Kitarr ei ole kahjuks orkestripill, nii et need kitarristid, kes just elektrikitarristina kusagil (laeva või teleka-)bändis ei tööta, peavad kõvasti nuputama, mida oma muusika-alase kõrgharidusega peale hakata. Eks riigiti on situatsioon erinev, aga päris jalgratast leiutama ei pea, kuna võib ju vaadata, mida teised teevad.
Üldiselt on nii, et mitte kusagil maailmas ei pääse kitarrimängijad õpetamisest. Mingil määral on kõik õppeasutuste, õppematerjalide või meistriklasside näol õpetamisega seotud, sest puhtalt mängimisega tulevad vähesed välja. Õpetajate järele on nõudlus ka enam-vähem igal pool ja alati olemas. Näiteks UK Music Jobs pakub iga päev välja 5-6 töökohta kitarriõpetajale. Muidugi eeldab see UK-s elamist ja nende poolt tunnustatud pabereid.
Kel õnnestub piisav tase saavutada, võivad õnne proovida plaadimüügiga. Kuid teada on, et klassikalise kitarri plaatidega raha teha just väga kerge pole, ka omadega nulli tulla on raske, sest kogu protsess kava valikust, plaadi salvestamise ja tootmiseni on keerukas ja töömahukas. Kui aga plaadikastid sul ühel päeval ukse taga on, siis algab veelgi raskem osa – müük. Su plaat võib olla kuitahes hea, aga mitte keegi ei tea ju seda. Loota sellele, et kui ta vedeleb poodides, siis hakkab asi minema, on väga kahtlane. Su plaat pole ju poes ainus ja mõtle ise – kui palju satub päevas plaadipoodi just neid, keda huvitaks klassikalise kitarri muusika? Ja kui palju on nende hulgas inimesi, kes on valmis eksperimenteerima ja panema raha endale tundmatu mängija plaadi alla? Mida siis teha?
Sellest tuleb üks pikem jutt ja kui tunned asja vastu huvi, siis järgmisel korral kirjutan täpsemalt plaadimüügist USAs – kuidas oma plaadid sinna müüki saata ja kuidas teha nii, et keegi neid ka ostaks.
Seni võid jagada oma kogemusi elust kitarristina: kuidas oled oma asjad paika saanud?