Menukas ulmekirjanik Indrek Hargla tinistab salaja kodus kitarri ja laulab. Kuigi ta väidab tagasihoidlikult, et ei oska eriti mängida, on mõned sõbrad tema pillimängu siiski kuulnud.
Tekst ja fotod: Kris Moor
Sa väitsid, et oled 25 aastat oma lõbuks kitarri mänginud ja pead ennast täielikuks amatööriks. Kas see nõuab palju pingutust, et 25-aastase mängustaažiga ikka veel amatööriks jääda?
See ei nõua minu puhul mitte mingit pingutust. See lihtsalt on nii. Mulle meeldib tinistada, laule kirjutada ja viise välja mõelda. Aga selle teadmisega leppimine võtab aega, et mul ei ole tegelikult annet − kurb tõehetk. Kuna ma olen harjunud pilli kätte võtma, siis on tekkinud justkui sõltuvus. Mängimine on rohkem eneseteraapia, käed just nagu vajavad seda. Kuulmist mul ei ole, aga tahtmist on täpselt niipalju, et saab oma lõbuks mängida.
Kui sa ütled, et sul ei ole kuulmist, siis kes su kitarri häälde paneb?
Niipalju ikka on, aga sellest on vähe. Muusika on nagu kirurgia, teatud ulatuses on seda võimalik õppida. Mina võin ka selgeks õppida lihtsama lõikuse tegemise, aga kirurgi ei saa minust kunagi. Kui muusikalist annet ei ole, siis võib mehaaniliselt üht-teist ära õppida, aga see ei tule ande pealt.
Sinu pool külas käinud ulmesõbrad väidavad, et sa ikkagi võtad vahel pilli välja ja laulad ka.
Ega ma vist enda lugusid ei ole kellelegi laulnud, aga kui mõni jämm on, siis vahel ikka…
Edasi loe juba ajakirjast “Kitarr”.
Osta ajakiri siit
