Aasta tagasi, kui Von Krahl oli puupüsti rahvast täis, võis märgata, et mõned noored käivad kõrvalmajas ERRORi kleepsuga kellanuppu vajutamas. Selgus, et paar korrust kõrgemal toimub konkureeriv korteripidu. Sattusin sinna minagi, mekkisin Lõuna-Aafrikast toodud veine ja kuulsin, kuidas lahke võõrustaja remiksib house’i elektroga ja diskot elektropungiga. Seisin DJ-puldi kõrval ja muudkui pärisin: mida sa teed ja kuidas sa seda teed? Ja kui siis märkasin nurgas kummalist pilli iMake New iBand, tekkis küsimusi aina juurde.
Sigue Sigue Fabrique, kodanikunimega Kaur Klaamann, on helirežissöör, arvutinohik ja DJ, kes on juba kümme aastat korraldanud elektroonilise eksperimentaalmuusika festivale ning esinenud ebatavalistes koosseisudes nii meil kui ka mujal. Sõidame elektriautoga mööda Paldiskit ringi ja mina jälle küsin…
Tekst ja foto: Kris Moor
Klassikaline DJ mängib tavaliselt lihtsalt plaate, aga selles valdkonnas on ka n-ö edasijõudnute tase, kus DJ komponeerib, lõikab, kleebib ja jändab luupidega. Sina lähenedki asjale pigem heliloojana ega piirdu pelgalt lugude mahamängimisega. Kuidas see remiksimine ja mash-up’imine praktikas välja näeb?
Ma kuulan hästi palju muusikat. Juba mõnda aega on olemas tarkvara, mis analüüsib lugusid, mõõdab ära nende tempo ja helistiku ning näitab ette, millistest sektsioonidest lugu koosneb: mitu introt, mitu vaheosa ja mitu outro’t… Ja teise tarkvara abil lõikan välja hunniku luupe, mida hakkan kokku laduma nagu Lego klotse. Ma üritan neist luua vastava pikkusega rütmooniaid ja sünfooniaid (süntesaator + sümfoonia) või kuidas iganes neid nimetada.
Mul on mahukas rütmi- ja meloodialuupidest koosnev andmebaas, aastate jooksul olen sinna pidevalt asju juurde lisanud. Osa on ise valmis tehtud, osa kusagilt lõigatud. Big beat’i hiilgeajal ehitasid Liam Howlett (The Prodigy) ja Norman Cook (Fatboy Slim) samamoodi lugusid − nad kuulasid läbi vanu plaate ja üritasid neid uute rütmidega kokku sobitada.
Kaua sa niimoodi muusikat teinud oledki?
Mul tuleb nüüdseks juba üle kümne aasta täis. Kui ma hakkasin 15 aastat tagasi katsetama, siis vedasin laptop’i esinemistele kaasa. Tarkvara oli juba tol ajal selline, et sai reaalajas luupe lõigata, kokku panna ja neid ümber aranžeerida. Kui võimalused olid olemas, siis miks mitte neid kasutada. Aga laptop’iga kontserdi andmine oli 1990ndate lõpus veel üsna out. Vinüüli-DJd vaatasid mind üpris halvustavalt, sest see polnud ikka „päris”…
Loe täismahus intervjuud ajakirja kevadnumbrist,
kus Fabrique räägib ka oma veidratest isetehtud pillidest: (KITARR 10/2014)
.
.
