Melomaanid teavad, et alustasid juba 20. keskkoolis bänditegemist, edasi tuli ansambel Poissmehed, mis võttis eeskujuks Taani 12-13 aastaste poisteansambli Lollipop, seejärel ansambel Elektra ja skandaalne ansambel Kooma (1969), seejärel Ruja legendaarne nn Zeppelini triumfi periood koos Rannapi ja Urmas Alenderiga. Ning seegi pole veel kõik, sest siis järgnes Ornament ja Psycho – fusionbänd ja Rock Hotel. Loetelu läks päris pikaks. Pidid juba lapsena olema väga andekas noormees, kui 11-12aastasena ansamblitegevusega algust tegid. Kuidas ja millal muusikaanne avaldus?
Ma ei tea, kust ma oma muusikahuvi olen saanud, aga see on alati nii olnud. Nii kaua kui ennast mäletan. Suguvõsas meil muusikainimesi napib. Üks minu vanaonudest mängis esimese vabariigi ajal tantsuorkestris viiulit. Teda ma kunagi näinud ei ole, kuna ta hukkus II maailmasõja ajal, aga võimalik, et mingite geneetiliste keerdkäikude läbi on midagi kandunud minuni.
Minu arvates ongi vanus 11-12 aastat inimese elus just selline etapp, kui mõningad tähtsad orientiirid lähevad tulevaseks eluks paika. Eriti, mis puudutab muusikalist maitset ja eelistusi. Minul langes see kokku just perioodiga kui beatlemania möllas maailmas, s.o. 1965-66. Ma pole kaugeltki ainuke – arvatavasti miljonitele üle maailma andis The Beatles inspiratsiooni bänditegemise ja ärgitas huvi kitarri kui instrumendi vastu.
Mil moel nooremana, kui piirid veel kinni olid ja nõukogude tsensuur laiutas igal pool, leidsid üles hinge puudutava ja enese jaoks olulise muusika ja kui keeruline oli leida Sind huvitavat kitarriõpet ja materjale? Toona ju polnud ei dvd-sid ega youtube’i.
Lääne lühilaineraadio jaamad olid esimesed õpetajad. Kuigi nõukogude võim segas neid palju ja meie perekond elas just Tallinnas Oja tänaval (praegune Uus Maailma tänav), kus oli läheduses kaks suurt segajamasti, aga midagi ikka kumas raudsest eesriidest läbi. Soome raadio aitas ka kaasa, et teada saada, mis muusikat maailmas tehakse.
Õppeasutustes kitarri õppida polnud tol ajal võimalik. Paljud huvilised õppisid nn Loobi õpiku (Uno Loop “Kitarrimängu õpik”) järgi. Mul seda raamatut ei olnud, tegelikult sirvisin seda esimest korda alles aastaid hiljem, kui olin juba Otsakoolis kitarriõpetaja ja Loop oli mu kolleeg. Aga 60ndatel, kui mul õnnestus hoolimata oma vanusest end Vanasse Tompi või kuhugi tantsupeole sisse nihverdada, siis vaatasin, kuidas suured poisid kitarri mängivad ja panin nähtu-kuuldu kõrva taha.
Kui kaua pidid mängima isetehtud või rahvamaja pillidega ja kehva sorti võimenditega ning millal said esimese profipilli ja kitarrivõimenduse, millega igati rahule jäid? 70ndatelgi oli ju peaaegu võimatu normaalseid muusikariistu Nõukogude Liidust saada. Mis aastatel saabus selline aeg, kui võisid astuda maineka pillipoe uksest sisse ja osta endale sellise pilli ja võimu, mida just kõige rohkem soovisid? Räägi palun ka oma käesoleva aja kitarridest/võimudest ja mis sinna juurde kõik veel käib, millega tänasel päeval mängid?
Kuna mul oli juba 11-aastaselt tekkinud eredalt põlev huvi elektrikitarri vastu, siis kõik algas sellest, et panin oma akustilisele kitarrile, mille tädi mulle sünnipäevaks kinkis, helipea keelte alla. Helipea tegin ise juhise järgi, mis ilmus artiklis “Kuidas töötab Havai kitarr” ajakirjas “Tehnika ja tootmine”. Minu uus akustiline “elektrikitarr” täiesti töötas! Läbi Daugava raadio võimenduse.
Üks periood oli 60ndatel, kus tegelikult kõik mängisid isetehtud elektrikitarridega, isegi professionaalid nagu Emil Laansoo jt. Koolibändidest rääkimata. Nendest isetehtud pillidest saaks praegu väga humoorika näituse, kuna neid oli igasuguse välimuse ja groteskse kujuga. Siis saabus Musima’de aeg, mis oli suur samm edasi. Eterna Deluxe, (mis oli praktiliselt Burns London ida-saksa variant), oli ka minu põhiinstrument oma paar aastat. Mõni aeg hiljem Jolana Star V. Õiged lääne instrumendid hakkasid tegelikult siia saabuma alles 70ndate teisel poolel. Kõigepealt Jaapani koopiad ja lõpuks ka mõned originaalid.
Õigesse muusikapoodi sain minna alles 1983 Stockholmis, kui olin sinna kolinud. Aga olin tol ajal nii vaene, et sealsed hinnad käisid mulle üle jõu.
Kes on Sinu lemmikkitarristid ja/või eeskujud kogu ajaskaalas? Kes neist on olnud elumuutvad ja arendanud või suunanud Sind enim? Kas aeg on toonud juurde nimesid?
Esimesed eesti kitarrimängijad, keda mäletan, et mind mõjutasid, olid Enn Kaaret (20 KK Omega), ja Toomas Kõrvits (Optimistid). Umbes samal ajal mõjutasid ka briti kitarristid nagu Hank Marvin ja George Harrison. On mõned lood, mida ma mäletan, kuidas ma neid esimest korda kuulsin 1966/67, ja kuidas need mulle mõjusid: „Sunshine Of Your Love“ – Cream ja Eric Clapton ja „Hey Joe“, Jimi Hendrix Experience. „Hey Joe“ oli just ilmunud singli peal ja Hendrix ei olnud veel eriti tuntud. Kuna ma ei teadnud, kuidas Hendrix välja näeb, siis tahes-tahtmata tekkis mul kujutluspilt selle põhjal, mida kuulsin. Mäletan, et see oli täiesti vale – kujutasin teda miskipärast ette kui solist mikrofoniga, midagi nagu Mick Jagger. Ühesõnaga valge mees. Ja arvasin, et tema bändis on hea kitarrimängija.
Need on varasema aja mõjutused. Mõlemad, nii Clapton kui Hendrix, on mind ka hiljem palju mõjutanud. Aja jooksul on mõjutajaid hulganisti juurde tulnud, igaühe kohta võiks ju loo rääkida, aga kui mingi pealiskaudse kronoloogiaga lihtsalt nimesid loetleda, siis:
Mel Galley, Dave Edmunds, Richie Blackmore, Jimmy Page, Jukka Tolonen, John McLaughlin, Albert Lee, David Lindley, Ry Cooder Danny Gatton, Brent Mason, Oz Noy jpt.
Ruja ja Zeppelini Triumf, Ornament ja Gunnar Graps, Psycho ja Paap Kõlari sätted ja teosed, keerulised vahelduvtaktimõõdud, proge ja fusion- kuidas Sinu koostöö neis ansamblites alguse sai? Olid need toona põnevad väljakutsed Sinu jaoks? Millised isiksused olid Rein Rannap, Urmas Alender, Gunnar Graps ja Paap Kõlar?
Kõik nimetatud isikud säravad igaüks oma moodi. Ma ei saa öelda, et ma Rein Rannnapit eriti hästi tunneksin, kuna ta on nii komplitseeritud isiksus ja minu Rujas olemise aeg oli selleks liiga lühike. Sel ajal oli ta Rujas A ja O – helilooja, klahvpillimängija, bändi vaimne juht ja organisaator/administraator. Seega kõik ühes isikus.
Urmas Alenderist sai väga hea laulja just tänu Rein Rannapile. Mõnes mõttes oli nende kahe koostöö sümbioosne, sest Rein kirjutas oma lugusid just Urmast kui esitajat silmas pidades ja Urmas kui “plaadivahetaja” tutvustas Reinule tolle aja Deep Purple, Led Zeppelini ja muud tolle aja heavy rock’i, millest Rein palju ei teadnud. Need mõjutused peegeldusid üsna varsti ka Reinu lugudes.
Gunnarit ma tundsin juba siis, kui ta oli 60ndatel linna peal kõva mees Mikronite trummimängijana. Ta tegi aja jooksul kõik faasid läbi – pop, hard ja heavy, isegi estraad. Koos tegime Ornamenti ja see oli tore aeg, aga paraku jooksis muusikaliselt kiiresti ummiktänavasse. Oli hea, et Gunnaril tekkis kohe uus väljund – Magnetic Band ja mul Psycho.
Link ETV saatele aastast 2011, mis on järelvaadatav ERR Jupiteri voogedastuse kaudu, Viis kildu Gunnar Grapsist.
Paap Kõlariga olime mõttekaaslased selles osas, et idamaised laadid ja ebaterved taktimõõdud nagu 13/8 või 21/8 on “cool”, ja nendega sai palju nalja. Psycho’l tekkis mõningal määral oma truu publik, aga see polnud nii lai, et oleks põhjust olnud seda suunda jätkata.
Laiemale kuulajaskonnale oled enim meelde jäänud ansamblist Rock Hotel kui virtuoossete ja säravate kitarripartiidega, erakordsete võimetega soolokitarrist. Kuidas sattusid Rock Hotelli mängima ses mõttes, et astusid proge-ja fusionmaigulisest rokist rock’n’rolli bändi?
See, kuidas Rock Hotel tekkis, on üldiselt hästituntud lugu. Alguse sai Viru Hotelli keldrist, kus praegu on Cafe Amigo ja 70ndatel oli Viru Varietee. Tol ajal olid ka mõned nn ringisõitvad bändid, kes teenisid raha igasugustel rahvaüritustel, ettevõtete pidudel, tantsupidudel, aastalõpud, jaanid, jne. Apelsin ja Palderjan katsid suurema osa nõudlusest ja olid üsna ülekoormatud. Nii et kui Rock Hotel tekkis nende kõrvale, leevendas see nende koormust ja suunas osa sissetulekust ka meie taskutesse.
Vajadus raha teenida määrab väga palju nii žanri kui ka stiili. Tunnistame ausalt, et proge ja fusion ei oma laialdast populaarsust publiku hulgas. Rock’n’roll oli just siis läänes oma “revival” faasis ja see kandus, seda põhiliselt küll Soome meedia kaudu, üle ka meile raudse eesriide taha. Võib öelda, et see oli tolle aja moevärk.
Ühest žanrist teise hüppamine võib tunduda mõnele ebaloomulikuna, eriti kui on tegemist suunaga keerulisemast lihtsamasse. Tegelikult on see päris nauditav mängida vahelduseks natuke lihtsakoelisemat muusikat nagu bluesi, rock’n’rolli või isegi country stiili.
Kes mõjutas (kui mõjutas) Sinu stiili Rock Hotelli perioodil?
Albert Lee ja Danny Gatton.
Kus ammustel aegadel salvestati, kes salvestas, kes miksis ja masterdas? Kuuldavasti on mõnegi salvestuse juures Sinu käsi ka mängus olnud.
Eduard Kattai salvestas need lood, mille kohta sa küsisid (Rock Hotel). Ta oli tolle aja üks parimaid. Mina tegin mõned lood oma aja lõpupoole 1983.aastal – „Valges kitlis näitsik“, „Carol“ jt
Kas raadiomajas?
Jah, Stuudio1
Kuidas saavutasid sellise virtuoossuse ja kuidas sündisid Sinu legendaarsed soolod Rock Hotelli lugudele? „Aeg meid muutnud on“, „Skandaal perekonnas“, „Aita mööda saata öö“ jpt on mitme põlvkonna Eesti kitarristidele olnud pea ületamatuks või väga suureks väljakutseks ja proovile panekuks, millega vähesed hakkama saavad. Palun räägi nende soolode sünnilugudest või oma meetodist vms kuidas sellise teistest peajagu üle taseme saavutamine tolles ajas võimalikuks osutus?
Ükski nimetatud soolodest pole improviseeritud, vaid eelnevalt ettevalmistatud ja siis stuudios sisse mängitud.
“Aeg meid muutnud on” on Kalervo Haloneni “You’re Not Here” cover. Originaalis on seal suurepärane Hammond oreli soolo. Kuna meil Hammondit ei olnud, siis lihtsalt asendasime selle kitarrisoologa ja see on väikeste variatsioonidega umbes sama, mis originaali orelisoolo. Igal juhul, Kassu Halonen on meie versiooni sellest loost kuulnud ja kuuldavasti talle meeldis.
“Aita mööda saata öö” soolo kujunes välja päris pika perioodi jooksul Virus. Pärast varietee-programmi mängisime seda sealse bändiga üsna tihti tantsuks. Hiljem mängisime seda ka RH-ga, inglise keeles kui “Help Me Make It Through The Night”, kuna eestikeelset teksti veel polnud. Mäletan, et enne kui hakkasime seda lindistama, panin juba aja jooksul väljakujunenud fraasid kokku ja kirjutasin isegi nooti, et mul salvestuse ajal meelest ära ei läheks.
“Skandaal perekonnas” tegemisest mäletan vähe. Ilmselt enne lindistamist mõtlesin välja selle osa, mis on tegelikult vahesoolo teine pool.
Miks Fender Stratocaster? Sinu käes on nähtud ka Gibsoni Les Pauli.
Jah, ma olen selles suhtes vanamoodne, et minu jaoks praktiliselt eksisteerib ainult Fender ja Gibson. Mul on ka paar Epiphone’i, mis on väga head, aga kasutan harva.
Les Paul’i mängin aeg-ajalt, aga millegipärast pöördun alati tagasi Stratocasteri juurde. Leo Fenderi geniaalne disain on püsinud 68 aastat peaaegu muutumatuna ja see on minu vajadustele täiesti sobilik. Ma sain oma esimese Fenderi 1978 aastal. Tänaseks on nii mõnigi Stratocaster juurde kogunenud.
Ma leian, et el-kitarr ei pea olema eriti kallis. Väärispuit ja rohked kaunistused ei mõjuta kõla, ainult esteetilisi meeli. Minul kui vasakukäelisel pole tegelikult kunagi eriti palju valikut. Poes on kitarrivalik umbes 100:1, s.t. iga 100 paremakäelise kitarri kohta on 1 vasakukäeline. Aga ma olen oma praeguse kollektsiooniga vasakukäelistest kitarridest üsna rahul ja ei pea momendil midagi juurde ostma.
Nagu meie vestluseski mainisid, oled töötanud mõnda aega ka kitarripedagoogina Otsakoolis. Palun jaga oma muljeid pedagoogitööst. Kas Sul on olnud juhust veel kuskil mujalgi pedagoogina töötada?
Ma olin just lõpetanud Tallinna Konservatooriumi 1978, kui Uno Naissoo kutsus mind oma vast-avatud estraadiosakonda Otsakoolis. Olin seal kitarriõpetaja peaaegu 5 aastat. Mõned mu tolle aja õpilased on praeguseks tuntud head kitarristid.
Aastal 1983 muutsin elukohamaad ja Otsakool oli minu jaoks minevik. Alguses oli Rootsis tegelikult võimalik ka kitarri õpetamisega jätkata, aga otsustasin mitte seda teha, kuna minu keeleoskus oli tol ajal veel liiga kasin. Pärast seda pole ma enam pedagoogitööd teinud.
Ilma harjutamata ei sünni naljalt säravaid soolosid. See omakorda nõuab pühendumist ja aega. Missugusena kirjeldaksid muusikategemise tarvidust, pilliga tegelemist enese sees? Millega oleks see võrreldav st, millised ajaviited vahetasid/vahetad meelsasti kitarriga tegelemise vastu? Kas oled kunagi pidanud tooma ohvreid muusika pärast spordi vms olulise arvelt või vastupidi? Kas kitarr korvab ka kõik muu ja on suur osa Sinu päevast? Kas ajaga on midagi selles osas muutunud?
Ma ei ole midagi pidanud ohverdama kitarri kasuks. Pigem vastupidi – vahepeal oli periood, kus ma ei võtnud pilli kätte… aastaid. See oli kahetsusväärselt pikk paus ja seda ei oleks pidanud olema. Aga täna on kitarr minu jaoks nii ajaviide, igavusepeletaja kui ka teraapiavahend. Alati käepärast. Ma ei sõida ka kunagi pikemaks ajaks kuhugi ilma, et mul kitarri pole kaasas.
Siin saab küll intervjuu Andres Põldrooga otsa, aga esitame lugejatele väljakutse ja palve saata meile pildimaterjali, mis on kellelgi koduses arhiivis säilinud kunagiste menuansamblite kontserditel käikudest. Erinevates allikates elavaks legendiks nimetatud Andres Põldroo isikupärased soolod ja täpne näpujooks oli erakordne omas ajas, mis on ka tänaseks täiesti omaette nähtus.
Toimetus tänab fotograaf Tõnu Taliveed, kes jagas meiega ammuseid Ornamendi ja Psycho fotosid. Lisasime neist valiku ka intervjuusse.