Eestis on varemgi ilmunud klassikalise kitarri õpikuid, need kõik on mõistagi ammu läbi müüdud. Esimese hooga meenuvad Kristo Käo “Kitarriõpik noortele ja muidu tarkadele”, Heiki Mätliku “Kitarriaabits”; samuti Lauri Jõelehe, Vaido Petseri ja Ranno Nurmsaare kitarripalade kogumikud. Viimased, nagu ka Lauri Kõlametsa õpik, koosnevad omaloomingulistest kitarripaladest, mis tekkinud vajaduspõhiselt, ehk kirjutatud õppetöö käigus autori enda õpilastele.
Tekst: Aet Mikli
Kõlametsa õpiku sihtgrupiks on eelkõige lastemuusikakooli eelklassi ja esimese klassi õpilased. Õpikus on kokku 37 harjutust/pala, kõik eranditult autori enda looming. Õpikukirjutajana on autor varemgi käe valgeks saanud: nimelt avaldas kirjastus “Ilo” 2009. aastal tema “Elektrikitarri õpiku”, mis nüüdseks samuti läbi müüdud.
Didaktiliselt on minu meelest tegemist väga hea õpikuga. Autoril on suurepärane ettekujutus noore kitarristi koolitamisest ja ta oskab võimalikke komistuskive ennetada. Kõlametsa õpilane alustab näiteks parema käe helitekitamise õppimist pöidlaga. Seda ei saa pidada liiga traditsiooniliseks, aga noorema lapse jaoks on see ilmselt lihtsam kui sõrmedega alustamine, kuna ta ei pea hakkama kohe sõrmevahetusele mõtlema. Kitarr on pill, mis nõuab alguses üsna suurt tähelepanu jagamist ja selle minimeerimine on minu arvates kitarrididaktika juures kõige olulisem.
“Klassikaline kitarr. Algus.”
SP Muusika, 2016. 24 lk.
Kahehäälsete lugudega alustamine (õpilase-õpetaja duett) jätkab parimate kitarriõpikute traditsiooni (nt J.A. Muro kitarriõpikud) ning hoiab ära olukorra, kus õpilane peab mängides teadlikult meetrumiga tegelema. Ka keelevahetuseta lood – palad, kus vasaku käe sõrmed ei pea liikuma keelelt keelele – järgivad eelmainitud lihtsuse printsiipi. Selliseid 1-4häälseid lugusid on õpikus täpselt üheksa. Neid võiks õigupoolest rohkemgi olla, sest isegi kui tegemist on meloodiliselt lihtsakoelise muusikateosega, lihtsustab vasaku käega ühel keelel manööverdamine parema käe tehnika omandamist oluliselt paremini. Sellised lood jätavad mängides reeglina efektse mulje.
Hea mõte on ka parema käe sõrmevahetuse harjutused eri keeltel. Väikese käe jaoks tundub see esialgu märksa loomulikum kui ühel keelel “sõrmejalutamise” harjutamine. Õpiku alguses ära toodud soojendusharjutused ja sõrmetrenn paremale käele on samuti tõhusad, võimaldades lahti mängida suuremad ja väiksemad sõrme- ja labakäe lihased.
Kui üldse millegi kallal nuriseda, siis tundub, et mõnevõrra vajaka on jäänud keeletoimetaja kriitilisest pilgust. Kuna tegemist on siiski õppematerjaliga, võiks see olla perfektse keelekasutusega. Ja kuigi õpiku kaas on küll ilus ja värviline, pole raamatu sisse värve jätkunud. Lastele mõeldud kogumikus võiks neid siiski veidi rohkem olla. Ka graafika võiks olla pisut parem; mõned illustreerivad fotod on liiga ära kärbitud. Esilehele, mänguasendit tutvustavasse ossa, võinuks jalapingi kõrvale ka põlvetoe lisada. Kuigi see on vähem levinud, ja ka kaubandusvõrgust pole seda kerge leida, võiks seda õpilasele siiski tutvustada kui märksa tervislikumat alternatiivi.
Olles sobilik noorimale alustajale, täidab Lauri Kõlametsa õpik päris suure lünga Eesti klassikalise kitarri õpikute riiulis. Loodetavasti müüakse raamat kiirelt läbi ja peagi ilmub teine, väikese iluravi saanud trükk.
