Helmut Hark on ilmselt üks väheseid, kui mitte ainus eesti kitarrimeister, kes jõudis pilliehituse juurde juba noorpõlves ning pole hilisema elu jooksul põhitööna peaaegu muud tööd teinudki. Kui mitmedki eesti meistrid on iseõppijad, oli Helmutil lisaks iseõppimisele võimalus kitarriehitust õppida ka meistri käe all. Igor Klimenkov oli mees, kes õpetas Tallinna Muusikakoolis klassikalist kitarri, aga ehitas ka pille. Klimenkovi pille pole küll Eestis palju säilinud (mulle meenub vaid Robert Staaki juures nähtud kitarr), seevastu Helmut Harki ehitatud ja ümberehitatud kitarre on liikvel palju. Kui palju täpselt, seda meister ise ei teagi.
Tekst: Kristo Käo
Fotod: Kris Moor
Kuidas te Klimenkoviga kokku saite, kas kitarriõpilasena või juba kitarrimeisterdamise kaudu?
Ma alustan siis algusest… Mul on tänavu juubeliaasta, 40 aastat tagasi valmistasin esimese elektrikitarri. Olin siis väga noor. Käisin ansambel Laine kontserti kuulamas ja sain sealt sellise paugu, et minust sai järsku kitarrist − ühe kontserdi peale. Muusika on mind alati tõmmanud ja kuna kitarr sai mu põhipilliks, oli mul head pilli vaja. Nõnda tuligi see ise teha. Tegin ühe nõukaaegse elektripilli koopia ja hakkasin bändis mängima.
32 aastat tagasi läksin Klimenkovi juurde klassikalist kitarri õppima. Ma tahtsin Otsa-kooli sisse astuda, aga Klimenkov oli hea psühholoog ja ütles kohe, et kuule, sul ei ole mõtet siin pinki nühkida, sa ei ole kooliskäija tüüp; hakka parem mul eratunnis käima. Ja nii läkski. Klimenkov elas Pärnus ja ma läksin tema juurde elama. Ja kuna ta seal mu nina all neid pille meisterdas, siis mul tekkis ka väga suur huvi.
Täpselt nagu mõnes kung-fu filmis, et minnakse õpetaja juurde elama…
Just-just. Ma elasin mitu aastat lausa ta korteris. Sealt saingi ma klassikalise kitarri meisterdamise alused. Hiljem üürisin Pärnus väikese toa ja õppisin edasi. Klimenkov oli väga hea meister, teda ei huvitanud eriti raha ega kuulsus − ta oli täiesti pühendunud pillide tegemisele. See pill, mida sa Staaki juures nägid, oli ta naisele tehtud. Ta ehitas selle veel kolm korda ringi ja lõpuks ajas pilli lõhki, kuna lihvis kaane liiga kergeks. Eelmises faasis oli pill tohutult hea. See oligi Klimenkovi eksperimentaalpill, mida vahepeal mängis ta naine.
Ametlikult käis siis kitarriõppimine, aga vargsi imbusite hoopis ta töötuppa?
Tegelikult see imbumine toimus väga ruttu. Nii kui ma taipasin, millega ta veel tegeleb, tundsin huvi ja ta andis mulle kohe ka ühe töö. Tema juures ma tegin otsast lõpuni oma esimese klassikalise kitarri. Too pill varastati Kuldar Kudu käest ära, nii et esimese pilli saatusest ma rohkem ei teagi.
Kas te olete elu jooksul muud tööd ka teinud, või oligi nii, et 40 aastat tagasi hakkasite kitarre tegema ja oletegi ainult sellega tegelenud?
Eriti muud ma teinud ei ole. Mäletan, et omal ajal käisid Tallinna muusikud Pääsküla puhastusjaamas tööl: istusid seal, tinistasid kitarri ja vaatasid, kuidas solk mööda torusid voolab. Kui ma bändi tegin, pidi mingi lisatöökoht ikka olema. Ma olen isegi katlamajas töötanud ja puidutsehhis mööblit teinud, kuni sõber lasi mu silme all endal pöidla maha. Siis tulin ära. (Naerab.) Enamik elust on elatud niiviisi, et ei ole riigitööl käinud.
Praegu käin küll poole kohaga Kehtna muusikakoolis kitarri õpetamas, et end pillimänguga noorena ja vormis hoida. Muud vajadust sel pole, elatist see eriti ei paku.
Ega uue pilli ehitamisest saa ka eriti raha, sest ma teen hästi aeglaselt ja põhjalikult. Hetkel on mul üks „triple O” (teatava kujuga akustiline kitarr, toim.) pooleli ja sellega läheb vist juba neljas aasta. Parandamisi ja ümberehitamisi on aga pidevalt ja see on rohkem sissetuleku allikaks.
Vaata ka videokatkendit:
