Kitarrist ja laulukirjutaja Erki Pärnoja avaldab 12. veebruaril oma neljanda albumi „Leva“, mis salvestatud 2019. aastal Göteborgis ning alustab 19. veebruarist Eestis plaadiesitluskontsertite soolotuuriga.
Värsket plaati kuulates ja eelmistele plaatidele kõrva taas peale heites tundub nagu oleks plaadid osa ühest suuremast tervikust; kas nõnda on oodata, et lased mõne aja pärast oma loomingu välja kogutud teostena või programmilise muusika sarjana?
See melanhoolia, lõputu igatsus, millele pealkirjad viitavad ja muusika justkui leevendust loob, tekitab uudishimu, et kuidas Sa kogu oma õnneliku elu juures sellise igavikulise materjali ja filosoofiliste rännakuteni jõuad?
Programmilisusega seose kohta on põnev kuulda. Tegelikult eks ta nii ongi. Album on album, iseseisev tervik, aga päris lõpuks, mis on üks album… Minu jaoks isiklikult on ta nagu üks fotoalbum, jäädvustus mingist eluetapist, perioodist, mis tavaliselt aitab mind, et saaksin minna edasi.
Album on alati samm edasi, kuna see protsess nõuab hetkes olemist, mõtisklemist teemade üle, mida käsitlen, järelduste tegemist ja avatust selle suhtes, kuhu oma mõtetega jõuda võin. Eks need albumid lõpuks kokku moodustavadki programmilise terviku ja päris lõpuks on kõik albumid minu elutöö. Aga kust tulevad mõtted materjali või teema jaoks? Ma ei pea neid otsima, neid pakub lihtsalt elu.
Sinu plaatidel ja paladel on hästi põnevad pealkirjad. Kas see helind, mida Sa lood, see uus muusika, kas Sa esmalt otsid sinna pealkirja või kuulad või loed või lood keskkonna, mis inspireerib – et oled kirjanduselamuse või kunstiga kokku puutunud ja sellest mõjutatud – seda pilti, mida Sa muusikaliselt maalid? Kumb seal enne inspireerib, kas muusika või emotsioon loetust ja nähtust, kogetud elamustest?
Raske öelda. Mul on see ikkagi seotud oma sisemise maailmaga, et lõpuks, see mida ma maalin, on oma maailm. See on ainuke asi mida ma oskan.
Saudade. Kuidas Sa selleni jõudsid?
See sõna Saudade, selle sõnani ma jõudsin enne, see sõna tekitas nii palju põnevust, kuna on tõlkimatu sõna. Seda saab ainult lahti seletada, ühest vastet üheski keeles peale portugali keele pole.
Aga kuidas muusika ja heli sinna sõna kõrvale tuleb… Kõigepealt on sõna ja seisund ja siis lõpuks endale selle lahti seletamine ja endas selle koha ära tundmine. Ma ei saa muusikasse midagi väljast võtta. Ainuke variant on saada väljast impulss, leida sellele vaste enda sees ja siis nö maalida seda.
Ja maalimine (hea, et sa selle väljendi üles leidsid) on kõige parem seletus sellele, mida ma teen. Ma ei konstrueeri, vaid vaikselt loon ja vaatan, kuidas see peegeldab seda, mida ma tunnen.
Kui Sa teostasid plaati olid põhimõtteliselt üksi see looja. Kui palju tuli kasutada abilisi, kuulen vokaalpartiides naishäält jne?
Kuigi tegu on minu nö sooloprojektiga, siis arvata, et teen seda täiesti ihuüksi ei ole päris õige. Lugude ideed, initsiatiiv ning sisu ja tihti ka vormilised ja helikihilised plaanid teen ma ise, aga ma olen eluaeg mänginud ansamblites ja arvan, et mu tugevused tulevad esile siiski grupis töötades. Oma esimest albumit Himmelbjerget tehes oli üksi toimetamine küll minu algidee, kuid üsna ruttu mõistsin, et vajan teiste inimeste perspektiivi sinna juurde, et saaksin oma lugudega edasi liikuda. Avastasin, et täiesti ihuüksi ma ühte albumit lõpuni viia ei soovi – see ei tööta minu jaoks.
Ma mõistan, kust mul see üksi toimetamise ambitsioon pärineb – soovisin nn demokraatliku bändi kuvandist oma peas välja astuda, et katsetada, kuidas on olla ise ainuke otsustaja ja elluviija. Aga mingilt maalt avastasin, et kui olen omapäi igas otsustavas olukorras, hakkavad mu mõtted mind pigem pidurdama – ainult enda mõtete keskel võib hakata lihtsalt igav. Ma vajan oma inimesi enda ümber.
„Leva“ näol on tegemist minu neljanda albumiga ja praegu saan öelda, et olen kõik enda albumid teinud oma sõprade abiga. Ma toetun väga oma produtsendile Filip Leymanile, kellest on varasemalt väga vähe juttu olnud. Ausalt öeldes on see üsna üllatav, kuna Filipil on näiteks Eesti Muusikaauhindadel olnud paari viimase aasta jooksul juba kaheksa nominatsiooni ja tervelt kuus auhinda.
Filip on Göteborgis tegutsev ja palju Euroopas tuuritav klahvpillimängija, viiuldaja, trummar – ühesõnaga multiinstrumentalist ning ütlen julgelt, et tema töö mängib ainuüksi minu kitarri-soundi kujunemise juures tohutut rolli. Plaadikaante sisse tasub vaadata – palusin albumi kujundajal seekord Filipi nimi eriti suurelt ära märkida nagu tehti vanasti. Tema roll on väga suur, tema nõu ja visioon ja tugi selle plaadi juures on täiesti hindamatu! Meie tutvus on tulnud läbi mu rootsi sõprade. Me ei käinud küll koos koolis (Skurupis), kuid me suhtleme juba aastaid väga tihedalt ka sõpradena.
Muuhulgas oli ta ju Anna (Pärnoja, Anna Kaneelina) produtsent ja minu kolme esimese albumi lõppviimistleja. Selle plaadiga suurenes kaastegevate muusikute ring veelgi.
Läbi ühe 2018 suvel toimunud projekti sain uuesti kokku Raun Juurikaga, kellega oleme varasemalt palju koostööd teinud Liisi Koiksoni bändis ja oleme ka kirjutanud muusikat koos. Raun tegi „Leva“ nimiloole keelpilliseade ja sealt sai meie koostöö taas alguse. Ma olin just mõtetes oma „Saja loo“ suure koosseisu ja orkestratsiooni maailmas ja siis tuli see Rauni panus minu muusikasse. See oli väga inspireeriv nii et Raun tegi kohe ka järgmisele loole „Eha“ keelpilliseade ja kuidagi ma tundsin, et see on see suund, mis mind tõmbab, mida tahaksin arendada. Arvan, et Rauni ja minu helikeeled täiendavad üksteist väga hästi. Peale selle kutsusin marimbat mängima rootsi muusiku Love Meyerssoni. Anna Kaneelina laulab mitmes loos ja muidugi teevad albumil kaasa mu rootsi sõbrad Filip Leyman ja Ulrik Ording.
Kas tekstid olete loonud ise? Kas nad on taotluslikult justkui helipildi sisse mähitud?
Tekstid on tõepoolest minu kirjutatud ja seekord on nad ka trükitud albumi sisekaanele. Üks rootsikeelne, üks inglisekeelne, üks eestikeelne ja siis üks sõnadeta (Saudade). Jah, mõte ongi olnud mitte tõsta vokaali tehniliselt nii esile. Ma soovin vokaali kasutada kui instrumenti. Miks ma üldse laulsin ja kasutasin tekste? Sest nende sõnade välja ütlemine oli minule isiklikult vajalik. Nagu öeldud, on see sõnum mulle oluline, ent siiski ei taha ma tekstidega dikteerida kuulajale, mida ta peab tundma või kuidas seda enda jaoks tõlgendada. Tegelikult usun ma, et üks rootsikeelne eksistentsialistliku sisuga laul võib pääseda mõjule ka sõnagi mõistmata. Seda juhul kui tekst ja helid on orgaaniliselt üheks põimitud. Ma hindan kunstis seda, kui asjad ei ole üheselt võetavad ja kuidagi selgelt ette kirjutatud. Mulle meeldib salapära ja ma tunnen, et seda võiks olla rohkem. Samas ei usu ma, et salapära saaks tehislikult tekitada. Kui maalimise paralleeli juurde tagasi tulla, siis mis kasu oleks sellest, et maalin ühe punase ilusa õuna selleks, et inimene saaks seda vaadata ja mõelda: „Hmmm, Punane õun…“ Mis kasu sellest oleks?
Ehk siis kütkestavus seisneb mitmekihilisuses, et igaüks, olgu erineva hariduse või intelligentsitasemega, leiab sealt oma ja uuesti kuulates avastab veelgi midagi uut…
Igaüks oma eelkõige oma kogemuse pealt, ma ütleks! Ruumi peab olema, ruumi ma hindan muusikas ja igas kunstis. Sa kuulad seda aasta pärast ja ta kõlab sulle täiesti teisena. Aga miks ta kõlab teisena on see, et inimene on ise jõudnud teise kohta ja näeb seda teise kogemuse pealt või uue arusaamise pealt.
Tänavusel Muusikaauhindade galal tegid ilma naised ja sedakorda sai ka abikaasa Anna Pärnoja (artistinimega Anna Kaneelina) kõrgelt tunnustatud suurepärase albumi eest. Olid ka Anna plaadiprojektis kaastegev? Muusikagala on just äsja möödas, kas Sinu arvates jõudsid sinna kõik, kes pidid jõudma ja mis rõõmustas, mis mõtlema pani?
Mul on Anna ja tema muusika üle hea meel. Ja ma olen rõõmus, et olen tema bändis. Mina, nagu ka teised Anna Kaneelina bändi liikmed, saime oma kohaloleku ja mõtetega tema ideede ja suure visooni elluviimise juures panustada, nagu üks bänd ikka, ja selle eest ma olen väga tänulik. Minu ja Anna muusikuteed on juba ligi 18 aastat põimunud ja oleme alati teineteise plaane toetanud ning aidanud ellu viia. See, et mina mängin tema albumil ning tema laulab minu omal, on märk sellest põimumisest ja teineteise mõistmisest. Muusikaauhindadel said loodetavsti need, kes tema tegemistega veel tuttavad ei olnud, ka lõpuks end tema muusikaga kurssi viia. Aga üldiselt oli jube põnev muusika-aasta ja võimas oli näha nii palju eripalgelisi ja tugevaid naisi.
Sellest oli kahju, et muusikaauhindu oleks võinud olla rohkem, jagamine arvukam ja suurema missioonitundega.
Ma arvan, et muusikaauhindadele ei teeks mõned uuendused halba. Üldiselt tajun ma, et pilt on avardunud – palju on nii popi kui alternatiivi, jazzi ja klassikat, aga on ebaõiglane nt klassika vallas kõik koorid, solistid, instrumentalistid või ansamblid oma albumitega ühte kitsasse kategooriasse suruda. Sama puudutab jazzi ja alternatiivi. Kõik need žanrid on tegelikult nii laia haardega. Seega ma arvan, et meil on vaja kategooriaid juurde.
Keda Sa hindad või jälgid või soovitad silmas pidada kodumaises muusikapildis?
Välja on hõigatud, et alternatiivi skeenest on sel aastal ilmumas muuhulgas Miljardite plaat ja mäletan, et ootasin just Tõnu Kõrvitsa viimast albumit väga, mis jaanuari alguses ilmus. Kohe kõik ei meenugi, aga kuna Muusikaauhinnad on nii värske sündmus lähiminevikust, siis pöörduksin selle juurde korraks veel tagasi: see suund kuhu muusikaelu tüürib on meile tegelikult juba pikalt märku andnud, et me ei saa enam ainult nende olemasolevate kategooriatega hakkama. Selleks, et tõeliselt tähistada muusikute ja loojate tööd, on vaja rohkem kategooriaid.
Kui räägime näiteks kategooriatest nagu „alternatiiv“, mis on väga mitmekihiline ja lai, rääkimata juba kategooriatest nagu „džäss“ ja „klassika“, siis mulle tundub väga ebaõiglane suruda kõik sinna ühte jaotusse.
Nii pälviks auhindu rohkem inimesi eri žanritest ja väheneks see tunne, et keegi võitis kellegi. Näiteks koor võitis pianisti. Tegemist ei ole võistlusega ega võitmisega, auhind pälvitakse. See on hoiaku küsimus.
Ma arvan, et on aeg, et kõik inimesed, kes oma tegemistega meie väikese riigi rikkasse muusikaellu panustavad, saaksid tähistada oma tööd. Sellist muutust ootan mina ja ootavad põhjendatult paljud.
Kui nüüd rääkida kõigist projektidest, kus Sa oled osalenud ja mis käsil, kas Sul on plaanis vaadata nüüd isiklike projektidega ka Eestist väljaspoole?
Mul on tõesti plaane ka Eestist väljapoole minna. Mõned asjad on juba välja hõigatud, teised on veel töös ja kokkulepete taga. Kontserte on tulemas jätkuvalt Soomes ja plaanis on ka teisi lähiriike külastada. Plaanis on minna Poola. Uppsalas on kinnitatud kontsert ja plaanis on sinna ümber ehitada väike ringreis. Mulle meeldiks, kui mu kontserdid tuleksid võrdselt nii organiseeritult kui ka loomulikul teel – keegi näeb su kontserti ja kutsub sind järgmisesse kohta esinema. Lähed nt Rootsi esinema ja keegi Norra festivalikorralda juhtub sind nägema jne. Muidugi ei saa ainult sellistele asjadele lootma jääda ja plaane peab tegema, aga ma ei taha, et midagi tuleks hambad ristis ja üliambitsioonikalt. Selleski valdkonnas peab minu jaoks valitsema mingi tasakaal. Lõpuks taandub kõik inimestevahelisele koostööle.
Aga mis puudutab minu veebruaris toimuvat esitlustuuri ümber Eesti, siis on tegu ühe pikaaegse unistusega. Tahan esineda palju ja uutes ning põnevates kohtades ja need kohad ei pea olema tingimata välismaal vaid võivad olla siinsamas Eestis. Ei pea minema piiri taha, et kohata publiku ridades uusi inimesi ja leida endale uusi kuulajaid. Mulle meenub üks näide: Draakonid kuulutasid kunagi 7-8 aastat tagasi välja ühe suure kontserdi Tallinnas, mille peale tuli kaebekiri ühelt fännilt, kes elas (kui ma ei eksi) Sauel. Ta uuris pisut pahaselt, et millal me lõpuks Sauele tuleme? Sellest me hästi aru ei saanud, aga sellest, et Tallinnas tegutsevate muusikute kontserdid ei kõla väga tihti Haanjas või Hiiumaal, Läänemaal või Ida-Virumaal – sellest on kahju ja on kurb, et need kohad jäävad vahel muusikute tavapärasest kontserdi-trajektoorist kõrvale. Seetõttu valisimegi selle albumi esitlusteks just need paigad, mis on tihti minu enda teelt kõrvale jäänud. Ma ootan seda põnevusega ja ma arvan, et see tuleb meeldejääv kogemus.
Millal tundsid, et muusika on sind päriselt endale saanud? Mis sündmused selleks pidid juhtuma?
Oma lapsepõlvest saadik mäletan, et muusika teemadel hommiku- või õhtusöögilauas vestlemine ja muljetamine on loomulik asi ja seetõttu ei taha mulle kuidagi meenuda mõni hetk või seik, mil ma muusika kuidagi leidsin või siis vastupidi – mil muusika mind endale sai. Laulmine ja pillimäng on miski, mida olen maast-madalast saanud lähedalt näha ja see oli juba siis kuidagi normaalne… Ma meelega ei kasutanud sõna „tavaline“, sest hoolimata sellest, et kontsertide, proovide või näiteks koori reisidega seotud jutud olid meie kodus tihti teemaks, olid need lood siiski minu jaoks täis salapära ja tundus, et tegu oli ikkagi mingi võlumaailmaga, millest tahaksin väga osa saada. Ma arvan, et muusika sai mind tegelikult juba palju varem kätte, aga väga eredalt on meeles Tuberkuloitedi kontsert Pärnu Vallikäärus. Nad esinesid „Kuradi Tosin“ tuuri raames ja see pidi ilmselt toimuma peale nende suurt läbimurret 7 Vaprat saates looga „Lilleke rohus“. See ei olnud mu lemmiklugu nende esimeselt kassetilt(!), aga selle hiti eest ei olnud neil aastail kellelgi pääsu. Kõige suurema mulje jättis mulle lugu „Tuhamäed“ ja kuulda seda väikse poisina laivis, kõlamas suurel laval ja olles ise kesk hulluvat publikut – see jättis kustumatu mulje. Ning kuna selle lava keskmes oli minu enda onu (Summer, Indrek Raadik) siis usun, et kuskil sel ajal võis hakata mul tekkima tunne, et see võlumaailm ei olegi midagi päris kättesaamatut ja kauget ja et ühel päeval võiksin ka mina seal maailmas oma koha leida.
Eestlane pole aldis kiitma, kuid hea sõna kahtlemata inspireerib ja innustab. Millal sind viimati kiideti muusika eest?
Hea sõna tõesti inspireerib. Olen sellele viimasel ajal palju mõelnud ja tajun üha rohkem, et võin saada vanemaks, kogenumaks ja enesekindlamaks, aga kui su vanemad midagi ütlevad, siis see on endiselt väga suur tunnustus ja see läheb väga korda. Naljakas, et mingis mõttes jääme alati lasteks. Mu viimane suur kiitus vist tuligi mu emalt ja see tuli pärast seda, kui ta oli mu aprillis esmaettekandele tuleva kooriteose mõningaid osi kuulnud. Talle meeldis ja ta ütles, et olen tubli!
Keda ise kiidaksid Eesti muusikamaastikul?
Kiidaksin kõiki muusikuid, kes ajavad järjepidevalt oma asja.
Ega diplom ei tee veel profiks. Mis (peale paberi) eristab sinu arvates profimuusikut harrastusmuusikust?
Minul endal ühtegi uhket paberit tegelikult ette näidata ei ole. Selja taga on küll mitu alustatud kooliteed, kuid lõpuni jõudnud nad kõik ei ole. Aga see selleks. Ma arvan, et professionaal on see, kes näeb oma kunstis ja tegemistes oma elutööd – lihvib oma oskusi, laiendab oma silmaringi ja õpib aina edasi ka peale diplomitöö sooritust või tunnistuse saamist ning tema töö ei tunne kindlat algus- ega lõpuaega. Harrastusmuusikute üle on mul hea meel, sest oma tavatöö ja elu kõrvalt pakub selline hobi neile pääsemist kõigest argisest, see toob neile palju rõõmu ja kosutab hinge. Professionaalile aga on muusika osa mitte ainult argipäevast vaid ka nädalavahetusest ning pühadestki, sest peamine osa sellest tööst toimub inimese peas ning need muusikalised ideed, nägemused ja plaanid ei küsi, kas on esmaspäev või pühapäev, kas on Suur Reede või jõulud, hilisõhtu või varahommik.
Mis ja kus on koht, kus vabal õhtul meelsasti aega veedaksid? Kui on avalik koht, siis kes võiks olla seal laval?
Pean tunnistama, et kui mul peaks olema vaba õhtu, siis esimese mõttena mul ükski avalik koht pähe ei tule. Seoses oma tööga on mu päevad suhtlemist täis ning kui on periood, kus on vähem kirjutamist ja rohkem kontserte, saab suheldud väga palju bändi liikmetega ning publikus olnud inimestega. Seetõttu tekib vahel pigem vajadus täiesti üksi iseendaga olemise järele. Seega eelistaksin mõnel vabal õhtul vaikuses pikka jalutuskäiku või siis teeksin pisut trenni. Olen viimase aastaga avastanud, et need kaks tegevust aitavad mul pea kõigest liigsest puhtaks saada.
Soovita pala, plaati, kontserti, mis sinu arvates on (viimase aja) parimaid kuulamiselamusi.
Ma ei oska kahjuks midagi sensatsioonilist hetkel välja tuua. Kuna viimasel ajal on kirjutamist ja stuudiotööd olnud väga palju, siis ei ole kahjuks jäänud väga palju aega, et otsida midagi uut. Küll aga vahel leiab muusika sind ise ja nii jõudiski minuni uudis, et üks tuttav Kanadast on alustanud oma soolokarjääri ning avaldas hiljuti albumi. Tema nimi on Brandon Wolfe Scott ja Vancouveri muusika skeene teab teda ilmselt rohkem ansambli Yukon Blonde ridadest, kellega Draakonitel oli 2015. aastal USA-s ulatuslik co-headline tuur. Brandoni muusikas on selline kütkestav kergus sees, tegu on sellise unistamise muusikaga ning ilmselt kõnetab see mind eelkõige oma otseste viidetega 70ndatele. Biitlid ning eelkõige George Harrisson olid mu esimene suur muusika-armastus ja ma tunnen, et see on miski mis mind Brandon Wolfe Scottiga ühendab. Tal on äge hääl, ta on fantastiline kidramees ja mulle meeldib see maailm, kuhu tema muusika mind viib.
Ewert and The Two Dragons ja sellele järgnenud isiklik loometee ja plaadid, saadud auhinnad ja tunnustused on armsad ja hinnatud laia kuulajaskonna hulgas paljudes maailma paikades. Kas oma teosed on Sullegi nagu oma lapsed, et ei ole armsamat või on mõned erilisemad ja teedrajavamad teosed, palad või tekstid, mille kohta tead, et nüüd püüdsidki oma sinilinnu?
Oma sinilindu ma püüdnud ei ole ja ma arvan (olemata vähimalgi määral pessimistlik) et seda ei juhtugi. Parem oleks, et ei juhtu. Alati saab minna eneses otsimistega sügavamale, alati näitab elu meile mingit uut perspektiivi ja sellest tulenevalt on see nö meie parim pidevas muutumises ja arenemises. Iga uus ettevõtmine on kõige olulisem, värskeim ja põnevaim. Ma ei ole väga oma eelmistele tegemistele tagasi mõelnud. Üks ei ole armsam kui teine, aga iga teos, olgu ta lugu või album, on justkui fotoalbum mu enda elust – täis katsumusi, raskuste ületamist, avastamisrõõmu ja tähistamist. Nii et jah, nad on mulle kõik võrdselt olulised, sest nad on kõik omavahel seotud ja moodustavad oma järjestuses kokku omakorda ühe terviku, milleks on minu elutöö. Kõik neli albumit on rajanud tee järgnevale.
Kui lubad endale unistada, siis mis võiks Eestis tegevmuusiku jaoks paremini (korraldatud) olla?
Ma ei pea vajalikuks mingeid väikseid praktilisi asju välja tuua. Pigem soovin, et üleüldiselt muutuks hoiak ja meelestatus meie ameti suhtes. Selgitada selle kutse olemust ja detaile inimesele, kes teevad teistlaadi tööd, oleks mulle vast liiga suur amps, aga ma soovin, et muutuks arusaam sellest, et muusikud on vabakutselised, ärkavad mil tahavad ja siis käivad vahel tunnikese laval ja teevad seda mida nad juba niigi hästi oskavad. Samuti eeldavad paljud, et muusika peaks olema tasuta või siis vähemalt oluliselt soodsam kui soovitud tasu. Kuidas saaksime sellise hoiakuga hakkama ühistranspordis, ehituspoes, kinos või kus iganes teises valdkonnas? Samuti unistan ma sellest, et muusikud ei peaks oma suurel iga-aastasel tänuüritusel osalemise eest peale maksma. Eriti veel kui tegemist on nomineeritutega.
Koduleht: www.erkiparnoja.com
Facebook: https://www.facebook.com/erkiparnojamusic/
***
SOOLOTUUR:
19.02 Vana-Vigala Rahvamaja, Raplamaa
22.02 Konguta Rahvamaja, Tartumaa
23.02 Kunda Linna Klubi, Lääne-Virumaa
25.02 Pajusti Klubi, Lääne-Virumaa
26.02 Palamuse Rahvamaja, Jõgevamaa
03.03 Kärla Rahvamaja, Saaremaa
06.03 Haanja Rahvamaja, Võrumaa
10.03 Saku Mõis, Harjumaa
11.03 Imavere Rahvamaja, Järvamaa
13.03 Toila Kultuurimaja, Ida-Virumaa
14.03 Lüllemäe Kultuurimaja, Valgamaa
18.03 Philly Joe’s Narva, Ida-Virumaa
Kontsert “SÜDAÖINE” (Pärt ja Pärnoja)
Collegium Musicale, dirigent Endrik Üksvärav ja Erki Pärnoja ansambel.
ERKI PÄRNOJA / DOMINIC MILLER GROUP (UK) / Talvejazz 2020
