Autorilaul ei ole muusikažanr, vaid esituslaad, kus laulu autor on ise ka selle esitaja. Tegu on interdistsiplinaarse kunstiga, mis ühendab heliloomingu, luule ja esituskunsti. Žanriliselt võib autorilaul varieeruda mees-ja-kitarr-stiilis autorifolgist bluusi, džässi, indie ja hiphopini või millena iganes soovib autor oma stiili määratleda. Kui ansambli frontman on laulu autor, võime juba kõnelda autorilaulust.
Autorilaulufestivali Mailaul peakorraldaja, ansambli Vinland liider Juhani Jaeger kirjutab oma kogemuste põhjal, milline on hea autorilaul, ja annab mõned näpunäited oma väljendusoskuse arendamiseks.
Tekst: Juhani Jaeger
Foto: Andres Keil
„Alguses oli idee” – laul ja selle läbiv mõte
Laulu lahutamatu osa on tekst. Tekstis on oluline, mida öeldakse ja kuidas öeldakse. Ideaaljuhul on nii sõnum kui ka sõnastus unikaalsed. Siiski hakkavad sõnum – mida öeldakse – ja sõnastus – kuidas öeldakse – tegelikus elus sageli teineteist kompenseerima. Enamasti sõnastus kompenseerib sõnumit. Teemad, millest lauldakse, korduvad ju ajast aega – valdavalt on nendeks armastus ja mittearmastus, päevapoliitika ning autori isiklik maailmavalu. Eraldiseisva rühma moodustavad väljamõeldud lood ning seda varasalve ei piira mitte miski peale autori fantaasia.
Et kirjutada head lauluteksti, vajab autor mahukat sõnavara, aga ka fantaasiarikkust, et vajaduse korral uusi sõnu juurde mõelda. Praktiline on hoida alati käepärast paber ja pliiats, kuhu tähendada üles iga pähe karanud idee, tekstikujund ja võrdpilt. Nutitelefonide ajastul on sellise märkmelehe loomine ja pidev täiendamine eriti lihtne.
Unikaalse sõnumi või vaimuka sõnastuse puudumisel tasuks ehk kaaluda tekstist loobumist ning kirjutada selle asemel instrumentaalpala. Inimese hääl ei lähe seeläbi kaduma, sest ka häält võib kasutada instrumendina (kuula Kreatiivmootorit).
Eelnev kirjeldas olukorda, kus laulu sünd saab alguse tekstilisest ideest, kuid kirjeldatud põhimõtted saab lihtsasti üle kanda ka lauludele, milles esimesena on sündinud muusika. Kui teksti puhul rääkisime kandvate mõistetena sõnumist ja sõnastusest, siis muusikas toon esile juhtmeloodia ja saatepartii – järgnevused, täited, kaunistused.
Kitarrimängija ei saa rifist üle ega ümber. Ideaaljuhul töötavad kandev meloodia ja lennukas riff koos, aga leidub ka näiteid, kus meloodia koosneb vaid paarist noodist, ent kandvaks osaks on saatepartii. Loomistehnika on individuaalne ja seda oskab kommenteerida vaid iga autor ise. Vinlandi albumil „Päikeselaigumees” on 14 laulust pooled sündinud valmis kirjutatud rifile („Liblikad”, „Looja läeb”), neli meloodiapõhisena („Iiristeaed”) ja kolme puhul on meloodia ja saatepartii algusest peale läbi põimunud („Meelerahu”).
„Keel keerdus, sõrmed murdus” – lauldavus, mängitavus ja mugavustsoon
Laul peab olema lauldav. Kes esitab oma laule ise, kirjutab oma teosed sageli lauldes ja samal ajal pilli mängides. Nõnda on lihtsam tagada teksti lauldavus, kuna laulukirjutaja tajub kohe, millised kujundid ja meloodiad on välja lauldavad ja millised nõuavad ülemäärast pingutust. Siin peitub aga oht kapselduda isiklike tehniliste oskuste mugavustsooni: teksti lauldavus saavutatakse meloodia lihtsustamise arvelt. Loobutakse näiteks suurema ulatusega intervallidest, mis on tekstis ette antud häälikuga tehniliselt keerukad laulda. Selline loobumine ei tohiks olla automaatne. Pigem võiks autor olukorra läbi mõelda ja teadlikult otsustada, kas teksti või meloodiat muuta või hoopis… oma laulu- või mängutehnikat arendada. Tehniliste oskuste piiramisrõngast väljumist kirjeldab tabavalt Oliver Mazurtshak ajakirja Kitarr 9. numbris antud intervjuus: „Ma tavaliselt kirjutan soolo ilma kitarrita näiteks Guitar Pro’sse, sest ma tean, et kui kitarr kätte võtta, hakkab sealt tulema ainult klišeesid ja korduvaid ideid.”
„Vähem on rohkem” – väljendusvõimaluste avaldamisest piirangute tingimuses
Inimene suudab laulda korraga ühte nooti. Kitarril on 6 keelt. Klaveril mängib inimene korraga kuni 10 nooti. Need on piirajad, aga 6 + 1 või 10 + 1 korraga kõlavat nooti on eneseväljenduseks enam kui piisav. Iseõppija kitarrist omandab esmalt põhilised akordivõtted ning neid kasutades sünnivad enamasti ka esimesed oma laulud. Kauni tulemuse saavutamiseks ei pea aga sugugi andma tööd 5−6 pillikeelele korraga. Piisav on ka 3–4. Võtmesõnaks on siin lahtisena kõlav basskeel ja akordi- või intervallsaade kõrges registris. Lisatud tabulatsioonis on ära toodud laulu „Liblikad” lihtne põhiriff (lae PDF alla siit), kus liikumine toimub valdavalt 2−3 keelel ning madalas registris kõlab lahtine bass.
Rohkeid võimalusi pakub erinevate häälestuste kasutamine. Saund inspireerib, ütlevad teadjad, ning neil on õigus. Üks laiemalt levinud alternatiivseid häälestusi on DADGAD. Võrreldes Hispaania häälestusega võimaldab see lihtsamalt avastada lahtiste burdoonkeelte ja 1−2 keelel mängitava liikuva saatepartii kõlanüansse. Lihtne tertside liikumine, lastes akordi toonikal ja kvindil ühel ajal kõlada, võib olla kõiki 6 keelt katvast akordsaatest märksa mõjusam. DADGADi laadse kõla saavutamist, ilma et kulutaks aega pilli ümberhäälestamiseks kontserdil, lihtsustab Kyseri toodetav pool-capo, mis sulgeb kitarri 3., 4. ja 5. keele. Paigutades capo 2. astmetraadile, tekib häälestus EBEABE, ehk DADGADiga samakõlaline, kuid täistooni võrra kõrgem häälestus.
Kokkuvõtteks
Selle, milline loomismeetod on n-ö õige, määrab lõppkokkuvõttes nende inimeste arvamus, kellele laul on kuulamiseks mõeldud. Eelkõige peab see meeldima autorile endale. Kui aga tullakse teosega avalikkuse ette, siis võiks see meeldida ka nendele inimestele, keda autor näeb oma publikuna. Ja mõistagi tuleb anda publikule aega.
Aeg-ajalt küsitakse, mille poolest eristub autorilaul muust folk-, pop- ja rokkmuusikast.
Muusikatööstuses leidub üüratul hulgal näiteid säravatest esinejatest ja andekatest produtsentidest. Selle tulemusena näeme-kuuleme sageli kontserte, mille vorm on sisu lootusetult enesele allutanud – kui eemaldada kellad ja viled, suure saateansambli jm produktsoonielemendid, ei jää enam midagi järele. Mailaul propageerib autoreid, kelle looming kõlab ühesuguse veenvusega nii suure ansambli saatel kui ka autori ainuisikulises esituses, ning festival seab esikohale autori kui loomingulise isiksuse.
Jõudu teile, head autorid!
Kuula Vinlandi lugu „Liblikad”:
