„See oli umbes 2000 või midagi, kui me Ka-Funkyga…” alustab Henno Kelp, tandemist jutukam. „Ma käisin kehaks,” poetab vaiksem vend Andrus Lillepea täpsustuseks vahele. Kelp noogutab ning jätkab: „Sealt me jäime kokku.” Mullu kutsuti neid rütmigrupiks kogunisti kolmele plaadile. Mis puust on tehtud mehed, kelleta ei saanud läbi ei Jaak Sooäär, Kalle Vilpuu ega Ivo Lill? Ning keda vajab ka Toomas Vanem.
Tekst: Mart Niineste, Eesti Päevaleht
Foto: Kris Moor
1. Miks ja kuidas nad omavahel kokku said
„See muusikute ringkond tundub ühtepidi jube suur, kuid mingi koha pealt on ta jube kitsas,” selgitab Kelp. Mistõttu võib väga vabalt nii juhtuda, et satud sa, noor pillimees, sinna heade muusikute seltskonda, avastad neis kõigis ka toredad inimesed ning enne kui jõuad asja üle sügavamalt järele mõelda, oled juba kõigiga bändi teinud. Kelbi ja Lillepea tutvumislugu pole erand. Seda enam, et ilma hea rütmigrupita on mis tahes bänd põhimõtteliselt õllesõprade klubi, kes eelistab pubile prooviruumi. Ning kui vaadata, kuidas meeste jutt gruuvib, kuidas nad üksteise mõtteid täiendavad, siis pole ime, et nad on koos ja ka eraldi nii nõutud.
„Oligi nii, et me saime Ka-Funkys kokku ja siis Kalle Vilpuu…” harutab Kelp sündmuste ahelat lahti ja Lillepea lükkab vahele: „Mina olin selleks ajaks temaga mänginud.” Kelp jätkab: „…tegi juba Erik Meremaaga koos House of Gamesi ja tundis sind ja mina olen sinu eakaaslane ning kuna me olime juba koos mänginud, siis niimoodi see läks. Öeldi, et tule sa, Kelp, ka – ning ühtäkki olingi seal bändis. Tegime seda viis-kuus aastat ja saime hakkama.”
Loe edasi ajakirja kevadnumbrist (Kitarr 10/2014)
Ja vaata kuidas mehed Otsa-kooli proovikas jämmivad:
