Pühapäev, november 24 2024

RAUL UKAREDA – kitarrist, muusik, Augustibluusi korraldaja ja programmijuht (R.U.kommentaar: meil peakorraldajat pole, mina ja Martti Mutli teeme seda kahekesi. Mina rohkem programmi peal, tema produktsiooni osakonnas, aga suurem osa asju teeme kahepeale)

Esmalt soovin õnnitleda Sinu elutöö – peatselt algava Augustibluusi 30nda juubeli puhul. Aastate jooksul on Sinu käivitatud festival kasvanud ja järjest poolehoidu ja tunnustust võitnud ning kaugemalgi hääd tuntust kogunud. Kas tänavuse Augustibluusi juubelikava kokkupanek oli keeruline, kas kõik, keda soovisid kutsuda, saavad ka tulla?

Tänan väga õnnitluste eest, aga pean täpsustama, et mina pole siiski Augustibluusi käivitaja, pigem teatepulga ülevõtja ja selle ilusa traditsiooni edasiviija. Festivali käivitasid aastal 1994 Haapsalu kultuurikeskus, Gülnar Murumägi ja Roman Sultangirejev. Meie meeskond liitus korraldustoimkonnaga aastal 2008, mõned aastad korraldasime festivali koos kultuurikeskusega, siis aga anti see ettevõtmine meile üle kogu täiega.

Juubelikava kokkupanek on olnud põnev. Loomulikult tahtsime teha kõike suuremalt ja paremini kui tavaliselt ja tundub, et see on ka õnnestunud. Kava on meil väga ambitsioonikas – sellisel hulgal prominentseid esinejaid pole varem Augustibluusil käinud. 

Väike pildivalik Augustibluusi ajaloost.

Ansambel Compromise Blue 1990 a. Jaak Ahelik, Raul Ukareda, Emil Rutiku, Ain Kalme Foto erakogust
Raul Ukareda ja Rufus Thomas, Memphises 1992 Foto erakogust
Raul Ukareda, Hedvig Hanson, Carlos Ukareda. Foto erakogust
Raul Ukareda Omar Kent Dykes Foto erakogust
Raul Ukareda, Raul Vaigla, Tõnis Mägi, Elmu Värk Foto erakogust
Raul Ukareda Augustibluus 2012, Foto Mart Sepp
Raul Ukareda ja Laur Joamets Foto Indrek Rammus
Raul ja Carlos Ukareda Foto erakogust

Mis Sulle juubeliaastal kõige suuremat rõõmu teeb? Astud ise üles mitmetes projektides – palun räägi neist lähemalt.

Enim teebki rõõmu, et lõpuks täitub meie ja paljude Eesti muusikasõprade ammune unistus näha Haapsalu hubaste lossimüüride vahel üht maailma legendaarseimat bluusbändi The Fabulous Thunderbirds, kes tänavu juba oma 50ndat aastapäeva tähistab. Aga loomulikult on ka suur rõõm, et peale nende tuleb veel 4 koosseisu USA-st ja palju teisi lahedaid bände mujalt maailmast. Rõõm on muidugi ka Ultima Thule erikavast „Kummardus“. Päriselt olemegi kavaga väga rahul.

Ise astun üles pealaval – Fender Stratocasteri 70ndale aastapäevale pühendatud eriprojektis. Jah, sellinegi juubel leiab oma juubeli just Augustibluusil tähistamist.  Samuti astun üles kultuurikeskuses ansambel T-40-ga, mis on klubis Philly Joe’s spontaanselt tekkinud põnev projekt, millega teeme sel aastal Augustibluusi debüüdi. Ka olen lubanud teha mõned lood külalisena kaasa Tartu bluusi suurmeistritega Enn Vei Blues Bandist. Tuleb tõdeda, et päris palju tegemist, aga midagi pole parata, kui ma tahan, et mu kallid kaasvõitlejad kõik Augustibluusil ikka üles astuksid, siis pean ka ise nendega koos mängima. Ja ei saa salata, mulle väga meeldib heade sõpradega koos pilli mängida.

Raul Ukareda ja Carlos Ukareda Foto Kiur Kaasik

See, et Sind köidab blues koos oma kõigi väljendusvahenditega, torkab hästi silma ja kõrva. Kas on aastate jooksul lisandunud uusi üllatavaid tegijaid või avastusi interpreteerimisel või on kõik olulised lemmikud juba teada ja tuntud, nähtud ja kuuldud?

Uusi põnevaid tegijaid tuleb õnneks kogu aeg juurde. Mulle tundub, et bluus ja ka kantri ja üldse selline traditsioonilisem inimeste poolt pillidega mängitav muusika, teeb uut võidukäiku. Mu suurte lemmikute nagu BB King, Albert King, Albert Collins jt asemele on kerkinud uued suurkujud nagu Kirk Fletcher, Josh Smith jt. Osad neist on juba Augustibluusile jõudnud, osad jõuavad ilmselt tulevikus.

Mis teoste ja tegevustega enda loomingulisust turgutad või end  inspireerid? Mis muusika puhkehetkedel enda meeleheaks mängima paned?

Eks ma pean muidugi bluusi kuulama lausa iga päev, seda nõuab juba minu töö. Enam-vähem iga päev saadetakse mulle mõni Augustibluusi esinemistaotlus või -ettepanek. Loen ja kuulan kõik need läbi, sõelale jääb neist ehk 10%, aga silmaringi avardab ja turuolukorraga aitab see kõik kursis püsida küll. Tegelikult leiab sealt sageli inspiratsioonigi. Vabatahtlikult ja oma meeleheaks kuulan eelpool mainitud uusi ja vanu lemmikuid, väga sageli Ray Charlesi.

Mis on muusika Sinu jaoks? Millal  tundsid, et muusika on sind päriselt endale saanud või oli see hoopis vastupidi? Mis sündmused, valikud, juhtumised selleks aset pidid leidma?

Muusika on minu jaoks ülioluline asi. Ma olen püüdnud sellesse alati tõsiselt suhtuda ja teha muusikat ainult siis, kui südamest tuleb. Arvan, et olin umbes 12–13-aastane, kui tundsin, et miski peale kitarri mind eriti ei huvitagi. Veidral kombel sai pöördepunktiks üks Soome televisioonist nähtud Elvise kontsert, mis oma suurejoonelise virrvarriga mind täitsa ära lummas ja pani tahtma ka sellistes olukordades olla. Olen tänulik, et see on üsnagi õnnestunud.  

Raul Ukareda Foto erakogust
Raul Ukareda ja pink cadillac Foto erakogust

 Kui tähtis on Sinu muusikuks ja kitarristiks arenemise jaoks olnud kodu, sealsed hoiakud ja eeskujud ja lapseeas tehtud valikud?

Eks iga laps ole ju oma kodu peegel. Mu insenerist isa suri, kui olin 12. Tema ilmselt ei oleks olnud kuigi vaimustunud minu muusikaambitsioonidest, ema aga on mul muusikainimene – koorilaulja ja klaveriõpetaja – tema on mind minu muusikuteel alati toetanud. Muusikakoolis ma siiski kaua vastu ei pidanud, ainult 4 aastat klaveriõpinguid, millest kahjuks tänaseks on alles jäänud ainult koerapolka ja kromaatiline heliredel. Kitarristina olen päris iseõppija, nii nagu kõik mu suured eeskujudki.

Soovita pala, plaate, kontserte, mis sinu arvates on elu parimaid kuulamiselamusi.

Üks minu lemmikuid on BB Kingi 1974. aasta Zairi kontsert, mis on osaliselt ka Youtube’s üleval. Väga meeldib mulle Kirk Fletcheri esimene plaat „Shades of Blue“, seda kuulan päris sageli ikka uuesti, ka see on Youtube’s leitav, Spotifys miskipärast mitte. Võibolla kõlab pisut ootamatult, aga mulle väga meeldib Ray Charlesi country periood, näiteks album „Modern Sounds in Country & Western“. Väga hea on ka The Fabulous Thunderbirdsi äsja nende 50ndaks aastapäevaks ilmunud album „Struck Down“, mis on igal pool saadaval.

Kui lubad endale unistada, siis kas midagi ägedat on jäänud Sinu muusikaga seotud plaanidest veel teostamata?

Ma loodan, et mul on veel palju produktiivseid aastaid ees ja jõuan veel mitmeid põnevaid asju teha. Tore oleks mõne nö suurema artisti bändis pisut pikemale ja kaugemale tuurile minna. Eks see ole muidugi suuresti ka kättevõtmise asi. Tänapäeval on ju kõik omavahel kontaktis, maailm on justkui palju väiksem kui varem, igasuguseid ühisprojekte tehakse kogu aeg. Kõik on võimalik, kui ainult tahta. Vaatame.

Raul Ukareda Foto erakogust
Previous

MUUSIKUD MUUSIKAST: Jaan Pehk

Next

MUUSIKUD MUUSIKAST: Marie Vaigla

Check Also