Selleks et meie kultuuriruumis barokkmuusikat mitte kuulda, peaks midagi tõsist ette võtma. Isegi kui me neid sihipäraselt välja ei vali, saadavad sellised heliloojad nagu Monteverdi, Scarlatti, Händel, Vivaldi, Schütz, Praetorius, Biber, Telemann, Purcell või Bachi pere vanemad liikmed meid igal sammul. Need, kes barokkmuusika vastu teadlikult huvi ei tunne, kuulevad seda muusikat tänu mobiilihelinatele, reklaamidele, raadio- ja telesaadetele, teatris ja filmis.
Tekst: Kristo Käo
Foto: Kris Moor
Kes või mis on teorb ja kas ta hammustab?
Kõikide mainitud heliloojate loomingut esitades on paratamatu võtta oma bändi ka üks või kaks teorbimängijat. Seda, kuidas too võõra nimega pill kõlab, oleme seega kõik kuulnud. Kuidas see pill aga välja näeb, on enamiku jaoks juba keerulisem küsimus. Toksides Google’i pildiotsingusse sõnapaari „baroque orchestra” või vaadates mõned tunnid Mezzot, näeme, et pea kõikides barokkansamblites turritavad kahemeetrised teorbikaelad oma ülipikkade bassikeeltega. Kui mõõta eetriaega, mida teorb saab klassikalise muusika raadio- ja telekanalites, ja võrrelda seda näiteks kitarriga eetriajaga, selgub üllatavalt, et teorb kõlab mitte üks või paar korda, aga vähemalt suurusjärgu võrra sagedamini.
Mis müstilise pilliga on siis tegu? Ja miks meie muusikavabariigis Eestis seda pilli praktiliselt ei mängita?
14 keelt – head häälestamist!
Eesti keeles kasutatakse sõna teorb, mis on toorlaen inglise theorbo’st. Pill on Itaalia päritolu ja seal nimetatakse seda tiorba’ks või chitarrone’ks. Esimest korda mainitakse kirjanduses chitarrone’t aastal 1589, mil seda mängiti Firenze Camerata koosseisus Medicite pulmas.
Loe edasi ajakirja kevadnumbrist (Kitarr 10/2014)
Video:
)
