Bänd sai alguse 2017. aasta sügisel ja sinna kuulub neli noort muusikut: Ragnar Huoponen (vokaal ja kitarr), Martin Parts (trummid), Toomas Pikkmaa (bass) ja Siim Põldsaar (kitarr). Huraxi muusikat iseloomustavad kaasahaaravad harmooniad, mida toetavad kitarrisoolod ja korraliku gruuviga bassipartiid. Koheselt kummitama hakkavatele sõnadele pakuvad tuge energilised trummirütmid. Kitarrimängust, esinemistest ja äsjavalminud videost räägime kitarrist Siim Põldsaarega.
Tekst: Ene Veiksaar, GoodNews
Kuidas sa oma ansamblit iseloomustaksid?
Tervet seltskonda iseloomustab sõbralikkus ja kokku hoidmine, me arvestame üksteisega ja kõik otsused langetame koos. See aasta lõpp, mil me tegutsenud oleme, on nagu öö ja päev võrreldes sellega, kust me alustasime ja kuhu oleme välja jõudnud.
Kuidas Hurax sündis?
Ragnar helistas ja küsis, kas ma tean soovitada talle kitarristi uue bändi jaoks, mida ta luua plaanib. Olen ise rohkem metali-mees, mulle ta seepärast ei pakkunud. Lubasin maad kuulata, aga siis hakkasin mõtlema, et võiks ju teist stiili ka proovida. Ragnar oli üllatunud, sest pop-rock ei olnud üldse „minu teema“. Proovisime ja sobisime. Siis hakkasime teisi bändikaaslasi otsima ja lugusid kirjutama. Bändi nimeni Hurax jõudsime 3 kuud hiljem. Siis tulid ka esimesed esinemised ja nii see läks.
On teil oma stuudio?
Jah, praegu on meil oma “proovikas“ Türi tänaval. Vähemalt kaks korda nädalas üritame koos bändiga proove teha. Individuaalselt on igal mehel igapäevaselt ka pill käes ja kodus tinistatakse, sest visioon on olemas ja kõigil teada. Kui kokku saame, siis on hulk kodutööd juba tehtud.
Kui palju teil esinemisi on?
Novembris on meil esinemistes väike seisaks sest bändiga liitus uus trummar Martin ja me peame temaga koos kõik lood selgeks saama ning kava selgeks harjutama. Suvel oli meil esinemisi paarikümne ringis, neist meeldejäävamad Tallink Truck Show Lauluväljakul, Sõpruse Puiesteega koos Tartus, Tuberkuloitediga Hiiu Pubis, Metsatölluga koos rokkimine festivalil Verioras, Elephantsi ja Põhja Tallinnaga Lauluväljakul ning esinemine klubis Barbar üritusel “AC/DC Tribute” Soome bändiga Dynamite Train.
Ütlesid, et oled ise rohkem „metallimees“, millega sa igapäevaselt tegeled?
Olen ülikoolis õppinud sotsioloogiat. Igapäevaselt ei ole mul veel õnnestunud muusikaga ära elada, käin tööl ja müün hoopis aiatehnikat. Loodan, et me saame bändiga sedavõrd tuule tiibadesse, et ma saan muusikuelu enda jaoks esikohale seada.
Muusikat kirjutate ise?
Jah. Ideed on tulnud peamiselt Raganarilt, kes on pop-rockiga sina peal, bändiga oleme aidanud neid arranžeerida ja lugusid kokku panna. Minu poolt on kitarrisoolod. Eks ma üritan ka vaikselt ennast selle muusika lainele saada. Ideid mul on, mida realiseerida. Võin kindlalt öelda selle aasta põhjal, mil me oleme koos olnud, et mulle see muusika meeldib, muidu seda ju ei teeks.
Millised ambitsioonid teil bändiga on, lähete ka maailma vallutama?
No alustuseks tahaks ikka Eesti ära vallutada (naerab). Aga kui läheb hästi, siis kindlasti tahaks järgmise aasta lõpupoole hakata tegelema albumiga või kui väga hästi läheb, siis saame ehk aasta lõpus oma debüütalbumi või LP juba välja anda. Selles mõttes on meil kõigil visioon olemas, kuhu me sihime. Ja muidugi soovime hästi palju kontserte anda, omale nime teha ja tuntust kasvatada, et kui inimene kuuleb nime HURAX, saab ta aru – „ahaa, see on see bänd!“, mitte näiteks mingi kossuklubi.
Äsja tuli välja bändi uus video „Teineteise jaoks“. Mis selle loo teie jaoks eriliseks teeb?
Meil on varem tulnud välja kaks videot, see on kolmas. See on nässu keeratud suhetest, mis näitab, kuidas üks väike asi võib ära rikkuda nii palju head. Ragnarile on lüürika koha pealt antud vabad käed, meie nii osavad laulusõnade kirjutajad veel ei ole. See on elust enesest ja räägib tema läbielamistest ja õppetundidest. Ma pean seda meie seni parimaks looks, mille kokku klopsimisega oleme näinud ka palju vaeva. Tagasiside on olnud väga positiivne!
Millistes bändides oled varem kaasa löönud?
Olen ühte bändi varem teinud ja sedagi koos Ragnariga. See oli kaheksa aastat tagasi ja bändi nimeks oli Fat Guy From the Magazine. Mängisime hard rocki ja progerocki, törts oli metalit ka sees. Rohkem ma bände pole teinud, olen olnud rohkem selline magamistoas kitarritinistaja ja trummaritega koos oma lõbuks jämminud. Hurax on esimene tõsiselt võetav bänd minu jaoks, me teeme ka väga kõvasti tööd selle nimel, et oma muusikaga kusagile jõuda.
Kuidas sa kitarrimängu juurde jõudsid?
Peres on mul olnud kõvad muusikud – vanaema mängis akordionit ja ema klaverit. Väiksest saati jooksutati mind igasuguste laulukooride vahet, kohustuslik plokkflööt on olnud, rahvakannelt olen mänginud, samuti klaverit ja veidi ka akordioni, aga see mulle ei sobinud üldse. Kitarri juurde jõudsin alles 16-aastaselt ja tänu sellele, et koolis oli populaarne bänd Statica ja ma käisin vaatamas, kuidas nad seal pidevalt harjutasid. Tundus äge, leidsin, et tahan ka. Rääkisin emale, et ma tahaksin endale elektrikitarri ja võimu, et neile kodus närvidele hakata käima (naerab). Läks mööda pool aastat, kui saingi jõulukingiks kitarri. Mäletan siiamaani, kuidas mu vanemad ja lõpuks ka vennad ukse taga palumas käisid, et palun pane vaiksemaks või ära enam mängi. Aastake sai niimoodi kodus mängitud, algul õppisin ise ja siis hakkasin kitarritunde võtma. Olin aasta otsa tundides käinud, kui sain kutse Fat Guy`sse mängima tulla. Poolteist aastat saime mängida, kui bänd laiali lagunes, poistel tekkisid lihtsalt erinevad huvid. Siis tuli mul ülikooliaeg peale ja kitarrimäng jäi sinnapaika. Pärast Tallinna Ülikooli lõpetamist, võtsin uuesti pilli kätte, hakkasin jälle tunde võtma ja kirjutasin ka sahtlisse. Prioriteet see polnud, pigem hoidsin ennast tagasi, kuigi tahe oli endine. Kui see Ragnari kõne tuli, siis taipasin, et nüüd või mitte kunagi ja ma ei ole pidanud seda sammu kahetsema.
Mis on sinu jaoks oluline muusika tegemise juures, mis see sulle annab?
Muusika peab minu jaoks olema hea ja tekitama minus mingi tunde. Kuulan enamasti instrumentaalmuusikat, näiteks Steve Vai, Joe Satriani, Dream Theater. Nooremana olin Metallica fänn. Muusika peab minu jaks tekitama tunde, et see on hingega tehtud, mitte lihtsalt midagi kokku klopsitud. See on minu jaoks tähtis.
“Teineteise jaoks”
Facebook: https://www.facebook.com/HuraxBand/
