Muusik, kirjanik, kunstnik ja produtsent Märten Kross räägib intervjuus elust, loomingust, lemmikutest ning lapsepõlvemälestustest ja sellestki, et on lisaks kõigele eelmainitule tegelenud ka vanade hoonete restaureerimisega ning leidnud ühisosa kõigis neis pealtnäha erinevates tegevustes.
Kuidas soovid ja pead õigeks hetkeseisuga end esitleda?
Viimase aasta paari valguses tundub mulle, et olen praegu laulukirjutaja. Mitte niivõrd muusik-kitarrist, aga ehk siiski seda ka. See võimaldab mul tegeleda enda tekstide ja muusikaga, liikuda selles ruumis oma tunnetest lähtuvalt, iseenese vabaduses. Ja ka vabaduses eksida. Mulle üldiselt ei meeldi väga end lahterdada, hariduselt olen kunstnik, mitte muusik, aga pikka aega tegelesin hoopis vanade majade korrastamise ja ka uute ehitamisega, mis muide ei erinegi eriti muusika kirjutamisest. Kuigi muusika vastu hakkasin huvi tundma varajases nooruses, siis vahepeal ei mänginud ma vist oma kuusteist aastat kordagi kitarri. Olen kirjutanud ka ühe raamatu ja kui need erinevad asjad oma kujutluses kokku panen, siis tundub mulle, et kõikide päritolu on üks ja sama – kujutlusvõime ja loovusteadvus. Enda meelest on mu fotod oma olemuselt üsna sarnased mu viimase aja muusikaga, igas loos, mida mu uuel plaadil “Üks poiss vaatas tähti” mängime, on olemas oma ruum, see ruum on minu jaoks visuaalne. Igal kuulajal on muidugi oma kujuteldav ruum ja ka sõnad räägivad neile vast hoopis muud kui mulle. Eks me kuuleme, näeme ja märkame kõike oma kogemuste põhiselt, kuidas me muidu oskakski.
Millised koosseisud ja tegemised on sind saatnud ja millised tahaksid käesolevast ajast ära märkida?
Esimene katsetus oli punkbänd Kulo, seal mängisin mõnda aega. Isegi linnahalli jäähallis jõudsime kontserdil osaleda ja Tartus ja keset talve lumisel Lastestaadionil, viie kraadi külmaga. Ma oli siis vist neliteist. Kui olin kaheksateist, siis tuli bänd nimega Just Knud Qvigstad, millega tegime sadakond kontserti kolme aasta jooksul ja siis läks bänd laiali. Järgmisena tuli Mihkel Raua bänd Mr. Lawrence, mis tekkis osaliselt Just Knud Qvigstadi liikmetest: Antti Kammiste, Toomas Leemets ja mina, kus ma osalesin kaks aastat. Peale seda oli muusikaliselt tükk tühja maad, kuni tegime Jaan Söödiga kahemeheplaadi “Eile, täna, homme”, mis ilmus 2015. aastal. Siis hakkasin ideid kokku koguma, vaatama, kas julgen lisaks meloodiatele ka laulutekstidega tegeleda. Sain aru, et kui ma seda endale lubada julgen, siis võin vanemate tekstilise lati kõrgusest mööda vaadata ja lati alt edasi tagasi läbi joosta. Sõltumata kellegi lati kõrgusest, saab lihtsalt seada oma. Praegune bänd koosseisus Kross/Metsar/Aarma/Juurikas/Rull on see muusika, mida tahan praegu teha. Seda praegust hindan ehk kõige rohkem, see on lihtsalt see kus ma täna olen. Eks iga tegemine on olnud omal ajal oluline.
Just Knud Qvigstad “Üksi tantsin” M.Kross/A.Lauri 1991
Mr. Lawrence “Rain” M.Raud
Märten Kross & Jaan Sööt “Eile, täna, homme” M.Kross/E.Niit
Just Knud Qvigstad live, Von Krahli juubel 2012
Jaan Sööt 50 – Viru Folk 2014
Värsket plaati kuulates imetlen selle terviklikkust ja ilma üleliigse ambitsioonikuseta kauni sõnumi -ja kõlamaailma loomise esiplaanile seadmist. Küpse looja hingerahuline kingitus kuulajale. Söödi lõhna on juures tunda ja see on meeldiv.
Muide, Jaan küll selle plaadi protsessis ei osalenud, aga ilmselt on need lihtsalt sarnased tajud ja kindlasti ka koos tegemise mõjutused.
Kuidas see plaat enda tulemisest märku andis? Kas sündis ajapikku või stuudioprojektina ja lood lühikese aja vältel kirjutatud?
Veel mõnda aega tagasi tundus mulle, et kirjutasin need tekstid ja muusika viimase paari aasta jooksul. Siis märkasin, et mõned read, näiteks “ma korjan oma killud maast”, ainult selle ühe rea, olin kirja pannud seitse-kaheksa aastat tagasi. Aga kõik ülejäänu sellest loost tuli ühel hetkel palju hiljem mõne päevaga. “Lendame koos” sõnad aga olid olemas juba kuus-seitse aastat, enam-vähem lõplikul kujul. Eks neid ridu ja muusikalisi ideid oli aastate jooksul kogunenud. Mõne loo kirjutamine võttis otsides aasta, mõni tuli lihtsalt paari päevaga. Näiteks mõnel õhtul, kui käisin Sääretirbil jalutamas ja siis poolteist tundi hiljem tuled koju ja lugu peas mängib. Siis on ta vaja välja saada ja lõpuks mängis kogu plaat peas ja ei lasknud enam magada, siis tuli hakata midagi sellega ette võtma.
Viimase aasta-pooleteise jooksul hakkasin neid oma kilde kokku koguma ja kujutlema kuidas see võiks helipildiliselt kõlada ja siis hakkasime tasapisi sõpradega koos mängima. Hakkasin kujutama ette millised trummid, milline orel, millise kõlaga mikrofon, kuidas kitarrid kõlavad, kuidas saada nii, et ei kõlaks liiga steriilselt ja oleks soojust jne. Eelmise aasta sügisel hakkasime koos proovima ja otsima. Stuudios olime kevadel ja miksisime suvel. Stuudios oli juba pilt või kujutlus enam-vähem paigas, siis tuli lihtsalt lõpuni teha. Eks üllatusi on sellises protsessis alati. Peeter Salmela on muidugi stuudios selline hea võlur, kes püüab mõtteid õhust ja on väga hea tajuga.
Palju olen kohanud intervjuusid, kus puudutatakse Sinu vanemate teemat. Siiski ei mäleta ma, et oleksin lugenud kuskilt Sinu ja/või teiste Ellen Niidu ja Jaan Krossi laste lapsepõlvemälestustest. Kas võiksid jagada mõned killud oma varasest lapsepõlve ajast ema ja isaga? „Pille-Riini lood“, „Suur maalritöö“, „Krõlliraamat“, „Midrimaa“ ja muidugi „Rongisõit“ – Ellen Niidu imeline lastelooming rõõmustas ja rikastas tuhandete laste lapsepõlve (mina nende hulgas). Kas ema luges teile, lastele, ka ette oma värskelt loodud lastelugusid, võib-olla olete ka mõnes loos prototüübid ja inspiratsiooniallikad? Neid lugusid oleks küll põnev kuulda.
Ema luges lugusid lastele näiteks kui nad ei tahtnud süüa või umbes nii. Ma mäletan ühte korda Kassaris, kui tuba oli põlvini mänguvett täis, see oli täiesti reaalne ja normaalne, see oli just umbes siis kui olin nelja-viiene. Lisaks tundub mulle, et olin Onu Ööbiku prototüüp ja vend Eerikule kindlasti tundub, et tema. Arvan, et mõlemal on sealjuures õigus.
Teadaolevalt olla isa teinud seda (ette lugemist) koos emaga üsna sagedasti. Kuidas mäletad isa varasest lapsepõlvest?
Isa oli küllalt konservatiivne, üsna nõudlik ja tegi kogu aeg tööd, hommikust õhtuni. Üldiselt käisid lapsed talle omajagu närvidele, seda seniks kuni nendega ei olnud võimalik millestki mõistlikust rääkida. Ema tegeles kogu majapidamise korraldamisega, juhtis autot, käis poes või saatis meid ja võimaldas isal kirjutada ja saada seeläbi selleks kes ta oli või on. Samal ajal leidis ema selle sagimise kõrvalt aega oma asju kirjutada. Aga isa luges ka meile vahest oma pooleliolevaid tekste ette ja vaatas mis nägu me siis selle peale teeme. Aga meie valikutesse nad eriti ei sekkunud, selles osas lasid nad meil endil end otsida ja aktsepteerisid meie valikuid. Vahest küll pisut altkulmu küsivalt vaadates, aga siiski.
Oled poisikese east väljas. Kuidas nüüd tagasi vaadates kirjeldaksid seda noort poissi, kes Sa olid 13-18-aastasena? Kas kõik see, mis Sind on köitnud hiljem, oli juba siis pildil või olid unistused hoopis teised?
Teismelisena olin üsna mässumeelne, aga kui olin kaheksateist, siis sündis meil tütar Maria, pärast seda kandsin pere ülalpidamise rolli järgnevad kakskümmend viis aastat. Seega ei olnud selline praegusele ajale omane otsimise ja uitamise aeg minu nooruses väga pikk. See muutis ka küllalt palju elu ja oli vaja mingi töö leida, mille puudust ju üheksakümnendate alguses ei olnud. Valikuid, et mida teha, oli liigagi palju. Huvid on mul alati enam-vähem samad olnud aga oskus teha valikuid on aja jooksul paranenud. Huvid ja ajad peavad ka mingis mõttes kohakuti sattuma. Kas see on juhus, vist mitte. See on lihtsalt elu, iga asi, iga kogemus on millekski vajalik. Praegu sattus selline aeg kus saan tegeleda muusikaga, see on tore. Aga praegu on see rohkem ka valik, mitte ainult juhus. Meil on alati võimalik valida milline versioon iseendast me tahame olla. Kui ainult jaksu ja tahet on.
Oled ebaeestlaslikult siiras ja ei karda näidata hingelist poolt, mis siinkirjutaja arvates pigem näitab küpsust ja täiskasvanuks saamist. See pole kuigi igapäevane, isegi mitte muusikute hulgas, kus ka liigub märkimisväärselt palju machosid või nö “kõvu tegijaid“ ja kus peljatakse hingelisust nõrkuseks.
Ma ei tea kuidas sellega lood on, avatusega siis. Praegu on lihtsalt mu elus selline periood, kus olen hakanud ennast aktsepteerima, sellisena nagu olen. Vahest võib ju olla ka nii, et nõrkus või tundelisus võib olla me suurim tugevus. Mõnikord kui midagi viimastel aastatel on läinud untsu või halvasti, siis olen püüdnud esitada endale küsimuse, et milleks see siis nüüd hea on. Üsna tihti saab vastuse õige pea, kui oskad märgata.
Kuidas ema ja isa lahkumine on Sind mõjutanud? See täiskasvanuks saamise tunne, kui vanemad on lahkunud, võib olla hirmuäratav, kuid vahel avada uksed ammustesse loomingulistesse aegadesse või käivitada läbi selginemiste uusi kvaliteete.
Üsna varasest noorusest hakkas mulle selgeks saama, et lahkumine on osa elust. Vanaema ja vanatädid jne. Siit lahkumine ei pea ilmtingimata tähendama seda, et nad on kuskile kadunud. Kui püüda seda tunnet hoida, siis on sellega lihtsam hakkama saada. Saab ju näiteks mõelda, mida ema või isa oleksid teinud ühes või teises olukorras ja nõuanne tuleb tihti üsna selgelt. Nõu tasub muidugi ikka enda käest ka küsida, eelkõige südame käest. Tänapäeva maailmas kipub mõistus liiga ratsionaalselt asju juhtima ja süda unustatakse tihti ära. Räägitakse pidevast majanduskasvust aga kas on midagi mis saab igavesti kasvada? Viimasel ajal on mulle hakanud tunduma, et isegi lahkumine on vist armastus. Armastus ei ole alati helge ja lilleline, armastus võib olla ka valu. Kui olen seda endale nii mõtestanud on elu ümberringi kuidagi selgemaks läinud.
Jaga meiega ka oma varajast muusikutee algust. Kuidas ja kes kokku said, mõni põnev seik jne.
Esimene kontsert kus mängisin, olin siis vist umbes neliteist, oli mingisugune Tartu noorte muusikute konkurss. Suur saal, žürii ja puha. See oli ansambliga Kulo ja mind oli bändi võetud umbes nädal varem. Mängisin erutusest kõiki lugusid enam-vähem pool tooni valesti. Just Knud Qvigstadi kutsus mind Margus Alviste, Gena pillipoes ühes Tehnika tänava keldris, septembris 1988. Mäletan seda hästi seetõttu, et tulin siis sünnitusmaja akna alt seismast, kus mulle näidati läbi teise korruse akna mu tütart Mariat. Isasid siis ju sinna sisse ei lastud. Bändi kutsuti mind ilmselt seetõttu, et mul oli juba siis vanemate abiga Soomest hangitud punane Gibsoni Epiphone kitarr. See oli sel ajal suur asi, pille ju kuskil eriti saada ei olnud.
Millal tundsid, et muusika on sind päriselt endale saanud? Mis sündmused selleks juhtuma pidid?
Pubeka eas kuulasin palju vinüüle – Eppu Normaalit, Ramonesi, Sex Pistolsit, siis Joni Mitchelli, James Taylorit, Queensi, Rolling Stonesi – eks see valik oli väga lai ja muutus iga aasta kaupa. Aga päris plaadid on siiani jäänud. Joni Mitchelli “Blue” album on siiani üks mu lemmikuid. Muusikas on mind alati köitnud hingeliigutus, mitte tümps, siis kui see on päris muusika, siis kui noodid ei ole seest tühjad. Siis kui sa tunned ka seda, mis on nootide vahel. Alguses ma ei osanud seda leida, ei osanud isegi otsida. Praegu ma seetõttu üldist muusikafooni eriti kuulama ei satu.
Selleks, et oma muusikani jõuda pidin kogema suurt armastust, palju valu ja hakkama mõistma, et sa ei saa isegi valuga võidelda. See ei püsi mul sugugi alati meeles ja iga päev on uus, vahest kipub see ununema. Siis punnid vastu. Hakkasin tasapisi mõistma, et ka valu võib olla armastus ja olen proovinud õppida andestamist. Usun, et ka muusika on armastus. See ei tähenda sugugi seda, et see peaks olema pühalikult harras vaid võib vastupidi olla täis paksult mõnusat satiiri või huumorit, no näiteks Tom Waits.
Eestlane pole aldis kiitma, kuid hea sõna kahtlemata inspireerib ja innustab. Millal sind viimati kiideti muusika eest?
Mul on seda praegu üsna hea öelda, et eile, siis üleeile ja siis vist üleüleeile. Viimasel ajal olen selle uue plaadi osas saanud väga palju sooja tagasisidet. Selle üle on hea meel, et see korda läheb. Toetus on olnud väga suur ja innustab edasi tegema.
Keda ise kiidaksid Eesti muusikamaastikul?
Tõnis Mäge, Heikki Kallet, Jaan Sööti, Mari Jürjensit, Riho Sibulat, Vaiko Eplikku, Raul Ukaredat, Kadri Voorandit, Rainer Jancist, see nimekiri on ju väga pikk ja ei ole mingis kindlas järjekorras ja muidugi mitte täielik. Eestis on väga palju väga andekaid tegijaid. Põhiliselt meeldivad mulle need, kes on ise, ajavad oma asja. Teevad oma muusikat, mis puudutab. Cyrillus Kreek, Arvo Pärt… oeh, see on väga raske küsimus. Aga loomulikul kiidan ma ka neid muusikuid kellega koos selle plaadi tegime: Peeter Metsarit, Kiur Aarmaad, Raun Juurikat ja Toomas Rulli. Meil on olnud väga hea koostöö. On ju selline vana tarkus, et kui hakkad plaati tegema, siis on hea kutsuda sinna mängima endast paremad. Siis mängid ise ka paremini.
Ega diplom ei tee veel profiks. Mis (peale paberi) eristab sinu arvates profimuusikut harrastusmuusikust?
Tihti on üldmõistes profimad need muusikud, kes pidevalt mängivad ja suudavad oma suure kogemuse tõttu kõike lennult haarata, need on tõelised profid. Ja teha seda nii, et loost mida nad laulavad või mängivad saab nende lugu. Aga on ka palju neid, kes oma ebatäiuslikkuses on täiesti täiuslikud, kes ei karda oma vigu, see on ka suur oskus.
Mis ja kus on koht, kus vabal õhtul meelsasti aega veedaksid? Kui on avalik koht, siis kes võiks olla seal laval?
Oma talu terrassil oma naise Stinaga koos kuud vaadates või mere ääres laineid kuulates. Linde ja loodust kuulates. Viimasel ajal meeldivad mulle rohkem intiimsemad kontserdid, need kus tekib mingi eriline maagia ja ruum. Korraldame oma talus festivali Kassari Kitarrid, kus üritame just sedalaadi kontserte korraldada nagu endale meeldib. Aga muidugi David Gilmour, Jeff Beck või Ray LaMontagne, neid tahaks ka kontserdil küll kuulda aga see ei ole mul seni õnnestunud.
Soovita pala, plaati, kontserti, mis sinu arvates on (viimase aja) parimaid kuulamiselamusi.
EhkRay LaMontagne „Part of the Light“ ja „Trouble“ ja ehk John Mayer Trio „Try – Live in Concert“
Mis on sinu enda sulest ilmunud paladest/plaatidest/videotest selline, mida uhkusega esitleksid?
Igal lool mu debüütplaadil või siis ka autoriplaadil “Üks poiss vaatas tähti” on minu jaoks mingi põhjus, mingi koht, mingi tähendus… Ma ei tahaks neid hakata minu enda koostatud edetabelisse panema. Aga selle plaadi üle on mul tõesti hea meel, et see tehtud sai.
Kui lubad endale unistada, siis mis võiks Eestis tegevmuusiku jaoks paremini (korraldatud) olla?
Ma ei ole ilmselt üleüldse õige isik sellisele küsimusele vastama, kuna minu tegevmuusiku karjäär praeguses ajas on ju üsna õhuke. Üks mis on küllaltki keeruline meie hullumeelsel digiajastul on plaadi tegemine, sest plaadi tegemine enamasti ei tasu ennast lihtsalt ära. Selle põhjused on muidugi voogedastusplatvormide väga väikesed tasud, seda võiks kuidagi reguleerida ning proovida väärtustada ka muusikute tööd, mitte ainult programmeerijate oma. Praegu on ju umbes nii, et füüsilisi plaate keegi väga ei osta ja kui õnnestubki plaadid maha müüa siis saab heal juhul kulud tagasi. Kõik tahavad muusikat kuulata tasuta. Ainus mis aitab seda asja kuidagi hoida on kontserdid.
Plaadi “Üks poiss vaatas tähti” esitluskontserdid:
30.10 Sakala Keskuses Viljandis, kell 19
31.10 Kumu auditooriumis, Tallinnas, kell 19 01.11 Karlova Teatris, Tartus, kell 19 21.11 Ammende Villas, Pärnus, kell 19 30.12 Kärdla Kultuurikeskuses, Hiiumaal kell 20
Tallinnas ja Tartus teevad külalistena kaasa Tõnis Mägi, Jaan Sööt ja Riho Sibul.
