Džässimprovisatsioonist rääkides või kirjutades ei saa üle ega ümber laadidest. Päris algajale võib see teema tunduda väga segane. Mõne aja möödudes, kui enamik tavalisi laade on läbi käidud ja akordide-laadide vastavusest esmased teadmised olemas, jääb mulje, et laadid on lihtne teema. Veel hiljem, kui on laadi noote piisavalt üles-alla kammitud, võib tekkida küsimus: aga kuhu jääb muusika? Ning siis võib vahepeal saavutatud selgus taas hämarusse kaduda. Selle artikliga avamegi laadide teema ja püüame põhilised asjad selgemaks rääkida.
Tekst: Virgo Sillamaa
Foto: Kris Moor
Üldiselt öeldes on laad ehk helirida hulk helisid, millel on kindel struktuur (helide omavaheliste intervallide seosed). Kõige levinumad laadid on nn diatoonilised laadid (mida eelnevatel aegadel on ka kirikulaadideks nimetatud) ja pentatoonikad (viiest helist koosnevad laadid). Siiski on laialt kasutusel ka terve hulk muid laade, mille loetlemisel pole praegu mõtet. Kui parasjagu improviseerid meloodiat, siis on laad piiratud hulk noote, mille hulgast valida. Kuna igal laadil on isemoodi struktuur, siis sellest lähtuvalt on igal laadil ka oma isikupärane kõla. Seega on loomulik, et improviseerides ühe laadi nootidel kui tahes palju meloodiaid, on need ikkagi ühes ja samas n-ö kõlapilves. Džässimprovisatsiooni traditsiooniline sisu ongi meloodiate (soolode) improviseerimine akordijärgnevusele. Akordil on oma kõlavärv ja laadil oma. Selleks et harmooniaga hästi kokku kõlavaid meloodiad mängida, on vajalik teada, millised laadid milliste akordidega sobivad. Võiks isegi öelda, et akordid ja laadid on kõlavärvi erinevad olekud − akordid väljendavad seda läbi otsese kooskõla, laadid aga üksteisele järgnevate nootide ehk meloodiate kaudu. Kogenud džässmuusik loeb akordijärgnevust nii, et oskab käigu pealt akordidele sobivaid laade juurde valida ja neid omavahel meloodiliselt ühendada. Selleks on vaja aga palju eeltööd…
Loe edasi ajakirja sügisnumbrist (Kitarr 8/2013)
Lisanoodid:
Või lae noodid alla PDFina:
Lisa – Laadid ja harjutused c-Dooria näitel