuht klubis) pakkus võimalust kokku panna ansambel, kes võiks siin mängimas käia. Alguses oli plaan teha kontserte kaks korda kuus. Mul oli ka mõte, et bänd oleks pidevalt muutuv ja erinevad džässmuusikud võiksid mõnusas klubi keskkonnas laval kohtuda ja musitseerida, sellest tekkis ka nimi – Jazz and Motion – džäss ja liikumine. Pillimeestele on see väga hea võimalus, kui saad paar korda kuus läbi mängida lugusid, mis endale väga meeldivad ja mida kuskil mujal Tallinnas sel ajal mängida ei saanud − džässiklubisid oli vähe ja lihtsaid džässistandarditega kontserte palju ei tehtud.
Olin koos õppinud Liina Saarega ja teadsin teda kui väljapaistva tämbri ning töökusega džässlauljat. Bänd tekkiski Liina ümber.
Jazz’n’Motionist on läbi käinud väga meeleolukas seltskond muusikuid − Ara Yaralyan, Mihkel Mälgand, Marti Tärn, Mingo Rajandi, Vladimir Võssotski, Ülo Mälgand, Raun Juurikas, Jaan Jaanson, Paul Daniel, Mart Soo, Kaspar Kalluste, Eno Kollom, Tõnu Tubli ja veel palju teisi… Ka soliste on olnud vahepeal erinevaid: Helin-Mari Arder, Maria Väli, Susanna Aleksandra Veldi, Reelika Ranik, Kadri Voorand.
Tundub, et Jazz’n’Motioni liikmed on bändi nime tugevalt vääristanud − hea džäss ja palju liikumist?
See ansambel on tiksunud pea seitse aasta. Viimased kolm aastat oleme mänginud kindla koosseisuga ja see on toonud sisse pikaajalise suhte kvaliteedi: muusikud saavad üksteisest aru poole sõna või liigutuse pealt, teatakse üksteise tugevusi ja nõrkusi. Meeldiv sõnulseletamatu muusikaline sõprus.
Repertuaari võtame palasid järjest juurde, aga proovi me ei tee. Katsetame standardeid ja põnevamaid seadeid. Enne mõtleme välja, et mida ja kuidas mängida, aga koos publikuga on tundmatus kohas vette hüppamine veel kütkestavam. Liina laul, selge meloodia ja teemaesitus on meie ansambli tugevused ning selle ümber annab kõvasti möllata. Noodid on küll ees, aga tegelikult mängime neid peast. Eestis on üsna väsitav see, et vähe saab teha sama kavaga kontserte. Repertuaar muutub kogu aeg, tuleb pidevalt uut marterjali omandada ja ei saa süveneda. Aga nende lugudega on hoopis teistmoodi. Mõned lood on meil juba bändi algusest peale, 6-7 aastat oleme neid mänginud. See tekitab meeldiva enesekindluse ja rahu.
Kui te üldse proovi ei tee, kuidas soleerimise kohad siis toimivad? Vaatasin, et te isegi ei nooguta teineteisele…
Kõik juhtub reaalajas, laval. Lugude lõpud on tavaliselt põnevaimad, et kuidas ühtemoodi aru saada. Aga see ongi džässi ja improvisatsioonilise muusika võlu. Eriti veel siis, kui oled harjunud koos mängima − iga väike pilk tähendab midagi.
Ootaksin ainult rohkem kuulajaid sellistele õhtutele. Jutu taustaks on küll tore mängida, aga sooviks, et inimesed saaksid rohkem osa elus muusikast. Samas baarisumin ja paar meeldivalt švipsis klienti tuleb džässile ainult kasuks.
Koosseis:
Liina Saar– vokaal
Jaan Jaanson – kitarr
Ara Yaralyan – kontrabass
Ahto Abner – trummid
GALERII:
