Rockisõpradel on põhjust rõõmustada –12. oktoobril annab ansambel Dramamama välja uue albumi pealkirjaga “Doomsday Tango”. Rõõm on tõdeda, et Dramamama pühendumus on püsinud ka koosseisu uuenedes. Peagi esitlusele tulev neljas helikandja on selle kaunis tõestus. Tore uudis on seegi, et vennad on esitlust koos ette võtmas. Vend Otil on valminud vinüülplaat ansambel Jaxyga ja Te esitlete oma plaate koos.
M.T. Jah, Dramamama ja Jaxy on lavalaudu varemgi jaganud ning kahe bändi ajalugu on omavahel tegelikult väga tihedas seoses. See, et plaadid said valmis samal ajal, on õnnelik juhus. Ott Jalakas on mu vanem vend, kelle muusikamaitse on mind palju mõjutanud ja suunanud. Plaati esitleme 21. oktoobril Tallinnas Kinomajas ning 22. oktoobril Tartus Genklubis. Külalisesinejana astub üle aastate lavale ansambel Jaxy, kelle 1996. aastal ilmunud debüütalbum “The Eve of the End” antakse sel sügisel välja vinüülil.
Kontserdid toimuvad:
21. oktoobril Tallinnas, Kinomajas – liitu FB eventiga SIIN
22. oktoobril Tartus, Genklubis – liitu FB eventiga SIIN
Vaata ja kuula:
Oled Sa seadnud Dramamamaga ka pikemaid plaane või tuure Eestist kaugemal? Hetkel teeme kõike seda n.ö samm korraga. Minul, Villul ja Jörgenil jooksevad kodus ringi pisikesed põnnid, kes on hetkel meie tähelepanu keskpunktis. Naljaga pooleks võib öelda, et teeme „dadrocki“. Bänd on oma loominguliste ideede realiseerimise koht ja saame kokku nii tihti kui võimalik. Praegune plaan, mis nüüd realiseerub, oli salvestada uus album. Edasi keskendume mõneks ajaks rohkem esinemistele nii meil kui ka loodetavasti väljaspool kodumaad.
Kas lugusid kirjutades saad inspiratsiooni ka erinevate kitarride soundidest ja mõtled mõne kõrvus heliseva loo puhul veel ühe sobiva kitarri soetusele? Kitarre ei ole kunagi liiga palju ja mina arvan, et igas pillis on mõni lugu peidus. Samas tihti kirjutan laule akustilisega ja siis ei ole soundi küsimus tihti esmajärguline, aga sound kui ka erinevad häälestused võivad inspireerida kirjutama küll. Mitmed rifid või motiivid saavad alguse mingist soundist, mis on siis pilli, võimu või pedaalide kombinatsioon. See on oluline, kuid omavahel lugu edasi arranžeerides tihti üldpilt muutub ja näiteks salvestuseks valin singlecoili pilli asemel hoopis humbuckeriga kidra. Dramamama uue plaadi peal kõlab päris lai kitarride assortii. Lisaks meie oma pillidele lubati meil kasutada ka paari Tõnu Aare pilli. Oleme selle üle rõõmsad.
Räägi oma pillidest. On sul mõni lemmikinstrument, põhipill? Mul on omajagu erinevaid pille. Enamjaolt kitarrid, kuid esiletõstmist väärivad vast need, millega olen kõige rohkem mänginud ja salvestanud. Akustidest on selleks Eastmani AC720 Dreadnaught jumbo, mille kõlakasti varsti juba isuga mängimisest on auk sisse kulunud. Pill kuulus varasemalt bändikaaslasele Laur Joametsale, kes selle mulle müüs pärast USAsse kolimist, ja on mu n.ö ihupill akustikeikadel. Elektripillidest on hea suhe USA standard Fender telecasteriga, mis minu kätte jõudis ca 12 aastat tagasi ja on töö- ja lollikindel aparaat. Üks uus lemmik on Eastmani hollowbody, mis on Gibson 335 tüüpi pill. Eastman on meiekandis vähelevinud bränd…kuna neid toodetakse Hiinas, siis see ehmatab paljud eemale. Aga kui võimalus tekib, proovige mõnda kallima otsa Eastmani käsitööpilli ja võimalik, et arvamus muutub.
Kuidas oled lahendanud päevatöö probleemi kui lahkusid erialaselt stuudiomontaaži töölt, et see bänditegemist ei segaks? Hoian ennast tegevuses. Saan aru, et muusika, mida ma kirjutan, ei konkureeri n.ö peavoolu muusikaga ja seetõttu ei pane kõiki panuseid ainult Dramamama või enda kui sooloartisti tegemistele. Mul on üks peobänd Love Criminals, millega mängime sellist Tarantino filmidest tuttavat tantsulist muusikat. Sõber Kalle Sepaga oleme juba 15 aastat teinud teist peobändi The Purple Gang, millega mängime 50-ndate rokenrolli. Koos Kalle ja ka Tõuniga teeme akustilisi duosid ja laulame eestikeelseid laule, mis panevad rõhku rohkem heale tekstile ja eesti luulele. Mida rohkem erinevate heade muusikutega mängin, seda rikkamaks saab ka minu käekiri.
Millal tundsid, et muusika on sind päriselt endale saanud? Millised sündmused ja valikud selleks pidid juhtuma? Üks selline äratundmine oli ilmselt siis, kui otsustasin tulla ära ülikoolis erialaselt omandatud töölt. Õppisin Tallinna ülikoolis režiid ja töötasin pärast kooli lõppu lühidalt Downtown stuudios monteerijana. Kuigi mulle väga meeldisid need inimesed, kellega seal koos töötasin ja minusse suhtuti väga hästi, siis sisimas sain aru, et mind tõmbab ikka rohkem muusika poole. Montaaž on teleproduktsioonis tihti n.ö viimane lüli ja juhul kui eetrisse minev materjal hilineb, siis peab montija siiski materjali ära ootama, et asjad kenasti ikka eetrisse jõuaksid. Üks selline moment, kui ma ei jõudnud oma bändi kontserdi soundcheckile, kuna ootasin monditoas materjali, aitaski mul selle otsuse teha. Jõudsin otse esinemise ajaks lavale ja ma mäletan, et saalis oli võib-olla paarkümmend inimest. Ükski terve mõistusega inimene ei teeks kindla sissetulekuga ameti ja sellise alternatiivi vahel viimase kasuks valikut. Ometi tundsin ennast vabamana selles kontekstis.
Eestlane pole aldis kiitma, kuid hea sõna kahtlemata inspireerib ja innustab. Millal sind viimati kiideti muusika eest? Eestlane ei oska kiitust vastu ka võtta väga kergesti. Minu sõpruskonnas liigub tihti selline tugev sarkasmi või iroonianoot ja sõbralik aasimine teineteise kallal on osa meie kollektiivsest olemusest. Ehk siis esimene reaktsioon on tihti, et noo…mida sa tegelikult öelda tahad. Samas pean ka ennast tagasi hoidma, kui oma arvamust avaldan läbi selle nihkes huumoriprisma. Eriti ettevaatlik peab olema välismaalastega. Aga tegelikult läheb mulle hea sõna korda. Teen oma laule südamega ja jändan nende kallal palju, et neist parim võimalik versioon ellu kutsuda. Kui nad valmis on, siis haihtuvad nad järsku õhku ja hakkavad kuskil oma elu edasi elama ja siis võib-olla millalgi keegi kuskil tuleb ja tänab kena laulu eest. Siis mul on hea meel.
Keda ise kiidaksid Eesti muusikamaastikul? Kiidaksin kõiki, kes jäävad truuks oma loomule. Neid on õnneks päris omajagu, kes teevad oma asja hingega, vaatamata sellele, et oleks palju kergemaid ja tulusamaid variante, kuidas oma aega ja elu sisustada. Ma ei tea kui aus see minust on kiita neid, kelle looming kattub minu muusikamaitsega, aga nendeks on Rita Ray, Lexsoul Dancemachine, Elephants From Neptune, Orelipoiss…aga võib-olla tahaks kiita kõige rohkem vanema generatsiooni muusikuid, kes on lati nii kõrgele ajanud, et sealt ikka annab üle hüpata. Teeb rõõmu, et näiteks Ivo Linna nii aktiivselt uut muusikat teeb. Uut Ultima Thulelt ootan ka pikisilmi.
Ega diplom ei tee veel profiks. Mis (peale paberi) eristab sinu arvates profimuusikut harrastusmuusikust? Suhtumine. See on tegelikult iga ameti juures nii, et ega keegi ei viitsi koostööd teha inimesega, kelle sõna ei maksa ja kes ei arvesta teiste ajaga. Muusiku puhul siis lähemalt see, et tehakse oma individuaalne töö kodus ära enne, kui algab ühine töö kokkulepitud repertuaariga. Sellega tuleb meelde üks Bob Dylani laulufraas „I know my song well before I start singing“ (A Hard Rain’s a-Gonna Fall). Aga omalt poolt soovitaksin siiski mingit muusikalist haridust omandada kui on soov selle elukutsega tegeleda. Võidad kuid ja aastaid. Minul on vaid lastemuusikakoolist saadud muusikaline algharidus klaveri erialal. Kitarri olen õppinud omal käel ja väga palju õppinud suurepärastelt kitarristidelt, kellega koos olen bändi teinud (Laur Joamets, Taavi Langi, Jörgen Pakkas).
Mis ja kus on koht, kus vabal õhtul meelsasti aega veedaksid? Kui on avalik koht, siis kes võiks olla seal laval? Kodus oma perega. Kui on avalik üritus, siis seal laval võiks olla keegi, kes seal olla tahab. Keegi, kes naudib pillimängu, keegi, kellel on midagi öelda ja on laval mitte pelgalt tähelepanujanu kustutamas.
Soovita pala, plaate, kontserte, mis sinu arvates on (viimase aja) parimaid kuulamiselamusi. Ma olen viimasel ajal olnud nii ametis Dramamama uue albumi viimistlemisega, et olen veidi nagu ajast maas. Mõned lemmikud, mis kõik ei ole just kõige värskemad leiud, aga endiselt kõnetavad. Highly Suspect on üks selline leid, mis on väga äge ja hingestatud rockmusa. Uue albumi peal on ka popimat, hetkekõlalisemat produktsiooni.
Üks teine viimase aja lemmikuid on Nothing But Thieves. Siit tuleb ka kontserdisoovitus. Nad esinevad 26.oktoobril Tallinnas. Minge kuulama kui pileteid veel saab. Selle bändi lauljal on ebareaalselt hea hääl ja hääleulatus. Olen neid laivis näinud mõned aastad tagasi ja ausalt öeldes karp kukkus lahti. Üks asi on laulda stuudios selliseid laule ja teine asi on need sama veenvalt laivis esitada.
Minu viimase aja lemmikalbum on olnud War On Drugs’i 2021. aasta album „I dont live here anymore“. Lemmiklugu sellelt on Living Proof
Uuelt albumilt tooks esile palad Bad Company, Deeper Dream ja Head Above The Water (millele joonistasin ise muusikavideo).
Tõnu Timmiga tegime suvel ühe ägeda akustilise loo ka. Oodata on lisa.
Kui lubad endale unistada, siis mis võiks Eestis tegevmuusiku jaoks paremini (korraldatud) olla? Eesti raadiod võiks rohkem kodumaist loomingut mängida ja televisioonis võiks olla rohkem väljundeid noortele muusikutele. Iga nädalane popmuusikasaade on telest puudu. Äge oleks kui saaks omaloomingut esitades selle elukutsega muretult ära elada, aga see privileeg on meil vaid vähestel. Samas on see ok. Maailmas on niipalju ägedat mussi, mille mahavõtmine ja esitamine ainult arendav tegevus on. Keegi ei sunni mind sülti mängima.