Kõik inimesed, kes käivad koolis või mingitel koolitustel teavad ülihästi, et nad ei ole seal ainsad, vaid tõenäoliselt on peotäis rahvast veel ja see on normaalne. Muusikaharidus on siin hästi eriline, sest aastasadu on õpitud individuaaltundides. Üks õpetaja ja üks õpilane. Nii toimib see praegugi meie muusikakoolides ja ka Muusikaakadeemias, kus õppejõudude arv on ainult kaks korda väiksem üliõpilaste arvust.
Kui aga hakata arvutama, kui palju inimesed palka saavad ja kui palju individuaaltunde nad füüsiliselt nädalas teha suudavad, selgub, et seal haigutab üks väike lõhe. Järelikult maksab keegi vahe kinni ja Eesti puhul on selleks maksjaks meie oma tore riik, kes kultuuri võimsalt toetab.
Nii ei ole aga igal pool maailmas. Toetuste süsteemi ei leia me ei Inglismaalt ei USAst ja seal on kõik harjunud ise maksma. Kuna seal on palgad veel kõrgemad, siis ei olegi tihti võimalik individuaaltunde korraldada, sest see läheks õpilasele kallimaks, kui ta tahaks. Võrdle mõne keelekursusega või suvalise ärikoolitusega – maksad vahel 4000 krooni ja koolitus kestab ühe päeva või äärmisel juhul kaks! Grupis on 30-40 inimest. Mõtle nüüd, kui oleksid grupis ainus ja peaksid kõik ise kinni plekkima. Siis oleks nii, et maksad rohkem, kui omandatavad teadmised sulle hiljem sisse toovad. See pole ju asja mõte!
Väga paljudes riikides õpitakse pillimängu alguses gruppides ja tegelikult on sellel õppeviisil ka palju plusse. Mina olen Kitarrikooli grupitunde teinud nüüd vist üle 10 aasta ja näen kogu aeg, kui hästi mõjub grupikaaslaste positiivne konkurents. Vaatad – näe, sellel kutil tuleb juba välja ja tollel ka, järelikult minu viga, harjutan vähe. Kui oled aga üksi tunnis, laskub õpetaja alati sinu tasemele ja oledki klassi parim 🙂 See on aga ekslik. Neid plusse on veel palju.
Aga teatud maalt alates lähevad inimeste oskused nii lahku, et ühes grupis jätkata ei saa. Siis tuleb ümber grupeerida, et kokku satuksid ikka need, kes ühepalju oskavad. Võtame näiteks Kuressaare kitarrilaagri, kus võib õppida erineva tasemega gruppides, mis moodustatakse otse kohapeal. Kusagilt maalt alates vajab õpilane aga ka kindlasti individuaalset tundi.
Kõige optimaalsem nii majanduslikult kui ka pedagoogilises plaanis ongi neid õppevorme kombineerida. Minu doktoritöö puudutab ka osaliselt erinevaid õppevorme ja nägin eelmisel aastal katseid tehes, et kõige paremini õppisidki need, kelle puhul sai mitut vormi kombineeritud. Seda peab aga oskuslikult tegema. Usun, et ka meie koolides oleks aeg muutusteks – ei ole ju loogiline selline olukord, kus muusikakoolide õpetajad on ülekoormatud, aga virisevad palga pärast, samas helistab mulle 10 inimest päevas, kes ei leia kidraõpetajat! Majandus peaks siin asja paika lükkama, aga meil on veel kunstlik toetusskeem, mis vana asja ka jõudsalt üleval hoiab ja siis tundubki inimesele, et näed – muusikakoolis oleksin saanud individuaaltunde väikese raha eest, aga nüüd eraõpetaja küsib ei-tea-kui-palju. Eraõpetajale ju riik klotsi peale ei maksa, selles ongi vahe.