Vahel öeldakse, et ühel või teisel kitarristil (või ka mõne muu pilli mängijal või sportlasel) on hea tehnika. Kust see tuleb ja miks seda vaja on? Tehnika=andekus+töö. Mõnel inimesel tuleb peaaegu kõik stiilselt välja: võtab rulluisud ja liigubki, suusatab ja saab vähese vaevaga edasi, proovib kitarri mängida ja algusest peale on käte asend selline, et võib kitarriõpiku esikaanele panna. Teised peavad kõige selle jaoks kõvasti vaeva nägema. Füüsiline andekus sõltub suuresti varasematest kogemustest, nii et see polegi andekus, vaid omal ajal märkamatult tehtud töö. Teatud tasemest edasi saamiseks aga tuleb teha teadlikult ja regulaarselt tööd.
Ühes eelmistest postitustest märkisin, et klassikalise kitarri mängutehnika omandamise ajaks loetakse 16 aastat. See on normaalne aeg, aga on tehtud eksperimente selle aja lühendamiseks. Usun, et see oli 90ndatel, kui Soomes tegi katseid tšehhi kitarripedagoog ja omanäoline kitarrist Štěpán Rak . Ta pani väidetavalt õpilased paari-kolme aastaga normaalsel tasemel mängima, aga kohalikud õpetajad kritiseerisid, et neil polnud sugugi aega muusikaga tegeleda, ainult sport 🙂 Tõsi ta on, et üks põhjus, miks kitarrimängu tehnika arenemine aega võtab, on see, et ta ei ole lihtsalt liigutuste jada, vaid peab olema tihedalt seotud muusikalise poolega. Võrdle rääkima õppimisega – see, kui sa oskad mingis keeles palju sõnu, ei tähenda veel, et sa suudaksid loogilist juttu ajada.
Kuid täiesti muusikast eraldi saab harjutada üht olulist tehnika osa – mängumehhaanikat. See tähendab otsest liigutuste õppimist, mida on ühe või teise tehnika puhul vaja. Kui keegi mängib heliredelit tehniliselt väga hästi, öeldakse, et tal on hea skaala-tehnika, aga selleks peab tal olema eelnevalt omandatud palju olulisi mehhaanilisi oskusi. Näiteks: heli tekitamine, parema käe asend, keelelt-keelele liikumine, vasaku käe asend, keelte allavajutamise oskus vasakus käes, keelelt keelele liikumine vasakus käes, positsioonivahetus, käte koostöö, oskus seda kõike rütmiliselt sooritada, teadmine, kus asuvad noodid jne. Võib vabalt olla, et inimesel on ka hea mängumehhaanika, ent ometi halb tehnika. Või vastupidi – mõned mehhaanilised elemendid on väga halvad, aga kokkuvõttes on tehnika piisavalt hea, et siiski mängida.
Vanemad kitarriõpikud ei pööra mehhaanikale eraldi tähelepanu, vaid lähtuvad põhimõttest, et kui harjutad heliredelit, siis järelikult ka kõiki vajalikke mehhaanika-elemente. See on õige ainult sel juhul, kui sa juba valdad vastavaid mehhaanika-elemente. Kui veel mitte, siis nende omandamiseks on kõige tõhusam viis mehhaanikaga eraldi tegeleda. Fakt on ju see, et inimene ei suuda korraga keskenduda rohkem kui 2-3 asjale ja paratamatult peavad pilli mängides kõik ülejäänud elemendid automaatselt toimima. Kui nüüd tehnikale lisada veel muusika, võibolla noodilugemine, publik, liikumine laval, mälu jne., siis on selge, et neile kümnetele mängutehnikat püsti hoidvatele mehhaanika-elementidele pole mitte kellelgi aega mõelda.
Mina tegelesin mängumehhaanikaga teadlikult ca 5 aastat Muusikaakadeemia viimasest kursusest kuni magistrantuuri lõpuni ja ka veidi hiljem. Kasutasin põhiliselt siin juba mainitud raamatut: Ricardo Iznaola “Kitharologust”. See pole ainus raamat, aga sul peab olema mingi väga konkreetne plaan, sest lihtsalt nii, et täna on mul natuke aega ja harjutaks nüüd tehnikat… Nii ei jõua kuhugi. Kui sportlane mõtleks ka, et teeks täna hoopis sellist trenni või teistsugust, siis me ei kuuleks sellest sportlasest midagi. Plaan peab olema ja see plaan peab põhinema mõistlikel valikutel ning plaani koostamiseks läheb vaja proffi. Hea mängija suudab enda tehnika arengut ehk juba planeerida, aga ülikooli tasemel peaegu et mitte kunagi. Vähemalt pole ma seda mitte kusagil õpetades märganud, et kellelgi oleks enda väljatöötatud plaan.
Veel üks hiljutine avastus – raamat, kuhu on minu üllatuseks kokku kraabitud väga erinevatelt autoritelt pärinevad tehnika ja mängumehaanika harjutamise põhimõtted: Bryan Townsend “The Guitarist’s Complete Technique Kit“.
Tere,
väga huvitav oli lugeda.
ei leidnud need raamatud Tallinna raamatupoodidest, kas võibolla soovitaksite kust seda saaks osta?