Esmaspäeval, 14. oktoobril esines Vene Teatris eksperimentaal-metal’i ansambel Sunn O))). Artisti juhatas sisse erikülaline Caspar Brötzmann.
Kui nii suure kaliibriga staarid lausa koju kätte tuuakse, siis kuidas saab jätta minemata? Juba mitu nädalat varem kiideti ülivõrdes nende lavashow’d ja helitugevust, ja mis siin salata, kitarriambient meeldib ka mulle. Vene Teatri koridoris võis märgata nii mõndagi tuttavat kitarristi, kes ise küll päris säärast kitarrimüra ei viljele, ja nii otsustasingi küsida millised olid nende kontserdimuljed. Sekka ka üks Sunn O))) muusikaga esimest korda kokku puutunud austaja.
Tekst ja fotod: Kris Moor
Jaan Jaago (kitarrist): Teate seda tunnet kui vaatate näiteks mõnda viimase aja Godzilla filmi suures kinos ja siis kui see sajameetrine 250 miljoni aasta vanune tuumaenergiakiiri sülgav koletis kuhugi apokalüptilise tümina saatel ASTUB ja siis kõik kino subwooferid teevad ühise pingutuse, et saal selle helirõhuga täita ja tool ning ehk sisemuski pisut värisema panna? Sunn O))) oli natuke nagu see hetk, aga kahe tunni pikkuseks planeetide põrkumise sümfooniaks moondatud uskumatult vali ja füüsiline elamus, mis jätab Godzilla edaspidi vaikselt nurka oma küündimatust häbenema. Täiesti jõhker!
Mauno Meesit (kitarrist): Täiesti omaette klassist kontserdielamus, mida ilmselt polegi kõige õigem kontserdiks nimetada. See, kuidas nad drone’i ja metal’i elemendid koos füüsilise kogemuse ja visuaalse anonüümsusega üheks tervikuks sidusid, oli muljetavaldav. Sellise muusika puhul on ka ruumil suur roll ja raske oleks olnud selleks õhtuks paremat kontserdikohta soovida kui Vene Teater.
Rainer Jancis (kitarrist): Muidugi lõi pahviks backline, mis lavale oli veetud, 13 fullstack’i ja veel kaks rotary speaker’it. Hulganisti Sunn O))) võimendeid, millede järgi bänd on endale ka nime valinud. Tõenäoliselt pole sellist backline’i Eesti lavadel varem nähtud. Eks ma viimasel ajal olen ka ise üsna ogar selles suhtes ja võin ka samuti päris viisaka backline’i välja panna, kuid kahtlemata mitte nii jõhkrat. Sunn O))) on muidugi olemuselt täiesti unikaalne ja omas mullis täiuslik. Seega, kes käisid kontserdil, said unikaalse elamuse ja saavad seda veel seedida mõnda aega. Kaks tundi puhast drone’i on muidugi ettvalmistuseta kuulajale ehk ootamatult raske katsumus, aga usun, et enamus jäid ellu.
Kontserdi tipphetk oli aga siiski hoopis trombooni soolo. Suurt osa etendas ka klahvpill, mis kohati defineeris laialivalguvat helimassiivi ning on juba 70ndatest tuntud kui kitarri liim. Muidugi polnud see kontsert kibenäppudele ja ludistajatele, vaid pigem kilpkonnadele ja tigudele. Vinge kontsert oli ja suur kummardus korraldajatele, kes sellise kuluka asja maadlusmatil seljatasid.
Argo Vals (kitarrist): Sedalaadi küttekontserdil polnud ma juba mõnda aega käinud, kuigi oleksin seda vajanud. Läksin Sunn O)))-le erilise ettevalmistuseta – nende olemasolust teadsin juba aastaid, kuid tunnistan, et polnud ühtegi albumit eelnevalt läbi kuulanud. Nüüd õnnestus siis neid elavas ettekandes kuulata. Mul on hea meel, et mu sõber lähenevat live’i ikka meelde tuletas. Ja üllatuseks kohtusin saalis ka oma õe ja vennaga – meil on muidu üsna laiali muusikamaitse. Küllap hevi-drone meid siis ühendab.
Etteaste oli intensiivne, samuti maadkattev igavene tossupilv. Nii bänd kui tehnikud on aastate jooksul heliga täiuseni jõudnud – kui see kellelgi õnnestub, pole mul probleemi 12 minutit järjest sama akordi kuulata. Sunn O))) on üks kõige parema draivisaundiga bände. See on toon, mille poole paljud püüdlevad, kuid kätte ei saa. Kontsert oli vali, kuid mitte kordagi liiga vali. Vene Teatri saal oli nii helipildi kui ka atmosfääri poolest korraldajate poolt väga hea valik.
Muusikas tõmbab mind aga just gruuv ja harmoonia. Drone-akordid vaheldusid, kuid oli hetki, mil soovisin, et toimuks rohkem, et lasta seejärel meditatiivsel ja pikal transsi kulgemisel taas maad võtta. Pean ütlema, et kuulates muutusin mõned korrad kergelt kannatamatuks.
Selline võimendipark, mida üks ansambel live’is maksimaalselt hea tooni nimel kasutama vaevub, on harukordne. Eriti kui tuuritada ajal, mil tehnika areng on muusikutel võimaldanud oma reisikraami väga kompaktseks ajada. Kõik pillid – klahvpillid, bassid ja elektrikitarrid – kõlasid läbi kitarri-/bassivõimendite, mida kokku lugedes oli laval lausa 18! Võib-olla oli mõni neist ka varuks, juhul kui põhiline alt vedama peaks, kuid ükski ei paistnud seal olevat vaid tuusa visuaalse efekti saavutamiseks. Täiesti ulme transa.
Anneli Kivirand (kuulaja): See oli kohutavalt ilus… Helide massiivne voog tungib rakkude vahelt läbi ja lõhustab kogu su teadliku ettekujutuse olemisest; erinevate vibratsioonide puudutusest tekib sulametalli sees ujumise tunne, justnagu kusagil avakosmoses. Keegi surub vahepeal läbi teadvuse mõne uue heliaistingu, millega kaasa rännata, kuid seda kõike on korraga otsata palju. Tekib tunne nagu teaksid ja tajuksid samaaegselt absoluutselt kõike: kuidas toimub mustade aukude valgeteks kääbusteks moondumine, või mis tunne on olla keset keemilist reaktsiooni molekulide ja aatomite vahel, või milline on maailm siis, kui aega ei eksisteeri… Ja see kõik tundub olevat üks ja seesama tihe ja viskoosne veniv kõikne vibratsioon. Korraga tajud seda mis oli, mis on ja mis tuleb – ka see on üks ja seesama, nagu kogu teadmine sellest, mis on siis, kui sa pole otsustanud veel sündida.
Ja kui see heli väsib, siis mõistad, et sind on justkui maailma loomise katlast välja aetud. Tahaks nõuda kah kitarri, et sinna kuidagi tagasi pääseda.
GALERII:
