INGRID HAGEL on jazzviiuldaja, laulja ja helilooja.
Neljateistkümnendal märtsil avaldas jazzviiuldaja, laulja ja komponist Ingrid Hagel oma uhiuue albumi „New Beginning“, mis sümboliseerib tema jaoks uue eluetapi algust. Ta on nüüdseks kaks aastat tagasi Eestis peale pikka aega Taanis elamist, kuhu läks 2001. aastal Kopenhaageni Rütmimuusika konservatooriumi õppima.
Ingrid on sündinud Tallinnas, õppinud viiulit Nõmme muusikakoolis, laulnud Tütarlastekooris Ellerhein, õppinud Georg Otsa nimelises muusikakoolis ja Eesti Teatri- ja Muusikaakadeemias.
„New Beginning“ esitluskontserdid toimuvad 7. mail Philly Joe’s jazzklubis ja 21. mail Viljandis Rüki galeriis.
„New Beginning“ on salvestatud ja miksitud Eestis, Peeter Salmela stuudios. Albumil musitseerivad koos Ingridiga, kelle kanda viiul ja vokaal veel: Raul Sööt – tenorsaksofon, Jason Hunter – trompet ja flügelhorn, Marek Talts – kitarr, Eno Kollom – trummid, Martin-Eero Kõressaar – kontrabass, Tomas Trulsson – flööt
„New Beginning“ on Sinu neljas plaat?
Olen eelnevalt andnud välja kolm plaati. „Broken Dance“ (2010), „Tharapita“ (2014)Marilyn Mazuriga trummidel, Makiko Hirabayashiga klaveril ja Klavs Hovmanniga bassil:
2017. aastal ilmus „ Ei Saa Mitte Vaiki Olla“, mis on pühendatud Eesti Vabariigi 100. sünnipäevale. (Martin Fabricius vibrafonil, Andreas Markus bassil, Michael Dalgas trummidel. Seatud koos ansambliga.)
Mis laadi looja Sa oled – kas plaadilood valmisid lühikese aja jooksul järjest või on siia kogutud looming mitmete aastate jooksul?
Plaadil on lood, mis on komponeeritud viimase kahe aasta jooksul.
Kuidas Sa ise määratleksid, mis stiili Sinu muusika paigutub või pole see Sinu jaoks nii oluline?
Stiilil ei ole otseselt minu jaoks tähtsust. Kuna minu ettekandes on aga alati improvisatsiooni, siis kuulub see pigem jazzi alla. Viimasel plaadil olen seganud erinevaid stiile ja muusikat ja seda võiks nimetada jazz fusioniks.
Kuidas arranžeeringud sündisid – kas konkreetseid muusikuid silmas pidades?
Viimase plaadi esimene komponeeritud lugu oli „New Beginning“, kus mulle jäid kõrva Jasoni trompet ja Rauli tenorsaksofoni kaasmeloodiad. Sealt inspiratsiooni saades seadsin ka teised lood plaadil, mis andis omakorda inspiratsioonipuhangu uue plaadi väljaandmiseks.
Kas ka seaded on enda tehtud? Õppisid Sa Taani Rütmikonservatooriumis ka arranžeerimist?
Muusika ja seaded on minu tehtud, ka laulusõnad. Arranžeerimine oli mul üks valikainetest.
Küps ja terviklik toon vokaalis on kõrvale väga meeldiv kuulata. Kas Taanis arendasid end ka vokaali alal edasi?
Olen end arendanud ka erinevate lauluõpetajate juures Taanis. Kõige tähtsam neist oli Etta Cameron, kes oli ka Rütmimuusikakonservatooriumis minu lauluõpetaja. Olen laulnud Ellerheinas, hiljem Otsa koolis Mare Väljataga lauluklassis. Ka hääleseadeõpetajad on mulle hääle kasutamisel palju inspiratsiooni andnud. Nii Taanis kui ka Eestis. Meeldejäävamaid õpetajaid oli Vaike Kiik-Salupere.
Muuseas, Taanis teenisin mõne aasta jooksul leiba kirikukooris sopranina, peale konservatooriumi lõppu, mis andis häälele väga hea toonuse.
Mis Sind inspireerib ja kuidas end loomingulisele lainele sätid?
Olen proovinud erinevaid mooduseid muusika komponeerimisel, laule kirjutada ja arranžeerida. Minu avastuste kohaselt on meloodiaga tegelemine kõige põnevam. Ka bassiliin on näiteks meloodia.
Kui päris algusaegu meenutad, siis kuidas klassika juurest jazzini jõudsid?
Aasta oli siis 1999, kui läksin Sossi Klubis rääkima ameerika pianisti Butch Lacyga, kes esines Jazzkaarel oma taani üliõpilastega.(Taani Very Big Bandi pianist, helilooja ja arranžeerija Butch Lacy, ameeriklane, kes tuli 80. aastate alguses Taani. Tema käe all on Kopenhaageni Rütmimuusika Konservatooriumis õppinud paljud tänased Taani jazzpianistid.)
Küsisin Butchilt kuidas saaksin mängida jazzviiulit ja kus oleks seda võimalik õppida. Sain temalt mõni kuu hiljem postiga jazzviiuliõpiku ja taani jazzviiuldaja Kristjan Jørgenseni kontaktandmed ning uurisin temalt omakorda edasi. Siis ei olnud mul veel e-maili ja ka mitte mobiiltelefoni. Suhtlemine käis kirja teel. Jaak Sooäärt ja Raul Sööti, kes juba Taanis õppisid, ma toona veel ei tundnud ja ega mind kui viiuldajat ei oleks ilmselt arvesse võetud, sest jazzviiul oli ikkagi utoopiliselt eriskummaline. Eriti minu süvamuusika õpetajate ja õpikaaslaste jaoks.
Nägin 1995. aastal, 15-aastasena, televiisorist „Yanni Live in Acropolis“ kontserti, kus mängis viiulit Karen Briggs. See kontsert muutis minu elu. Sellest hetkest alates oli minu unistus hakata mängima rütmimuusikat ja improviseerima nagu Karen.
Kas Sinu peres on teisigi muusikuid?
Muusikaga tegeleb minu väike vend Leon Hagel. Tema juhtus just lisa-aastal käima Nõmme muusikakoolis, mille oli lõpetanud kitarrierialal. Rütmimuusikaosakonnas avastas ta laulutalendi ja laulukirjutamise ande. Tema hääl kõlab umbes nagu Johnny Cash. Ta andis eelmisel talvel välja oma debüütplaadi. Minu noorem õde Anari Hagel laulis Ellerheinas ja lõpetas Nõmme muusikakooli klaveri erialal. Minu vanaema oli väga hea laulja ja noorena Peterburis elades oli ta koorijuht seal tegutsenud Eesti koori juures.
Kuidas Taanis hakkama said – noorena ja üksi siit minnes ei pruukinud olla just lihtne?
Taani lendasin ma augusti alguses, kolm nädalat enne kooli algust, et võtta osa Kopenhaageni ülikooli juures toimuvatest Taani keelt tutvustavatest kursustest välisüliõpilastele. Konservatoorium leidis mulle elukoha organisatsiooni „Rütmimuusika konservatooriumi sõprade ring“ kaudu. Sain kasutada ühe vanapaari eramajas keldrituba üsna lennujaama lähistel. Teisel ööl oli aga tugev vihmasadu ja torm. Ärkasin öösel veevulina peale ja panin jala voodist välja otse vette. Päästsin kohe veest viiulikasti, mis oli voodi kõrval põrandal ja üritasin oma kohvritäit asju päästa nii kiiresti kui jõudsin. Kümne minutiga oli vesi põlvini. Suurem osa asju olid kasutuskõlbmatud ning kanalisatsiooniveega kokkupuutel rikutud. Olin paar päeva šokis, kuid jätkasin oma seiklusi ning konservatooriumi direktor võimaldas mul elada paar nädalat kooli külalistetoas. Selle aja jooksul sõbrunesin kaasmaalastega ning sain hüva nõu elukoha leidmisel. Mu vanemad üritasid toetada rahaliselt nii hästi kui võimalik, siiski oli elu seal mitmeid kordi kallim ning praktiliselt olematu stipendiumiga olid ka kõik teised toona Eestist tulnud üliõpilased väga vaesed.
Kas unistused, mille järele Taani läksid, täitusid? Kuidas hindad seda perioodi ja mõju oma arengule ja loomingule?
Taanis sain õppida täpselt seda, mida soovisin. Sain ka palju mängukogemust, suhtlemiskogemust ning olen laiendanud silmaringi. Olen aru saanud, et mis tahes riigis, maailma otsas keegi elab, igal pool on oma paremad ja halvemad küljed. Tuleb lihtsalt aru saada, mis on endale tähtis ja oma seitsmendat meelt järgida. Kodutunne aga on midagi nii õdusat ja magusat, et seda on raske sõnadesse panna. Oskan hinnata seda, mida Eesti elu pakub mulle praegu ning olen ülimalt õnnelik, et tulin Eestisse tagasi. Samas olen ka ülimalt õnnelik, et mulle anti võimalus Taanis õppida ja peale seda elukogemusi saada. Kopenhaagenis õppisin ja täiendasin end paljude tuntud muusikute ja õppejõudude käe all nagu Mark Feldman (Usa), Claws Waidtlow (Dk), Etta Cameron (Usa/Dk), Kristjan Jorgensen (Dk), Daniel Jose Luis Falasca (Arg), Kurt Rosenwinkel (Usa), Larry Greanadier (Usa), Rebecca Martin (Usa), Enrico Pieranunzi (Ita).
Kopenhaagenis musitseerisin mitme ansambliga peale enda projektide. Eriti meeldejääv oli kontsert Grupo Cubitaga Kopenhaageni jazzfestivalil
Samade muusikutega, Jeppe Holst kitarril ja Erik Olevik bassil, mängisime klubides aastaid:
2017 andsime välja plaadi Ei Saa Mitte Vaiki Olla Foto: erakogust
Taanimaa on mänginud erilist rolli ka Sinu isiklikus elus. Just seal kohtusid eesti muusikatudeng ja itaalia noormees. Kuidas te kohtusite ja kuidas talle nüüd Eestis meeldib?
Ma kohtusin Taanis oma tulevase abikaasa Michele Brustiaga, kes on tõesti itaallane. Ta on muusikaprodutsent ja helikujundaja ja endine heavy metal bändi bassimees. Tema kliendid on põhiliselt Los Angeleses, sest ta produtseerib peamiselt trailer music stiilis. Noorest peast lõi ta tantsuhitte, mis olid Itaalias päris populaarsed
Oled avanud põneva rütmimuusika kursuse Nõmme lastemuusikakooli juures. Mis te seal teete ja kuidas teil seal läheb?
Nõmme muusikakoolis pakun huvilistele bänditunde, millest õpilased saavad osa võtta oma pilliga ning mängida ka rütmigrupi pillidel. On tekkinud erinevad koosseisud, millega mängime läbi tuntud hitte alates traditsioonilisest bluusist kuni tänapäevase pungini, mis on laiendanud noorte silmaringi ning andnud lükke neist igaühe musikaalse identiteedi leidmisel. 2020. aasta sügisest tekkis ka grupp, kes olid huvitatud jazzmuusikast. Mõni noor on jõudnud oma muusika loomiseni ning andnud välja oma esimese plaadi või singli. 2019. aastal lõpetasime oma semestri Philly Joe’s kontserdiga, kus astusid üles kõik bändid. Seda traditsiooni sooviks väga jätkata esimesel võimalusel peale kriisiolukorra lõppemist
Ingrid Hagel 2015 Foto erakogust
Millal tundsid, et muusika on sind päriselt endale saanud? Mis sündmused selleks pidid juhtuma?
Mäletan kirge laulmise ja klaveril „klimberdamise“ vastu selgelt väikelapse east saadik. Kuna minu vanemad ei ole muusikud, siis minu jaoks oli avastamise rõõm seda imelisem ja see tuluke minus põles suure leegiga. Kui ikka juba linnukese laulu meloodia ise kõrva järgi maha mängisin, oli see minu jaoks puhas äratundmise rõõm. Lasteaiast suunati mind muusikakallakuga kooli, kus esimesel koolipäeval valisin enda pilliks viiuli. 15-aastasena muutis mu elu täielikult „Yanni Live in Acropolis“ kontsert, kus mängis Karen Briggs (Lady in Red):
Esimest korda kuulsin kedagi viiulil nõnda improviseerivat. See muusika oli minu jaoks fantastiline kõlade ja rütmide mäng. Ja kui ka orkestri dirigent viiuli välja võttis ja vaheldumisi Kareniga improviseeris, olin hingepõhjani imestunud sellisest esitusest ja võimalustest muusikat teha.
Tollest hetkest sai minu elu unistuseks mängida jazzi ja improviseerida.
Eestlane pole aldis kiitma, kuid hea sõna kahtlemata inspireerib ja innustab. Kui arvukad suured tunnustused viivuks kõrvale jätta, millal sind viimati kiideti muusika eest?
Sõbrad kiitsid ja innustasid mind just hiljuti oma uue projekti väljaandmisel, kui jagasin nendega oma hooandja linki. See on väga põnev portaal, mida ma ei olnud enne kunagi proovinud ja töötab tõesti suurepäraselt. Olen kõigile hooandjatele südamest tänulik! https://www.hooandja.ee/projekt/new-beginning
Keda ise kiidaksid Eesti muusikamaastikul?
Eestis on palju fantastilisi ja pühendunud muusikuid. Ma ei oskakski kedagi spetsiaalselt välja tuua, kuna olen ikkagi veel n.ö. Eestit avastamas. Kõik on ülimalt põnev ja uusi artiste on tekkinud palju ning näen põhjust avastada ja uurida.
Ega diplom tee veel profiks. Mis (peale paberi) eristab sinu arvates profimuusikut harrastusmuusikust?
Muusikuks olemine on elustiil. See on mingi tung, mis ajab iga päev muusikat viljelema, uurima, selle üle mõtisklema ja musitseerima.
Mis ja kus on koht, kus vabal õhtul meelsasti aega veedaksid? Kui on avalik koht, siis kes võiks olla seal laval?
Olen olnud Eestis tagasi alles kaks aastat peale pikka aega Taanis elamist. Olen viimastel aastatel andnud suurema osa oma tähelepanu väikesele tütrekesele ja proovisin ka Eesti rütmimuusika maastikul muusikakoolides läbi lüüa, avades Nõmme muusikakoolis rütmimuusika osakonna. Kui aga tuleb võimalus, läheksin otsejoones Philly Joe’s klubisse jämmile. Igatsen väga mõnda õhtust hängimist linnas, mida tegin tihti Kopenhaagenis kontserte ja jam sessione külastades. Jalgrattaga linna, väike õlu ja rahvarohkes baaris või jazzhouse’is viimase peal muss. Siis pill välja ja lavale! Koroonapiirangute tõttu on mul Eesti muusikaelu avastamine täiesti pooleli jäänud ja interneti kaudu seda tunnet lihvitult lindistustelt ikka päriselt kätte ei saa.
Soovita pala, plaati, kontserti, mis sinu arvates on (viimase aja) parimaid kuulamiselamusi.
Olen kuulanud palju muusikat kodustes pigem tingimustes. Näiteks 2020. aasta New York Timesi parima albumi „8: Kindred Spirits“ Charles Lloydilt:
Nägin kunagi 1990. aastatel tema kontserti Sakala keskuses, millest olin väga võlutud. Kuulasin läbi ka fantastilise Keith Jarretti Budapesti kontsert ning loodan, et võib olla astub ta siiski veel kunagi lavale.
Ka viimasel ajal minu lemmikuks saanud taanlasest kitarrist Jakob Bro „Uma Elmo“ plaati soovitan kuulata:
„On the tender spot of every calloused moment“ kus Ambrose Aknimusire avaldab oma järjekordseid imelisi kompositsioone:
Aga ka lemmikuid poppartiste nagu Imogen Heap oma väljapaistvate vokaalidega ja norralanna Sigrid.
Ka lemmik kantrilauljat Alison Kraussi kuulasin, kes ei ole aga mõned aastad midagi uut välja andnud. Veel kuulasin hiljuti midagi Iron Maidenilt, ka Jeff Bluckley „Sketches for my Sweetheart the Drunk“ albumilt ja Alicia Keysi. Viimaste nimetatud lauljate vokaal on minu jaoks lummav kuulamine. Nõmme muusikakooli rütmimuusikaosakonna noortega kuulame Kurjamit ja muud punki leidlike sõnadega nagu „Kuumalaine Stroomi rannas“.
Mis on sinu enda sulest ilmunud paladest/plaatidest/videotest sellised, mida uhkusega esitleksid?
Esitleksin kindlasti oma uhiuut albumit „New Beginning“, mis ilmus 14. märtsil. Esimest korda musitseerivad minu plaadil fantastilised jazzmuusikud Eestist: Raul Sööt saksofonil, Jason Hunter trompetil, Marek Talts kitarril, Martin-Eero Kõressaar bassil ja Eno Kollom trummidel. Muusika on jazz fusion, kus segatud erinevad stiilid rockist kantrini.
Aga ka album „Tharapita“, kus musitseerisin koos Marilyn Mazuri, Makiko Hirabayashi ja Klavs Hovmaniga. Albumi andsin välja Taanis ja sain head järelkaja.
Kui lubad endale unistada, siis mis võiks Eestis tegevmuusiku jaoks paremini (korraldatud) olla?
No kui juba unistada, siis ikka suurelt. Muusikutele täisvääriline toetus honorarideks ja ka neile, kes komponeerivad. Ehk korralik honorar töötundide eest, mis väärtustab ka lavatagust tööd.
