Reede, november 22 2024

Pärt Tarvaskuidas soovid, et Sind esitlen – muusik, muusikakooli direktor

Pärt: Kes seda teab, kuidas mind täpselt esitleda. Siim Susi oma mitme ametiga. Tšellot olen ma olude sunnil elu aeg mänginud. Kindlasti ei olnud see omal ajal esimene valik, aga muudest valikutest ei tulnud midagi välja. Hetkel mängin C-JAM`is, kirjutan bändi seadeid ja pean Kundas muusikakooli direktori ametit. Eluseikluste raamatu esialgne käsikiri on ka valmis. Seda oleks korra veel vaja läbi kirjutada, kedagi oleks hädasti appi vaja, kes aitaks selle mingisse vormi panna ja toimetada. Ju pole veel õige aeg ja ega ma väga julge ka, sest enamus tegelasi on ju elus. Tahaks loota, et ma enam elu sees ei pea orkestris töötama. Sellest väga pikast perioodist ma eriti midagi mäletada ei taha. Eesti riik pole oma orkestritest kunagi lugu pidanud ning vaevalt see muutub. Suvel tähistame C-JAM`i kahekümnendat juubelit väikese tuuriga „Juurte juurde”. Salvestame tasapisi, uue albumi materjal on peaaegu valmis ning on mõte teha Alo Mattiiseni „Viiest isamaalisest laulust” uued versioonid. Tajun, et aeg on selleks küps. Riik on sellises seisus, et seda on hädasti vaja. Hiljuti saime valmis ka lapsepõlve bändi Gorgo albumi materjali. Seal on mul au tegeleda laulmisega. See on siis bänd, mis viimati tegutses aastal 1986. Nüüd salvestasime lihtsalt tolleaegse materjali uuesti ja üks uus lugu on ka – „Requiem” Loodan, et see varsti tõepoolest ilmavalgust näeb.

Pärt Tarvas Foto Tiina Annamaa
C-Jam Margus Uus, Tõnu Jõesaar, Levi-Danel Mägila, Pärt Tarvas Foto Tiina Annamaa
Viru-Nigula valla muusikakooli pere Foto erakogust
C-jam kontsert Foto erakogust

Millal tundsid, et muusika on Sind päriselt endale saanud, mis sündmused ja valikud selleks pidid juhtuma? (Millised õpetajad jt inimesed on mänginud Sinu elus suuremat rolli, et Sinust muusik sai, kuidas leidsid just tšello enda pilliks?)

Panen siia paar lõiku sellest tekstist „Bremeni linna moosekandi esimene poolsajand ehk kuidas see kõik tegelikult oli.”(Tegemist on kirjutamisel oleva Pärt Tarvase eluloo raamatuga A.A.)

Isal oli suur muusikahuvi peale selle, et ta armastas vabal ajal meeletult entsüklopeediat lugeda. Onu oli toonud meile Rootsist Panasonicu (või Philips) kassetika, millega sai salvestada laste jõuluaegseid laulmisi (siis nimetati neid näärideks), ka kassetid olid kaasas. Need peaks kusagil siiani alles olema, huvitav kuulamine.  Isa ise oli ostnud Meloodia grammofoni, mis oli suisa stereosüsteemis. Kodune plaadikogu oli väga aukartustäratav, esitused viimase peal. Ikka Gilels, Richter, Oistrahh ja teised tollased staarid. Mõned plaadid olid veel isegi 45 pöörlemiskiirusega. Isa proovis mind niimoodi plaatide kuulamisega harida. Seletas alati juurde, mida üks või teine pala tähendab ning kujutab. Umbes viiendal eluaastal tekkis küsimus, millega siis ärahellitatud võsukene peaks tegelema hakkama. Isa andis kätte pliiatsi ja palus tõmmata paberile sirge joone. Mina sooritasin seepeale sujuvalt mingi käkerdise, mille üle ka Picasso oleks ääretult uhke olnud. Pole mulle seda kunstniku kätt antud. Sellega seoses oli hetkega selge, et arhitekti kasvatamatust võsukesest ei saa. Mis sa selle juhmardiga ikka peale hakkad. Päris keeruline probleem. Ema on muide hiljem, minu laste puhul, väljendanud arvamust: „Pole neid kunstnikke siia perekonda rohkem vaja”. Ju tal õigus on. Ema oli eelnevalt elanud mõnda aega Harry ja Elsa Rikandi juures. See korter asus Suvortsi maja all (konservatooriumi Suvorovi tänava õppehoone), seal, kus pärast asus Konsi (konservatooriumi) söökla või hellitavalt lihtsalt öökla. Hiljem elasid Rikandid TMKK (Tallinna Muusikakeskkooli) juures asuvas korteris, kus aknal säras alati silmapaistvalt koheva sabaga kass nimega Fuki. See toodi lõpuks meile Pirita-Kosele. Silmapaistev fuuria. Naabri suur, hirmuäratav koer lidus krundilt, saba jalge vahel, ainult vaikselt viuksudes minema. Konkurentsi see kass ei talunud. Kui isa päeval pikutas, siis kass ronis kamina peale ja hüppas kõigi nelja jalaga otse keset isa kõhtu. Suurima naudinguga. Võib ette kujutada, et liiga meeldiv see äratus polnud ja sõnum, millega kassi kostitati, ka trükimusta ei kannata. Korra sattus kass kaminasse kolama. Kassile põnev värk. Pärast oli terve elamine paksu musta tolmu täis ja ema sai oma koristusoskusi näidata. Ilmselgelt suust tulevat teksti emake sel hetkel ei kontrollinud, kass sai teada head ja paremat. Võin eksida, aga tõug vist oli Siberi angoora. Huvitav jah. Maavanaisal oli koer nimega Naki ja meil kass nimega Fuki. See nüüd küll normaalne pole, aga las ta olla. Isa oli selle Pirita-Kosel asunud kaksikmaja osa ostnud enne minu sündi, 2000 rubla eest hr Arion Volmeri vennalt. Alguses hakkasid kaks venda endale koos maja ehitama, aga ühel hetkel olevat liikunud linnalegend, et vene võim kuulutab kõik eramajad vargaküladeks ja riigistab. See käis ju vene ajal nipsust. Siis Arioni vend otsustaski müüa maha vundamendi koos materjaliga, ning kolida mujale. Kuhu seda ma ei tea, aga näiteks Mustakas oli ju silmapaistvalt popp koht. „Nüüd elan Mustamäel” on näiteks selleaegne suurteos.

Pärt Pirita koduaias 70ndatel Foto erakogust

Vene ajal juhtus üldse igasuguseid huvitavaid ja kummalisi asju, tänapäeval kohe ei usukski, kui poleks oma silmaga näinud. Küttepuudega oli tollal pisut keeruline. Ükskord tellis isa, läbi tutvuste, mööblivabrikust jääke, mida siis ahju ja pliidi alla ajada. Pere ei saanud külmas ju olla. Suur oli tema imestus, kui maha kallutati koorem punast puud. Enamus läks kütteks, aga paar suuremat lauda jäi alles, ning leidis kasutust briketialusena. Ühe laua müüsin hiljem Tõnis Pajupuule, kes siis sellest, koos Lauri Toomiga, viiuli lõuahoidjaid meisterdas. Neid peaks praeguseni veel kasutuses olema ja pärinevad nad minu keldrist, briketi alt. Tagasi asja juurde, mul on kalduvus teemast kõrvale minna. Elsa Rikandi andiski nõu viia võsuke TMKK eelklassi. Tunnid toimusid Konsi Suvortsi majas ja seega polnud vaja Kivimäele sõitmisega vaeva näha. Rütmikat andis Anneli Mäeots ning äkki ka Elsa Rikandi. Õpingud toimusid valvelaua kõrval asuvas klassis nr 10. Ega ma sellest suurt midagi ei mäleta, mingisugused vormirõivad vist ikka õmmeldi nagu heaks traditsiooniks oli. Nii pidi sellel ajal olema. Äkki suured valged mummud punasel taustal, poistel püksid  (või särgid) ja tüdrukutel seelikud.  Anneli oli väga koloriitne kuju, alati väga vitaalne ja energiline, silmapaistvalt valju häälega ning eriliselt äratuntava naermismaneeriga. Tema ohjas meie algelisi tegemisi. Vajalik varustus noodivihikute näol pidi igal mudilasel endal olema. Mingisugused pulgad olid ka, millega tekitati rütmilisi vältusi või õigemini õpiti neid tundma. Nimetati vist arvutuspulkadeks ja need olid kahte eri värvi. Sellise varustusega püüti meid panna mõistma muusika võlumaailma. Pikemat kasvu olin ma juba lapsepõlves ning tšelliste oli ka väga vähe. Seega sündis lastevanemate peas pühalik otsus: see laps peab tšellot õppima. Aamen. Kindel leib olevat garanteeritult laual, vähemalt nii väideti. Eesti muusikakultuur on olnud läbi aegade väga dünastiate keskne. See on nii olnud aegade algusest peale. Kõik pärandavad oma ameti lastele ja püüavad võsukestele võimalikult hea stardipositsiooni luua. Kuna minul sellist tausta pole, siis olen tajunud ka teatavaid eksistentsiaalseid probleeme, kuid üldiselt on mul nendest dünastiatest olnud alati suhteliselt kama kolm. Las laiavad, kui soovivad. Mind see oma toimetustes ei sega, püüan ise oma asja teha. Esimeseks eriala õpetajaks oli Allar Kaasik ja tunnid toimusid reeglina Suvortsi maja neljandal korrusel, seal kus hiljem asus lavakas (äkki asus ka siis, ei tea), keelpilliosakonna ruumide vastas.

Kindlalt mäletan, et vahel toimusid tunnid ka nii, et mitu last oli korraga objektil. Kambas olime Lauri Toom, Tarmo Minka, Hanno Hint ja mina. Tundide sisuline pool on loomulikult  vajunud aegade hämarusse. Nähtavasti õppisime selgeks pilli osad ja kuidas seda käes hoida. Ju tirisime ka lahtist keelt ja äkki pizzicatos mängisime ka mõne lihtsama loo maha. Kas sunniti ka harjutama, ei tule meelde. Mäletan episoodi, kus suvel sõitsime maavanaisa juurde ja tšello sai mingil seletamatul põhjusel kaasa võetud. Lastel on väga väikesed pillid ning tootis neid „Moskva mööbli ja pillikombinaat”. Suurepärane koht pillide valmistamiseks. Milline geniaalne idee! Uskumatult võimas mõte! Võimalik vaid Venemaal! Pill sunnik oli autos kuidagi häälest ära läinud. Maavanaisa oli suuremat kasvu mees. Kuna ta oskas viiulit mängida, siis ajas aga tšello lõua alla (eelnevalt eemaldades pilli jala) ja häälestas pilli maimukesele ära. Polnud mingit probleemi. Nii need aastad möödusid. Kui saabus aeg minna esimesse klassi, polnud eriti midagi arutada. Võsuke viidi TMKK katsetele ja õnnestus need ka kuidagi edukalt läbida. Teisiti polnud see võimalik. Isa oli mõnda aega enne saanud sellise imelooma, nagu autoostu luba. Autosid müüdi nõukogude ajal ainult lubadega. Lube said parimad töötajad töökoha ametiühingutelt. Olude sunnil käis ta ise Moskvas autol järel koos tädimehega. See oli oma tuhat kilomeetrit üks ots ja üksi poleks saanud kuidagi hakkama. Tagasiteel sai isa kopsupõletiku, liiga soojaks need autot meenutavad objektid külmal talvel ei läinud. Minul oli kodus ka mingi taud tekkinud. Kõik see toimus talvisel ajal, talved olid sel perioodil külmad ning lumerikkad.  Mäletan, et nii me alumise korruse toas koos põdesime. Üks konutas ühes toa otsas ja teine teises, aga auto oli õue peal. Uhke tunne.  Auto oli Ziguli 01, tumesinine,  numbrimärgiga 15-58 EAC. Huvitav, et mul sellised asjad siiani meeles on. Masin oli äärmiselt oluline komponent õpingutes, kuna me elasime Pirita-Kosel, aga kool asus Kivimäel. Täpselt linna teises otsas. Pirita-Kose oli tollel ajal nagu riik riigis. See oli nii hirmus koht, et isegi miilitsad ei julgenud sinna tulla ja kui korraks julgesid, siis lasid kohe igaks juhuks jalga. Ideaalne paik õnnelikuks lapsepõlveks. Sai jalgrattaga sõita, talvel Kloostrimetsas suusatada, suvel Pirita jões ujuda ning vimma püüda. Jaanilõkked koos kogu külaga olid väga eufoorilised olemised. Selleks koguti aasta jagu maha lõigatud võsa ja muud sellist. Jaanipäeval koguneti üle tee metsa alla ja kaeti laud ning süüdati lõke. Lastele väga meeldejäävad sündmused. Lasnamäed veel polnud ja sellel kohal laius vana lennuväli. Suviti sai oma koduaknast jälgida, kuidas langevarjurid harjutasid. Lennuväli oli ALMAVÜ omanduses ning nende treeningbaas. Õhku viidi neid vana „moosiriiuliga“ ja pärast oli terve taevaalune värvilisi langevarje täis. Kenake vaatepilt koduaknast jälgimiseks. Seal lennuväljal sain ka oma esimesed autosõidu kogemused. Suur ning lage väli, betoonist valatud (umbes nagu hetkel igivana lõik Peterburi maanteest) ja suhteliselt ohutu. Lage väli ja igav liiv, keskel üksikud männitüükad. Kose-poolses küljes asusid veel mõned maamajapidamised. Olid lehmad ja lambad. Täielik idüll, nagu maavanaema juures. Esimestes klassides ema vedas mind kooli ja tagasi. Ikka õkva mööda Järvevana teed sinna ja tagasi, kaks korda päevas. Ema ateljee ehk töölaud oli kodus ja see võimaldas vabamat graafikut, kui kellast kellani tööl laua taga pusida. Ema oli silmapaistvalt töökas ja kui vaim peale tuli, siis lasi vahel varaste hommikutundideni. Hiljem pidin hakkama ise koolis käima ja teekond bussiga võttis aega umbes poolteist tundi üks suund, seega oli autost esimestel aastatel oluliselt abi. Tagasiteel Kivimäelt koju toimus ümberistumine bussilt 18 bussile number 5 harilikult Kosmose peatuses. Olen minagi pilli bussis korralikult ära lõhkunud ning ka Kosmose peatusesse unustanud. Seal oli leheputka, kust sai marke osta. Jäin mina neid jõllitama suurte silmadega ja pill ununes, kus seda ja teist, jäi lihtsalt putka najale vedelema. Saabus buss number 5 ja nii mina ilma pillita padavai bussi peale. Pärast tuli sellest suuremat sorti pahandus, teisiti ei  saanud ju minna. Kosmose peatuses olid maja seinal kõrvuti kaks reklaamplakatit, sellised mitte kõige esteetilisemad, nagu nad nõukogude ajal olid.  Esimene oli Aerofloti oma ning sisaldas rõõmsat sõnumit: „Õhusõit on aja võit”,  paremal kõrval aga raudtee oma, sünge alatooniga „Võidad minuti, kaotad elu”.  Kuidas sellest kõigest kokku aru saada, ei tea ma siiani. Mõistetamatu.

Allar Kaasik mingisugusel põhjusel TMKK` tööd ei saanud ja seega tuli esimeses klassis õpetajat vahetada. Selles koolis sai esimeseks õpetajaks Mai Rõuk ning klassijuhatajaks õpetaja Lauri. Kindlasti oli kaks klassikomplekti ning mina olin klassis märgisega A.  Esimesest neljast aastast ma suurt midagi silmapaistvat ei mäleta, v.a. vähesed erandid. Meie klassis käis näitleja Tõnu Aava poeg. Kuulus näitleja osales mitmel korral klassiõhtutel oma „Onu Remuse juttudega”. Ikka „ai kummeri keri kommeri!”. See oli meeletult populaarne ja jäi hiljem kummitama. Pärast tundide lõppu sai kooli juures vutti taguda. Kooli sisehoovis, enne männimetsa, oli vutiplats. Seal peeti kirglike lahinguid igal esimesel võimalikul juhul. Sellel tegevusel hoidis silma peal kehalise õpetaja, kes oli vanakooli sportlane nimega Simson. Eks ta üritas meid seda sportliku pisikut üleval hoida. Nii me rõõmsalt seal Kivimäe mändide all kasvasime ja ajapikku läksid ka trajektoorid vaikselt suuremaks, ulatudes Hiiu peatuseni. Seal asus üle linna kuulus õllekas nimetusega „Hiiu plokk”.  „Hiiu plokk” oli osa üle linna kuulsast  Bermuda kolmnurgast. Klassikomplektis tähistusega B õppis üks tumeda nahavärviga õpilane. Nimi oli tal Peeter Kaasik ja rääkis puhast eesti keelt aga tume mis tume. Korra me jaurasime seal „Hiiu plokki” ümber ringi ning kuulsast õllekast väljusid näitlejad Krjukov ja Kibuspuu. Kibuspuu pani antud pilti nähes üllatunult küünarnukiga Krjukovile ribidesse „Jüri, rohkem enam juua ei või. N…r ja räägib eesti keelt.” Sel ajal olid kõik sellised väljaütlemised normaalsed. Isegi ei pidanud mõtlema, mis on sobilik või mis mitte. Peaasi, et parteid ja valitsust ei solvanud, muu kõik oli lubatud. Peeter oli tore poiss, kirglikult elav ja ettevõtlik. Kahjuks edaspidises elus pole ma temaga kokku puutunud. Koolist lahkus Peeter pärast neljandat klassi. Tema koostöö erialaõpetajaga väga silmapaistvalt ei sujunud. Ma olen terve elu suht keeruline frukt olnud ning õpetaja kippus järjekindlalt umbes 40 minutit tundi hiljaks jääma. Ta saabus linnast ERSO proovist ja bussid käisid tollal nagu jumal juhatas. Pool tundi sinna tänna ei tähendanud looduse ülevuse kõrval midagi, aeg voolas sootuks teises rütmis. Pidevalt oli õhus hiiglaslik probleem, miks maimuke ei harjuta. Miks ta sunnik siis ikka ei harjuta? No ei kõnetanud mind heliredelid ja muu selline jura. Viiendas klassis tuli aeg õpetajat vahetada ning siis sai õpetajaks Mart Laas. Me olime koos ühe praeguse kolleegiga tema esimesed õpilased. Tunde tegi õpetaja B-majas esimesel korrusel. Lõpptulemusena ei sujunud ka meil koostöö mitte kuidagi. See pole kindlasti Mardi viga. Tema on silmapaistvalt hea õpetaja, aga viga peitus ikka minu kõrvade vahel. Näidake mulle teismeeas poissi, kes viitsib heliredeleid harjutada – ise pole ma sellist isendit eriti elus kohanud. Kaheksandas klassis visati mind eriala kahega koolist välja. Enne oli aga toimunud üks elumuutev sündmus. Kaheksakümnendate alguses toimus TMKK saalis vinge pidu, kus astus üles Generaator-M. Just nagu Boney-M, aga mitte päris Boney. Minu mälestustes asetaksin ma selle kontserdi toimumise aja aastasse 79, kuid Wikipeedia väidab järjekindlalt antud bändi tegutsemise ajaks 80-ndate alguse. Kurat seda nüüd täpselt mäletab, seega ei oska täpset aastat nimetada. See kontsert jättis müstiliselt kustumatu jälje noore inimese hinge ning sealt sai alguse minu suur popmuusika huvi. Esitusel olid järgmised suurteosed nagu „Kana”, „Veterani jutustus” ja palju muud säärast kraami. Juuksed lehvisid ning kidrad üürgasid. Sal-Saller väänles oma kerega ümber mikri nagu viinamarja väät ümber aia ja pilt oli värskendavalt uudne. Kõla ning sõnum samuti. Seega võib väita, et Sal-Saller on ka mind oluliselt mõjutanud. Antud kontserdil esines ka üks TMKK`st pärit bänd. Nime kahjuks ei mäleta, aga mängisid päris hästi. Klaveril musitseeris Harry Viilup ja trummidel äkki Tarvi Jaago. Hiljem müüdi kooli peal kontserdil tehtud fotosid (hind oli kopikates) ning mul peaks kusagil isegi üks alles olema. Kõik krabasid pilte ja hoidsid neid lõpuks oma päeviku vahel. Õpetajatele ei tohtinud ainult vahele jääda.

Koolist väljakukkumise pärast ma eriti ei muretsenud ja tahtsin minna Otsa kooli elektrikitarri õppima. Inimene soovib, aga jumal juhib. Täpselt sisseastumiskatsete ajal tabas mind mingi seletamatu tõbi ja katsetele minna ei õnnestunud. Palavik tõusis üle 39 kraadi ja sellega ei liigu isegi minusugune väljapaistev tola. Tollel ajal oli karm kohustus kusagil õppida. Kui ise ei suvatsenud hoolitseda kooli eest, siis tehti valik sinu eest ametkondades ära ja valikud polnud just kõige ahvatlevamad. Kuna kõik katsed parematesse linna koolidesse olid läbi saanud, siis valikuvõimalusi eriti polnud. Küll aga oli Tallinnas üks kool, kuhu said sisse kõik, kes vähegi soovisid. Pruukis ainult uksele koputada ning uks avanes. Seesam, seesam, avane! Küsige ning teile antakse. See suurepärane kool oli 6.kutsekeskkool. Sinna sai alati ja said kõik, kes iganes soovisid. Küll kutseka õpetajad imestasid lüües lahti minu eelmiste koolide nimekirja, paljud jäid pärast seda üsna pika näoga mulle otsa vahtima. Otse keegi midagi küsima ei tulnud, aga pilk oli harilikult ainiti küsiv ning piidlev, kas sellel sellil seal vastas on ikka kõik kupu all korras.1.septembril alustasin uhkelt õpinguid 6.kutsekeskkoolis, mis asus Koplis kino „Rahu” vastas. Erialaks oli tööstusseadmete elektrimontöör ja rühm 13E. Grupi vanemaks ehk siis klassijuhatajaks oli Enn Rohula, endine kuulitõukaja ja hilisem laevandusmagnaat. Sellest õpingust mäletan, kuidas töökojas üritasime mingitele plaatidele meisliga auke sisse toksida. Ei tulnud antud tegevus mul liiga veenvalt välja ning ega ma liiga õnnelik seal koolis olnud, aga ajas asja ära. Paremat ju polnud. Hoovi peal, saali taga oli bändi prooviruum ning enamuse ajast veetsime seal. Öeldakse: „parem hilja kui mitte keegi”. Bändi tegemine on mind terve elu huvitanud.  Umbes kuu hiljem oktoobris seisin Viru peatuses ja ootasin bussi number 5. Minust möödus majesteetlikult rahulikul kõnnil Erich Loit, kes oli Vabariikliku Viiuldajate Ansambli dirigent ning kellega me olime TMKK päevadest tuttavad. Ta töötas ka Estonia teatri orkestris aldikunstnikuna. Teretasime ning maestro küsis, millega ma siis ka tegelen. Vastasin, et õpin elektrikuks 6.kutsekeskkoolis. Selle peale Loit vihastas, värvus näost roheliseks, karjus midagi arusaamatut vist eesti keeles, andis oma telefoninumbri ning käskis tingimata õhtul helistada. Käsk on vanem kui me keegi ning kuulub täitmisele. Õhtul helistades selgus, et vanameister oli juba kõik kokku leppinud ja ma pean Otsa kooli katsetele minema. Muid võimalusi laual ei olnud. Ainuke tingimus oli tšello eriala, teisi variante ei pakutud ja elektrikidra jutu peale hakati suure valju häälega naerma. Läksin siis Otsa kooli, anti mingi pill, mida mul ju endal polnud ja öeldi: „Nädala pärast on katsed ning tuleb midagi esitada”. Nädal möödus harjutades. Polnud vähemalt pool aastat pilli käes hoidnud ja tegelikult ma ei plaaninud sellega üldse jätkata. Katsetele jäin loomulikult kolm tundi hiljaks. Brežnev viibis just Tallinnas (või oli see Indira Ghandi) ning ükski ühistransport lihtsalt ei liikunud. Kogu liiklus linnas seisis. Pirita-Koselt on ju Vabaduse platsi teatav vahemaa, mida jalgsi läbida pole eriti otstarbekas ehk siis mõistlik. Jube kaua aega kulub. Lõpuks kohale jõudes, pärast minupoolset argumenteeritud selgitust, võeti antud vabandus kenasti vastu ning  läbisin eriala, solfi ja kirjanduse eksamid.

. Pärast minupoolset argumenteeritud selgitust, võeti antud vabandus kenasti vastu ning läbisin eriala, solfi ja kirjanduse eksamid. Solfi eksami sooritasin Anti Margustele ja kirjanduse Aino Villandile. Mõlemad olid silmapaistvalt head õpetajad, aga nendest kunagi hiljem. Erialaeksamit kuulasid Lemmo Erendi ning Ülle Hahndorf ja vististi ka Ines Rannap, kes oli keelpilliosakonna juhataja. Järgmisel päeval sooritati jahmatav tehing koolidest üleviimise mõttes, õpilane viidi 6.kutsekeskkoolist üle Otsa kooli. Pakun, et ei enne, ega ka pärast, pole taolist üleminekut toimunud. Unustamatult uskumatu tehing. Otsa koolis oli minu õpetajaks Ülle Hahndorf, kes on tegelikult päriselt süüdi, et minust üldse tšellist sai. Temal jätkus kuraasi ja ettevõtlikust minusuguse fruktiga tegeleda ja jaurata kuni ta oma tahtmise sai. Juhtus ju vahel olukordi, kus õpetaja käis mul Pegasuses või Moskva kohvikus järel. Eriti siis, kui ma olin näiteks erialatunni suures istumise tuhinas ära unustanud. Tiris aga veiniklaasi tagant ära, vedas krattipidi kooli ja pani klassi luku taha harjutama. Enne välja ei lasknud, kui lugu oli täiesti selge ning pilk kah vinks-vonks viisakas. Sellise sunniviisilise tegevuse üle ei tulnud kellelgi pähe protesteerida, nii vahel lihtsalt tehti. Ma olen talle tõsiselt siiralt tänulik. Eriliselt hea õpetaja ja meil klappis see va koostöö ka imeliselt hästi. Aastaid hiljem sai temast minu puldinaaber ERSO`s. Kes ei tööta, see ei söö. Päeviti anti Pegasuses süüa ka ning unustamatult hästi. Pannkoogid hakklihaga ja puljong ning pirukas olid kuum teema ning läksid alati kaubaks. Otsa kooli aegadest tuleb nähtavasti eraldi peatükk teha. Materjal on lihtsalt silmapaistvalt mahukas ning ei mahu kõik korraga siia ära. Ühe seiga äkki lisaks kergeks värviks siia. Mulle sobis Otsa kooli õhkkond imeliselt hästi. Kui TMKK oli pigem nagu kasarmutüüpi vangilaager Gulagis, siis Otsa koolis valitses vabameelne ning loominguline atmosfäär. Bändid mängisid ja peod olid üle linna kuulsad. Sinusse suhtuti kui täiskasvanud inimesse ja ise pidid enamuse oma eluprobleemidega toime tulema. Mäletan, kuidas käisime kõrvalasuva Kunstnike Liidu maja koridoris pidevalt suitsetamas. See oli tollel ajal täiesti normaalne tegevus.  Meie viibisime teise ja esimese korruse vahel ning kõrgemal olid kunstnike ateljeed, teiste hulgas vist ka Heinz Valgu oma, või oli tal sinna pidevalt niisama asja. Ega me seal koridoris väga puhtust ei hoidnud ja tuhka lendas vasakule ning paremale nagu Pihkva oblasti kommunaalmaja ühiskorteris. Kord härra Valk (silmapaistvalt viisakas härrasmees) möödus meist, vaatas seda ohjeldamatult naturaalset vaatepilti ning teatas suhteliselt järsult: „Poisid, teie Inglise klubist on saanud Leningradi vaksali sitamaja”. Rohkem polnud kunstnikuhärral enam vaja sõna võtta. Edaspidi valitses kord ning eeskujulik puhtus. Tal oli erakordne autoriteet. Temaga ei soovinud keegi teravamasse olmelisse vaidlusesse laskuda. Kuna mul oli oivaliselt hea ning järjekindel erialaõpetaja, siis õnnestus mul antud kool ka lõpuks suure surmaga edukalt läbida. Olime Tarmo Pihlapiga ühes lennus.

Enne Otsa kooli lõppu juhtus mingi suuremat sorti pahandus. Mitte, et neid pahandusi muidu olnud ei oleks, aga ajastus oli veidikene vale. Taheti komsomolist välja visata ja muud ebameeldivad jamad sinna otsa. Otsa koolis oli õppealajuhatajaks üks Ira Anniko nimeline naisterahvas, kooli jooksev meeter, hüüdnimega „Küpsist Tahad”. Tema siis keevitas mulle kokku sellise iseloomustuse, et Jüri Gerretz, kes oli Konsi keelpillikateedri juhataja, ütles pärast antud eepilise suurteose lugemist: „Sellega ei saa sa ka Sindi erikutsekooli sisse”. Sindis asus eriti raskesti kasvatatavate poisslaste kool. Konsi sisseastumisel oli tollel ajal iseloomustus erakordselt oluline dokument. Sellest sõltus päris palju. Midagi Gerretz seal sahmerdas  ja vististi ka rääkis asjast olulistel kohtadel olnud inimestega. Ühesõnaga, kord nägi ette, et enne sisseastumiskatetele lubamist pidi käima dekaani juures, kes kontrollis paberid üle ja alles siis said üldse eksamitele. Esimese teaduskonna dekaaniks oli Jüri Plink. Läksin tema jutule, paberid kenasti näpus ja iseloomustus kõige peal. Hing endal värises sees, mis nüüd saab. Ma ju teadsin, mis seal kirjas oli, olin materjaliga tutvunud. Midagi ilusat sealt vastu ei vaadanud. Hr Plink võttis iseloomustuse, luges põhjalikult läbi, ütles: „TORE!“ ning lõi peale templi: „dokumendid vastu võtta”. Kogu tegevuse juures oli ta äärmiselt enesekindel. Au temale, ta päästis mu vaese hingekese. Konsis sai minu õpetajaks Peeter Paemurru. Tema on teine põhiline süüdlane minu Bremeni linna moosekandiks kujunemisel. Siiras ja suur tänu talle kulutatud aja eest. Erakordne isiksus ja haruldaselt hea õpetaja. Kord kostitas ta mind järgmise sõbraliku õpetusega: „Kui tšellomäng oleks sellisel kujul välja mõeldud nagu sina seda teed, siis oleks võinud selle välja mõtlemata jätta”. Vististi on tal õigus, aga ega see mind edaspidises elus seganud ole. Jäärapäine ja järjekindel nagu ma olen. Üldse olid väljendid ja õpetussõnad sellel ajal Konsis väga kujundirikkad. Sellest ei lasknud, aga keegi ennast häirida. See oligi tavapärane kõnepruuk. See amet ei sobi õrnahingelistele, kui sellise teksti peale solvud, on mõistlikum uus eriala valida.

Pärt Tarvas 1996 Foto Taavi Nachtigal
Pärt Tarvas Londoni Kuningliku Muusikaakadeemia tagatrepil. Foto erakogust
Pärt ja vanem poeg Mikk 1991 Foto erakogust

Oled kutselise muusikuna pikki aastaid lavalaudadel üles astunud. Kas võid jagada mõnda eriti kaunist vastuvõttu ja tagasisidet. Aga ka naljakaid seiku või õnnelikult lõppenud äpardusi vms?

Pärt: Mälestus, kuidas minust sai ERSO orkestrant.

Töö ei tee tavaliselt inimest õnnelikumaks. Loomingulisus teeb.

Aastatel 91 – 92 töötasin Estonia teatris orkestrandina. Mitte, et ma väga tööl oleks käinud. Nimelt olin mina vormistatud ja tööl käis tegelikult õppejõud. Tollel ajal maksti palka teatri kassast ja seega oli täiesti kama kolm, kes seal kassas raha järel käis. Millisel põhjusel taoline lahendus hea oli, on mulle teadmata. Tean, et seda kasutasid ka mõned teised artistid, seega polnud mina ainukene juhtum. 1992.a.kevadel pidime Leho Ugandi ja Kai Rattassepaga Konsi sümfooniaorkestri ees mängima Beethoveni „Tripel kontserti”. See pole just maailma kõige lihtsam lugu ja seega sai harjutamist palju. Talvisel koolivaheajal, seega kusagil jaanuarikuus, olin just hommikul kodus hommikust und tegemas, kui helises telefon. Helistajaks Ivo Juul, Estonia teatri tollane tšellokontsertmeister. Pikemalt lahti seletades oli süsteem selline, et Ivo oli tšello kontsertmeister, teine kontsertmeister oli minu õppejõud ja kolmas Ülle, minu endine erialaõpetaja, kes viibis parasjagu lapsepuhkusel. Peeter oli kuhugi minema sõitnud, ning unustanud palgata puhkuse avalduse kirjutada, Ivo haigeks jäänud ja Ülle lapsega kodus. Kõne oluline sõnum oli iseenesest väga lihtne: kuna nüüd kõik on rivist väljas ja sina oled palgalehel, siis marss tööle. Teisi variante laual polnud. Vanematega ei vaielda, saati siis veel sellise legendiga nagu Juul. Nii ei jäänud muud lahendust, kui esimest korda elus orkestrisse tööle kasida. Palju just aega ei antud. Proov algas Estonias kell 11. Ajasin ennast maast üles, kasisin näolapi siledaks ja andsin hagu teatri poole. Õkva bussile number 5 ja jõudsin õigeks ajaks kohale. Estonias on alati armastatud noorte kolleegide kulult lolli nalja teha. Ega mina ole esimene, ning vaevalt ka viimaseks jään, kelle kulult ennast veidike lõbustatakse. Pole see niisama lihtne minna ja kohe selles supis ujuda. Härrad kolleegid olid otsustanud, kui oled kontsertmeistri palgal, siis pead ka seda kohta täitma. Igasugune elukutselise orkestri kogemus mul sellel hetkel puudus. Tollel ajal naljalt enne viiendat kursust tööle ei mindud ja kõrgharidus oli orkestris üheselt nõutav. Tänapäevane käekiri, kus ilma diplomita saab tööl käia, ei tulnud kõne alla. Menüüs oli sellel hommikul Bartoki „Võlumandariin”, mis läks kolme lühiballeti etenduses ühe osana, dirigendiks Jüri Alperten. Siin on viis korda kõigile arvata, palju ma seal asjale pihta sain. Istud aga maestro nina all ja püüad järge mitte ära kaotada, ise näost punane nagu peet ja kolleegid itsitavad ümber ringi kelmikalt. Eriliselt ebameeldiv olukord. Eriti veenvalt antud kontsertmeistri ülesanne mul välja ei tulnud ja maestro mängis kogu nalja sujuvalt kaasa ning oma suuvärki eriti kinni ei hoidnud. Õnneks oli Jüri viisakas inimene ja inetuks asi ei läinud. Vaheajal leidis aga aset üks natuke veidram vahejuhtum. Puhkeruumis jalutas mulle vastu tollane orkestrant Pikknurme Vamps, kellel ühes käes plaat ja teises noot, endal nägu suurel naerul, ulatas ta need mulle järgmiste sõnadega: „Õhtul läheb „Luikede järv”, tead, et seal on ka suur soolo?”  Nüüd juba tean jah, ebameeldiv helistik ja pole liiga lihtne esitada. Õnneks sattus sellele peale Alo Järving, kes oli Ülle mees. See sõimas Pikknurmel hellalt ja taktitundeliselt näo täis ja Ülle aeti olude sunnil kodust välja. Seega jäi mul see eksperiment läbi tegemata. Kuna ülekohus kotis ei seisa ja mõned kolleegid vist ikka tundsid mulle kaasa, siis oli keegi Pikknurmele proovi vaheajal nätsu toolile sokutanud. Ausõna, mina see ei olnud. Eks ta siis  tõusis sealt proovi lõpus, üldise naeru saatel, tool tagumiku küljes kinni. Sellega seoses suutsin esimese tööpäeva tervete närvidega läbida. Mõned väljakutsed käisin veel tööl. Etenduseni mäletatavasti vist ei jõudnud ning varsti tuli ka Peeter reisilt tagasi ning olukord lahenes minu suureks rõõmuks. Ei meeldinud mulle see orkestriauk. Tolmu lendas ja pime oli ka. Kui baleriinid oma hüppeid sooritasid, käisid sellised jumakad ja kolakad, et süda tahtis seisma jääda. Kevadel lõpetati leping ja sügisel olin jälle vaba ning saadaval pillimees. Konsis käisin juba viiendal kursusel ja saabus igati õige aeg hakata vaikselt tööle sättima. Sügiseks 92 oli tabanud ERSO`t katastroofi mõõtu kaos. Sõbralikku Soome vabariiki lahkus kolm esimest pulti esimesest viiulist, ka teisest viiulist ning vioolast oli lahkunuid ning läks ka tšello kontsertmeister. See protsess vältas kokku mõne aasta, seega polnud see mingi järsk, selle sügisene mure. Midagi polnud parata, Soome palgad meelitasid meilt palju häid inimesi ära. Arvestades, et orkestri kokkumäng võtab aastaid ning mängijate vahetusega tuleb üksjagu ettevaatlik olla, sai kokkuvõttes tegemist suhteliselt sünge olukorraga. Tollane teine kontsertmeister meenutas hiljem, et ta ei saanud arugi, kui juba sujuvalt esimeses puldis istus. Eest olid kõik jalga lasknud. Orkestri kontsertmeistriks oli saanud noor Maano Männi. Septembri esimestel päevadel käidi küsimas, kas oleksin huviline tööle tulema. Küsisin õppejõu käest luba, seda peeti sellel ajal kohustuslikuks ja läksin ettemängule. Tollal asus ERSO kontor raadio vanas majas teisel korrusel ning osa proovegi toimus raadio esimeses stuudios. Orkester oli raadio palgalehel ning nimetuski Eesti Raadio Sümfooniaorkester. Nädalake anti aega ette valmistada ning ettemäng toimus raadio esimeses stuudios. Mida ma esitasin, enam ei mäleta, orkestripartiid olid ikka ka antud ja Arvo tuli ette vehkima, et kontrollida kas tulevane kolleeg ikka piisavalt paindlik on ja peale noodi  ka kätt näeb. Tööle mind igal juhul võeti nagu hilisemalt pildilt näha võis. Direktorina töötas Riho Mägi, endine tuuba artist. Tema sõlmis minuga töölepingu ja järgmisel päeval saabus aeg tööle kasida. Orkestri inspektor Rein Mälksoo vedas ilma pikema jututa krattipidi riidelattu. Sealt leiti kellegi vana frakk. Haises küll pisut, aga uhke tunne valdas ikka. Vana ja raske ning korraliku voodriga, st mängida oli temaga päris palav. See esimene frakk on mul siiani alles. Mõtlesin, et kui pensile jään, on sellega hea auto all käia. Tõmbad aga saba sirgu pikali viskamise hetkel ja ei määri tagumikku ära. Esimene proov toimus Estonia kontserdisaalis. Dirigendiks Paavo Berglund ja kavas Šostakovitši esimene klaverikontsert ning Bruckneri 8.sümfoonia. Jube hästi on see kõik meeles nagu eile oleks olnud. Solistiks hilisem konsi rektor Peep Lassmann, seega väga väärikas seltskond. Šostakovitši esimene klaverikontsert on see teos, kus klaver alustab kohe algusest udjamist ja kesksel kohal on muuhulgas suur trompetisoolo. Kes trompetisoolot esitas, ma enam ei mäleta, aga artistiks võis vabalt olla Indrek Vau. Istuma pandi mind teise pulti sissepoole. Mis seal tühjast salata, olin pidevalt hädas nagu mustlane mädas. Puldinaaber Toomas Tummeleht sai küllaldaselt vaikselt muiata. See pole niisama lihtne minna ja kohe hakkama saada. Partiid said lõpuks omandatud ning saabus aeg kontserte andma hakata. Selle kavaga tehti 2 kontserti. Üks Tallinnas ning järgmisel päeval Tartus Vanemuises. Tartu Vanemuine oli veel enne remonti olnud saal, valepidi ristkülik. Sel ajal valitses komme, et kontserdi alguse poole ilmus tšellode vastasrõdule fotograaf ning tegi dirigendist pildi, mis läks kasutusse Sirbis ilmunud arvustusele. Tollel ajal oli muusikakriitika igapäevane nähtus ja igast kontserdist tehti artikkel. Sirpi peeti väga loetavaks leheks, mitte nagu tänapäeval. Maestro Berglundile tundus taoline suhtumine äärmiselt vastukarva. Kui piltnik ilmus ja hakkas oma aparaadiga pusima, lõi maestro loo kinni, sõimas piltnikul näo täis ning viskas näost punase fotograafi saalist lihtsalt välja. Lugu läks loomulikult uuesti algusest peale. Sama lugu muide juhtus ka järgmisel päeval Tartus. Jälle lugu kinni, sõim, piltnik saalist välja ja lugu uuesti algusest. Jutlus polnud sealjuures mingi tekst nõrganärvilistele pehmodele, vaid ikka mahlakas soomekeelne vestlus pisut valjemas vormis kui tavaliselt, et ikka piisavalt üle saali rõkkaks. Vaene Peep, kes pidi seda kõike taluma ning lugu mõlemal kontserdil kaks korda alustama. Mäherdune suurepärane algus mu karjäärile! Uskumatu!

Päeval pärast Tartu kontserti tehti väljasõit Lõuna-Saksamaale. Selle kavaga oli proovid juba enne ära tehtud ning minu saatuseks sai neid kontserte ilma proovita mängida. Mis teha, eks seda on hilisemas elus ka ette tulnud. Noore ja lolli algajana tulin väljasõidule viimasel minutil. Hiljaks ei jäänud, aga väga täpselt saabusin. Siis selgus mu uskumatult suur rumalus, nimelt olid saabunud bussid, kus pisut vähem kohti kui orkestrante ja meile jäi viie peale kolm istekohta. Üks nendest viiest, peale minu, oli Mati Põdra. Tema saabus väljasõidule üleni valges. Meile ju enne maaliti pilt, kus kõik oli hästi, vahepeal ööbimispeatused ja süüa saab ka. Direktor maalis suusõnaliselt sellise idüllilise pildi ja Saksamaal pidavat ka ilus ning soe ilm olema. Täielik paradiis. Ega keegi teine peale noorte ja lollide seda jura ei uskunud, aga meie, kogemusteta ullikesed, kukkusime korralikult ämbrisse. Elukogemus elust enesest puudus veel. Vahetustega istusime ja mõni puhkas bussipõrandal pikali, ühele mehele sai ruumi ainult ukseavas astmetel. Ringi liikus kaanega 3-liitrine purk, vajadusel ihuvajaduste kergendamiseks. Seda läks vahel tungivalt vaja. Mati valge kostüüm omandas ringreisi lõpuks uskumatu värvigamma. Tagasiteel peatuste ajal püherdas ta sellega spetsiaalselt kusagil muruplatsil. Soovis teada, et mis saab. Imeliselt meeldejääv vaatepilt. No me olime noored, meri põlvini ja suuresti ennast häirida nendest oludest ei lasknud. Sõit Lõuna.Saksamaale kestis 3 ööpäeva. Sõidud välisriiki olid tollel ajal, ning ka pisut varem, kuum teema. Enne kehtis ju vene rubla ja pärastpoole maksti palka tšekkides (kuidas iganes neid nimetati), aga välissõidul sai päevarahasid valuutas ja see andis märkimisväärse lisasissetuleku, et mitte öelda põhilise sissetuleku. Leib pidi ju kuidagi laual olema. Küll käidi Soomes markade eest viina müümas ja muud sellised stiilsed naljatused. Need olid kõik asjakohased rahalised abinõud. No aga ikkagi sõidust. Selleks ajaks oli Eestis käibel juba Eesti kroon, mis oli igati konverteeritav valuuta. Esimene palk ERSO`s oli umbes 600 eesti krooni ehk siis umbes 20 eurot ning välissõidult võisid teenida mitme kuu palga. Pole see Eesti riik kunagi oma orkestrite eest hoolitsenud või nende saatusest hoolinud. Nõukogude ajal peeti orkestranti tõeliselt õitsvaks keskklassiks, aga Eestis, iseseisvas oma riigis, sülitati kõrgelt sellele kõigele. Mitte ainult sülitati, vaid lasti ikka korralikult kõrge kaarega. Võimule said mehed ning naised, kes enamuses ei suutnud Mozartil ja Kuldsel triol vahet teha. Tagantjärele võib kõlada uskumatult, aga 25 aastat sai sisuliselt ilma palgata tööl käidud. Ühe korra kusagil 90-ndate teisel poolel hetkeks see probleem lahenes. Palka tõsteti ainukesel korral ajaloos pea 2 korda. Poole aasta pärast tegi inflatsioon sellele meeletu tempoga 1:0 ja kõik jätkus endises vaimus. Suure rahamurega seoses polnud ringreiside olmeline pool väga suuresti mugavustele orienteeritud. Sõitudeks leiti olude sunnil harilikult kõige odavamad bussid. Reeglina uskumatud parsad, ime, et üldse edasi liikusid. Eks direktsioon proovis endast parima anda ja oli bukkinud teele mõned öömajad. Reaalsus nägi välja pisut teistsugune. Tuletan siinkohal meelde, et sõit kestis 3 ööpäeva.  Kuna piiridel läks aega, siis ei jõudnud me enamasti kunagi sinna hotelli (hotell on pisut liiga uhke väljend) ja lasime aga õkva see 3 ööpäeva bussis. Ühekorra me ikka kuhugi Riiga öömajale jõudsime, see oli lihtsalt esimene planeeritud peatus. Mingi endine partei võõrastemaja. Maja kütmata, külm ja sisuliselt pime. Sooja vett vist ikka kraanist tuli, seega hommikul pesta sai. Meenub muuhulgas üks hilisem Berliini sõit, kus tuuba artistina oli kaasas Midri Toomas. Ta tuli hommikul konsi ühikast ning esimese hooga unustas passi maha. No mõni mõis, teekond läks mööda Vabaduse puiesteed ühikast sobilikult mööda. Nii saadetigi Midri taksoga ühikasse passi järele. Just eelneval aastal oli toimunud Eesti passide väljastamine ja igaühel oli kamaluga mitut värvi Vene välispasse ning juba ka värske Eesti pass – pealekauba need kõik kehtisid. Eksimise võimalus hajameelsemate isikute osas päris suur. Jõudsime kogu karavaniga Janseni poe manu. Kui juba õnnistatud võimalus tekkis, tehti ka tankimise peatus ning samas oodati Toomast. Eks ta siis paanikas haaras kogemata sinise Vene välispassi. Välja tuli see paraku alles Iklas, kus maestrot ei tahetud kuidagi üle piiri lubada. Mis teha? Tuubasid ainult üks ja ilma selle pillita ei saa kuidagi hakkama. Kerge nõupidamise tulemusel jäeti pill igaks juhuks bussi (direktor Riho Mägi oli tuubamängija, oleks halvimal juhul suutnud asendada) ja saadeti Midri Tallinnasse tagasi ning organiseeriti lennukipilet Berliini, meie aga sõitsime rõõmsalt edasi. Mustlaslaager läheb taeva. Berliini jõudsime loomulikult hiljem kui planeeritud. Kõik sujus enam-vähem hästi, aga ainuke asi, mis Midrile öelda unustati, oli kontserdi toimumise koht, kontserdimaja nimi. Tollal veel mobiile polnud. Kõik käis džungli telegraafi abil. Midri lendas Berliini ja käis abitu näoga mööda linna ringi. Esiteks võõras linn ja teiseks on kontserdisaale seal rohkem kui üks ning mastaabid ka suhteliselt suured. Ja siis juhtus ime. Teises viiulis töötas Roland Kasvandi nimeline härra. Kasvand oli sügavalt usklik inimene ja meie igapäevastes tegemistes ta ei osalenud. Tegemist oli eaka härraga, kes kuulus selle poolest, et ta töötas ERSO`s juba siis, kui sakslased olid veel Tallinnas. Tema jalutas rahulikult mööda linna ringi ja külastas linna vaatamisväärsusi. Siis see ime juhtuski, kui ta põrkas keset Berliini abitu Midriga täiesti juhuslikult kokku ning juhatas talle õige teeotsa kätte. Õnne peab elus ikka olema. Tagasi algse teema juurde. Ühesõnaga olime teel Lõuna-Saksamaale. Eks need sõidud on mul nüüd veidi segi, sest neid sai kokkuvõttes päris palju. Katsun nendest siis koondkokkuvõtte teha.

Pärt Tarvas Foto erakogust

Kalevite kantsis valitses Royali piirituse ja Mehukatti ajastu. Sakuskaga varustamiseks pidi igaüks ise vaeva nägema. Head ja paremat sisaldasid kõikide orkestrantide reisikohvrid piisavas koguses. Kas tol esimesel korral tehti esimene tankimispeatus Janseni poe juures, ma tegelikult kindlalt väita ei saa. Neid juhuseid aegade vältel ikka kogunes. Kindlasti tehti esimene peatus Pärnus, harilikult joovastavate tarvikute poe juures. Edasi jäid teele ju Läti, Leedu, Poola, vahel ka Tšehhi, igal pool oma valuuta, seega tuli kannatada Saksamaani. Seal jagati päevarahasid. Pangakaardid maksevahendina tulid pisut hiljem. Lõpp-peatuses suruti kõhnakene klots pihku ja elu sai jälle uue alguse ning värvi. Hapnikukraanid avanesid suure susinaga. Piire teekonnal sai läbida mitmeid ja kogu see kammajaa võttis meeletult hingetuks. Suisa oimetuks. Korra veetsime öö Leedus metsavahel.

Sellest ööst on jäänud meeldejääv mälestus, kus mu hilisem puldinaaber seisis tee ääres, seljas pikk pruunikas mantel, ninal kuldse raamiga prillid, väljasirutatud käes raamat ning luges südamerahus.

Kui kogu see kamp ükskord 3 ööpäeva pärast sihtkohta jõudis, paiskus bussist uste avamisel meeletu aroom ja esimene öömaja oli kui uue elu algus. Kõik said ennast ära kasida ja lõpuks inimese moodi tunda.

Järgneva episoodi toimumiskoha suhtes oleme me hiljem kõvasti vaielnud. Kas see oli nüüd Köln või Iserlohn. Mina kaldun pigem Kölni poole ja saaliks keskmist mõõtu harilik kinosaal. Nimelt soleeris sellel kontserdil üks Pröll`i  nimeline klaverimängija, suure Saksamaa dirigendi sõber. Ta käis ikka ühtepuhku meile suurt kultuuri toomas ja osales solistina ka mõnel reisil. Ega ta nüüd teab mis peavõit ei olnud, arvestades Eesti klaverimängu taset ei suutnud üllatada mitte millegagi. Ühel kontserdil üritas ta mängida ühte Mozarti klaverikontserti, mis lõppeb orkestri codaga. Coda alguse tähiseks oli noodis täht X. Kõigile suure üllatusena ajas vana ennast kontserdil keset kolmandat osa klaveri tagant püsti, pidas publikule pika saksakeelse kõne, mille sisu lühidalt sai järgmine: maestro ei saanud öösel hästi magada, nägi õudukaid, mängida rohkem ei suuda. Pärast piduliku kõne lõppu härrasmees lahkus lavalt sirge seljaga ning pilku tagasi pööramata. Meie vahtisime seda kõike juhmi näoga pealt, silmad pealae peal punnis ja itsitasime vaikselt pihku. Pisut ootamatu olukord. Saksa dirigent suutis säilitada külma närvi. Ta kraaksatas üle orkestri X, mängisime coda ära ning läksime vaheajale. No juttu jätkus järjekordselt kauemaks.

2. Kuidas me Joonast lähetamas käisime.

Aastanumbriks oli vist keeranud 95. Olin just mingisugusel seletamatul kombel saanud ERSO tšellorühma kontsertmeistriks. Võin eksida, aga minust sai vist esimene artist, kes sellise koha konkursiga sai. Enne seda tegeleti tavapäraselt määramisega. Õigupoolest täitsin seda kohta poole kohaga juba enne seda, aga täpset kuupäeva ei mäleta. Kultuurielu Tallinnas oli toona silmapaistvalt värvikas. Kogu kultuur oli kõikvõimalikest  toniseerivatest jookidest läbi imbunud nagu käsn. Elu kihises ja kahises oma eheduses. Estoniast üle tee asus selline pubi nagu „Saku sops”. Seal käidi pärast esitusi kunstilisi printsiipe hindamas. Hiljem, pärast humalavee hinna tõstmist, kolis antud tegevus KUKU klubisse. Hiljuti oli oma ametist lahkunud üks Saksamaa dirigent ja peakirurgiks (peadirigendi hellitav hüüdnimi) oli saanud mu lapsepõlve naaber. Meie majad olid Pirita-Kosel otsapidi kokku ehitatud.

Aasta 95 sügis algas üldse silmipimestavalt värvikirevalt. Augustis pidin Estonias esitama värske kontsertmeistrina Pro et Contrat. Seda teost oli paaril korral Eestis enne ka mängitud. Esimeseks esitajaks Esmaettekandja ja hiljem oli seda esitanud ka minu esimene erialaõpetaja. Võimalik, et esines veel mõni esitus, mis hetkel ei meenu. Õpetaja oli selleks ajaks aga juba kolinud sõbralikku Soome vabariiki elama. Kuna Moskvas väljaantud noot oli ropult vigane (nagu vene värk ikka), seeriad vigased, trükivigu ohtralt, siis polnudki muud varianti kui minna nõu küsima Esmaettekandjalt. Mäletan, et tund toimus Suvorovi pst. majas klassis number 31. Konsi seda maja nimetati tol ajal hellitavalt: Suvorts. Loos on kirjas üks võte, kus samal ajal tuleb poognaga vedada keeltel, vasaku käega tuleb klobistada vastu pillikorpust ning samal ajal peavad keeled olema suvalisest kohast alla vajutatud. Käsi nagu antud operatsiooniks ei jätku. Eks Esmaettekandja oli antud probleemile juba ammu lahenduse leidnud. Nimelt tuli keeled alla vajutada lõuaga. Tunnist meenub olukord, kus lugupeetud professor seda võtet ette näidates jäi habet pidi keelte vahele kinni. No kinni, mis kinni. Tšellost ja professorist said lahutamatud osad. Antud äpardus õnnestus likvideerida ainult kääride abil ja seda säravat moodust me ka kasutasime. Muide, Pro et Contrat õnnestus mul kunagi hiljem ka salvestada ERSO praeguse peakirurgiga. Kas see kokku monteeritud sai ja kas ka alles? Minul selle kohta andmed puuduvad ja ise ma seda kuulnud ei ole.

ERSO aegade alguses vedas mul erakordselt puldinaabritega. Kindlasti on vanajumal mind ka edaspidi regulaatoritega õnnistanud. Eranditult kõik on olnud silmapaistvalt väärikad ja head inimesed. Tuletan neid kõiki äärmiselt soojalt tänutundega meelde. Alustasin aastal 92 teisest puldist ja naabriks oli üks vana „kala“, kes hiljem segastel asjaoludel oma suvilasse sisse põles. Esimeses puldis istus kontsertmeistrina minu praegune bändikaaslane ja kõrval siis üks erakordselt värvikas kuju. Vanakooli meister ning super pillimees. Vanakesed omavahel kohe kuidagi läbi ei saanud. Mäletan ühte Tšaikovski klaverikontserdi ettekannet. Seal on teises osas kahe tšello soolo ning vanameistrid olid koos esimesse pulti sattunud. Esitus jooksis pehmelt öeldes sekundis. Mõlemad jäid endale kindlaks ning järeleandmisi ei teinud.

95-ndaks aastaks olin seega ühe puldinaabri matnud, sattunud kontsertmeistriks ning saanud ka seoses sellega uue puldinaabri. Minu värsket puldinaabrit kartis terve rühm nagu tuld. Mäletan juhust, kus keegi härrasmees tuli küsima, kas ta võiks väiksemast koosseisust vaba olla. Vastus oli lühike: „sina mine p…sse”. Vaidlemist ei sallitud. Tegemist oli silmapaistvalt värvika elusaatusega mehega, kes armastas vahel parema tulemuse saavutamiseks ka ergutust tarbida. Õigupoolest oli ta mitmel korral ka ergutuse pärast kinga saanud, aga kuna tegemist oli kolossaalselt hea pillimehega, siis võeti ka alati tagasi. Küll õnnestus tal vahepeal töötada tuukrina ja hiljem rekkajuhina. Ka juhtus temaga pidevalt müstilisi lugusid. Mõne inimesega lihtsalt juhtub. Et poleks mingit kaksipidi arvamist rõhutan, silmapaistvalt hea ning lugupidamist vääriv pillimees.

Läksin mina kollanokast solistina esimesse proovi. Dirigendiks oli üks soome nimega Rootsi dirigent, kes kandis pikka punast salli (äkki oli valge, no ei meenu, aga sall lehvis alati uhkelt üle õla). Dirigentidest tuleb mu mälestusteraamatus edaspidistes peatükkides juttu vastavalt nende esinemise ajakavale. Neid karvaseid ja sulelisi on elus nii palju nähtud ning nende geniaalsusel pole piire. Dirigent ju elupõline pillimehe klassivaenlane ning toimub kosmilistes mastaapides universumi ülene võitlus kahe suurjõu vahel. Kunsti mõte ongi selline võitlus. See kõik lihtsalt ei mahu hetkel korraga siia. Astudes lavale selgus, et tšellokontsertmeistri koht oli tühi. No mind oleks pidanud vanameister asendama. Keset proovi ei hakanud teda ka keegi taga otsima. Tollel ajal oli mobla ju haruldus ning vististi ainult peadirigendil ning ERSO direktoril olid taolised aparaadid

Tolleaegne direktor sai kuulsaks täpselt kahe asjaga. Üheks sai parkimisplats Pärnusse sissesõidul, kus ta hooaja lõpus pidas killustikuhunniku otsas mälestusväärse mäejutluse ja teiseks sai tuubafon (äkki kirjutatakse nii). See on siis pill Krzysztof  Penderecki mingisugusest teosest. Helilooja oli saatnud selle suurepärase pilli kirjelduse, mille härra direktor ka innukalt teostas. Põhimõtteliselt oli tegemist erineva pikkuse ja diameetriga kanalisatsioonitorudega, mis toetati Estonia rõdudelt alla rippuma ja neid taoti mingite labida moodi asjandustega. Ebamaine kogemus. Ei suuda meenutada, kas osales helilooja ise ka ettekandel dirigendina? Korra ta käis ERSO`t juhatamas, aga kas see oli antud episood, tõesti ei mäleta. Tegime ilusasti proovi ära ning harjutasin ka veel pisut. Siis istusin bussi number 5 ja sõitsin koju. Astudes koduaeda selgus, et Rootsist pärit dirigent ja Peadirigent olid ennast juba aias kenasti sisse seadnud. Grill huugas ning juttu jätkus kauemaks. Läksin olude sunnil ka kampa. Ei möödunud palju aega, kui majast möödus kummide vilinal tumelilla 05 (noorematele: Lada 2105). Alguses pani paari majaga mööda, aga lõpuks maandus kenasti õiges kohas. Autost väljus minu värske puldinaaber. Loomulikult ehmatas ta ennast täiesti kangeks, kui nägi aias kahte dirigenti. Üks, kelle proovist ta äsja suutis puududa ning ka Peadirigent. Mõningase kogelemise järel aga ei lasknud maestro ennast eriliselt häirida ning võttis oma väärilise koha grilli ääres sisse. Õhtu möödus lennates, jutt jooksis kuis linnutiivul. Vahepeal käisime igaks juhuks härra Peadirigendiga ka vanameistrit metsa all pissitamas. Õkva vasakule ja paremale, ikka ilusasti käevangus. Võtsime ta käest ära autovõtmed ning sellel öösel magas ta minu koduse katuse all. Hommikul ärgates vestles vanameister pikalt ja laialt minu emaga. Tooniandvaks vestluse teemaks jäi mõte, et minu ema on tema kadunud ema hing. Jälle kaldusin teemast kõrvale. Nagu tavaliselt said proovid lõpuks tehtud ning kontsert möödus nagu kontserdid harilikult mööduvad. Algas ja lõppes, aga nüüd siis ikkagi põhiteemast.

Nimelt oli üks lugupeetud Riigikogu liige otsustanud teha surematu teene Eesti kultuurile. No eks see pisut oli ikka nagu äriprojekt, aga samas ka kultuuriliselt oluline tegevus. Nimelt oli Riigikogu liige töötanud läbi kogu Tobiase „Joonase lähetamise”. Töö käigus oli ta sinna ka vististi üht koma teist lisanud, kuid asja väärtust see õnneks ei muutnud. Ikkagi esimene Eesti oma oratoorium, mis sellest, et esmaettekandega Saksamaal. Riigikogu liige lähenes asjale loomulikult pigem loominguliselt. Loomingulisus on antud juhtumite osas alati tervitatav nähtus. Seega võib antud versiooni nimetada täie veendumusega Riigikogu variandiks. Härra kultuursus oli ülimalt harvanähtavalt sügav. Nimelt armastas lugupeetud Riigikogu liige pidevalt käia lunimas priipääsmeid Estonia kontsertsaalis toimuvatele kontsertidele. Uskumatu, kuid tõsi, selles parlamendi tunnustega asutuses on läbi aegade olnud ka mõningad kultuurihuvilisi rahvasaadikuid. Piletid üldjuhul maksid tolleaegses vääringus umbes 10 – 15 Eesti krooni, hetkel siis alla 1 euro. Mõne välisartisti puhul olid hinnad loomulikult pisut teised, aga väljakannatatavad isegi pillimeestele. Kui ta juba paar kuud oli igal nädalalõpul niimoodi kerjamas käinud, sai tolleaegsel Estonia kontsertsaali administraatoril kõrini ning ta viskas lugupeetud Riigikogu liikme majast välja järgmiste sõnadega: „Sina, kurat, peaks oma sissetuleku eest ostma piletid nii endale, kui ka 5-le lastekodu lapsele”(täpses sõnastuses võin pisut eksida).

Ühesõnaga, looja abiga oli antud härrasmeest tabanud geniaalne mõte. Mõte oli vististi juba pikka aega laagerdunud, aga nüüd leidis oma pulbitseva väljundi. Idee purskas välja nagu laava Vesuuvi kraatrist, tabades kogu ümbritsevat universumi eepilise energiaga. Vaja sõita laevaga mööda Läänemerd ning igas sadamas kanda ette „Joonase lähetamine”. Kogu oratooriumi esituse aparaat on metsikult suur. Sümfooniaorkester, koorid, solistid jne. Kokku minu mälu järgi umbes 300 inimest. Igal juhul Estonia kontserdisaali lavale see kaadervärk ära ei tahtnud mahtuda ning osa koore seisis ka külgrõdudel, püüdes paaniliselt tabada dirigendi iga viibet ja hingetõmmet. Vististi ehitati ka lava ettepoole pikemaks. Seda projekti, koos suurepärase sõiduga Läänemerel, nimetati Riigikogu liikme nimeliseks iibe tõstmise programmiks. Väikese vahemärkusena, Joonast dirigeeris mõningatel teistel juhtudel ka Saksa dirigent, kuid mitte sellel tuuril. Saksamaa dirigendi tõlgenduses kestis oratoorium umbes 3 tundi ja kuulsa dirigendi tõlgenduses 2 tundi. Mäletan ka ühte kuulsusrikast Lõuna-Saksamaa Toomkiriku kontserti, kus Saksa dirigent esines kipsis ninaga ja käsi rippus tal kah kaelas. Välja nägi ta nagu tõeline hädapasun, ainult lahases jalad ning kargud puudusid. Hea fantaasia korral oleks saanud vaimusilmas ka ratastooli lisada.  Kontserdi alguses pidas maestro pika, haruldaselt sisuka kõne, kus rõhutas asjaolu, kuidas tema barbaritega kangelaslikult võitles ning langes ebavõrdses võitluses kultuuri eest. Nimelt sai ta Tallinnas Viru tänaval korralikult malka. Ta oli selline pisut ülbem kuju ja joovastavad joogid olid ka mõju avaldanud ning nii ta oma ülbuses vene keelt kõnelevate seltsimeestega Viru tänaval kohtus. Järgmisel päeval avanes ERSO kontoris pilt, kus lugupeetud Riigikogu liige jauras tatti pritsides, et tegemist on rahvusvahelise skandaaliga. Direktor ei lasknud ennast sellest akustilisest sooritusest suurt häirida ning helistas siseministrile. Siseminister palus paar minutit asjaolude selgitamiseks ning helistas viie minuti pärast tagasi. Kõne oli konkreetne ja lühike: maestrol oli tuvastatud veres liigne toniseerivate limonaadide annus. Sellega seoses vajus kogu rahvusvaheline skandaal visinal kokku nagu kehvalt kinniseotud õhupall ja probleemiga ei soovinud enam keegi rohkem tegeleda. Ei tea küll miks? Tõsi, see toimus aastaid hiljem, kui aasta 95, aga see selleks. Minu teada Saksa dirigenti rohkem Tallinnas nähtud ei ole, kuid võin ka eksida. Meie temast suurt puudust ei tundnud. Kuulus oli ta veel ühe asjaolu poolest. Nimelt nõudis ta oma peadirigendi ajal lisaks palgale ka kingitust. Selleks käidi karuslooma farmis, soetati piisav kogus nahku ja lasti maestrole pikk ja uhke kasukas õmmelda. Umbes selline nagu Vene bojaaridel garderoobis rippus.

Joonase projekti edukuse tagamiseks kutsuti ka Kuulus Dirigent. Maestro saabus Tallinnasse ning kogu asjale oli tekitatud märkimisväärne PR foon. Ikkagi Messias saabus. Kadunud poeg saabus koju. Ka Kalevipoeg lauakoormaga keset Soome lahte poleks suutnud rohkem tähelepanu tekitada. Kogu Eesti riigi meedia sai vankri ette rakendatud ning pasundas nagu Jeeriko pasun. Telekaamerad olid ees ja taga, piltnikud ummistasid kontserdisaali tagaruumid ja kõik soovisid ennast maestro aupaistel soojendada. Lava taga sai näha selliseid inimesi, keda ei enne ega ka pärast pole seal kunagi nähtud. Kultuurisõbra tiitel on ju auväärne asi. Lõpuks loomulikult selgus, nagu Eesti riigis ikka, et raha nagu eriti enam ei ole ja laev, millega me pidime sõitma, oli ka täielik logu ning seda ei lubatud sadamast välja. Aasta varem oli parvlaev Estonia uppunud ning hirmud olid suured ja kontroll laevade üle oli ebamaiselt põhjalik. Sellest kõigest ei lasknud lugupeetud Riigikogu liige ennast kohe üldse häirida. Kuna tema enda manageerimise oskused olid suhteliselt kesisevõitu ja käitumine polnud ka just inglise härrasmehe stiilis, siis võeti kampa ka EK tolleaegne asedirektor. Too oli igati viks, viisakas ning võimekas mees. Võttis aga asja otsast kinni ja hakkas välja mõtlema läbiviimist võimaldavat versiooni. Ajas välja mingid rahad, leidis sponsorid ja planeeris suurprojekti võimalikus mõeldavas mastaabis ära. Nii me siis tossutasime 9 Ikarus bussiga maailma vallutama. Diislihais käis üle pea ja minusugustel, veidi pikematel inimestel ei mahtunud jalad kuidagi istmeridade vahele ära. Selleks on muide nipp: tuleb istuda risti, siis saab jalad vahekäiku suunata. Kujutage ette, üheksa erakordselt ropult tossavat Ikarus bussi ja tänapäevane rohepööre. Rohelised, ärge palun seda teksti edasi lugege! Nende busside põhiliseks omaduseks oli, et kuna mootor ei sisaldanud just aukartust äratavat kogust hobujõude, siis kippusid nad mäest üles sõites seisma jääma. Õnneks tagurpidi liikumist ka ei täheldatud. Lärmi tegid aga selle eest võimsalt. Jäi sõnulseletamatu mulje metsikutest loodusjõududest. Niagara kosk päästis kõik oma veed korraga valla või läks nagu Vene tank, ainult kolossaalselt aeglaselt.

Algatuseks sõitsime G. Otsa nimelise laevaga Soome. Sealt bussidega Turu nimelisse linna ja Turust laevaga edasi Rootsi. Laevade ajad olid raha kokkuhoiu eesmärgil kõige varasemad, st kõige odavamad reisid. Sellistel kellaaegadel reisisid ainult pillimehed ja mitte kõige suurema tengelpungaga tüübid. Turus pandi meid terveks päevaks kohalikku filasse (filharmoonia) ootama, millal väljub õhtune laev. Igaüks vegeteeris, kuidas suutis ning lõi ka aega surnuks vastavalt oma võimetele ning nägemusele. Meie istusime kohaliku kontserdimaja harjutusklassis, mängisime kaarte ja vist tarbisime muuhulgas mõningaid ergutavaid jooke. Tegelikult suhteliselt lootusetu olukord. Kontserdimaja fuajees võtsid ennast sisse Estonia ooperikoori naised. Ooperikooris laulsid tollal silmapaistvalt peene maitsetunnetusega preilid. Fuajees asus paar lauda, kus peenikesed daamid said oma kaasavõetud kohvi ning koogid laotada ja sealjuures ennast hästi tunda ning arendada sisulist seltskondliku vestlust. Vähemalt vihma ei sadanud otse pähe ja tuul ka ei ulunud kõrvus. Keset seda kaost jäi mõni härra ka lihtsalt magama. Keeras ennast põrandale kummuli ja magas. Meil seal harjutusklassis läks kaardimänguga väga hästi, kuni üks magav kaaslane ajas ennast püsti ning tundis huvi tualettruumi koordinaatide järele. Juhatasime talle sõbralikult õige teeotsa kätte ja rohkem tähelepanu protsessile ei pööranud. Veidikese aja pärast saabus üks koorinäitsik, ise näost valge nagu äpardunud suguühte aastapäeval, ning sõnas: „Poisid, teil seal ühel kaaslasel vist hakkas halb”. Mis siis oli juhtunud? Ilmselgelt polnud ärganud härrasmehel kogu aju tööle rakendunud. Koridori pealt tualetti ta üles ei leidnud. Küll aga leidis ta nende laudade kõrval asunud helehalli seina ning pärast toimetust keeras ta ennast rahulolevana preilide kohvilaua alla magama. No eks peenikesed preilid olid sellest vististi kergelt häiritud või siis otse öeldes õudusest kanged. Vaevalt nende silmad nii enne kui ka pärast on taolist Heraklese vägitükki näinud.

 Õhtul sai see maaliline idüll otsa ja me kobisime jälle bussidesse, et  sadamasse sõita. Sadamas järgnes piletite jagamine umbes 300-le inimesele. Laevasõit Rootsi kulges suhteliselt rahulikult. Minu mälestustes vähemalt. Päevarahasid polnud veel jagatud ning see tingis sulnilt rahuliku atmosfääri.  Ega ma nüüd enam täpselt mäleta, kus kontserdid toimusid. Vististi Malmö, Göteborg, Stockholm, Helsingi. Viimane kontsert toimus täie kindlusega Helsingis. Tegemist oli pühapäevase päevase kontserdiga umbes kell 2. Eelnevalt ööbisime me G. Otsa laeva peal. Kui hommikul oli mahaminek, selgus, et mu puldinaaber polnud just parimas kunstilises vormis. Pärast kerget nõupidamist jõudsime otsusele, et parim on ta kohe laevaga koju saata. Mina võtsin ühelt poolt ja ERSO direktor teiselt pool ning andsime ta laevapersonalile üle. Ikka nendele, kes laevas kumminuiadega valvet peavad. Rõhutasime korduvalt veel üle, et tegemist on erakordse elukunstnikuga ja palusime kiivalt silma peal hoida. Nagu hiljem selgus, siis meie siirastest palvetest väga abi ei olnud. Ju need mehed olid enne Soome turiste kohanud ning arvasid Eesti eaka ohutu olevat. Mis ta ikka korda suudab saata. Eksisid nad igal juhul rängalt. Interpreedi vaimumaailm pole kunagi mõeldud harilike mõttemallide järgi töötama. Selles on alati kerge kogus fantaasiat ja meeletus koguses dünaamilist mõtlemist. Härra avastas keset lahte, et temal peaks Helsingis kontsert olema, kuid tema sõidab laevaga hoopis Tallinna poole. No tehtud, mõeldud. Võttis maestro kursi kaptenisillale, kus sundis kaptenit marssima ning proovis laeva tagasi Helsingi poole keerata. Kahjuks jäi see tema viimaseks etteasteks selle orkestri koosseisus. Retk ise lõppes vaikselt ning rahulikult nagu sumbe suveöö.

Joonast me ka aastaid hiljem salvestasime Kuulsa dirigendiga, täpset aastat järjekordselt enam ei mäleta. Protsessi Eesti spetsialistide hooleks ei usaldatud. Kohale saabus võttegrupp Rootsist koos oma aparatuuri ja kõige muu juurdekuuluvaga. Meie olime seoses Arvo Tubina salvestustega harjunud pisut teistsuguse tööprotsessiga. Aega liigselt käes ei olnud ning väljakutseid tuli ühele päevale tükki kaks. Mindi osade kaupa ja huvitaval kombel liigset kvaliteeti taga ei aetud. Me isekeskis mõtlesime, kuidas plaadifirma sellest materjalist üldse suudab midagi vormida. Tundus olema täiesti ilmvõimatu. Mis aga selle pisikese pillimehe arvamus ikka loeb, meie asi on muusikapõldu väetada. Kui lõpp-produkt valminud oli, siis pidi iga huviline selle omahinnaga endale ise soetama. Üks harukordseid juhtumeid, kus ise mängid ja pärast ise ka ostad. Heakene küll, sain hakkama, soetasin plaadi ning siis selgus asja point. Kogu materjal oli keskmisest suurema kajaga lihtsalt üle valatud ja vigadest ei saanud enam muhvigi aru. Lihtne. Inimesed ei tohi teada kolme asja: 1) kuidas tehakse vorsti 2) kuidas tehakse seaduseid 3) kuidas tehakse plaate. Kui ei tea, on tulemus igati nauditav.

Kui juba mälestuste lainel oleme, siis meenutad ehk veelgi ka Otsa kooli aegu ja oma noorpõlve bänditegemisi

Aga palun: „Aastaks 82 sügis oli minust saanud täieõiguslik Otsa kooli õpilane. Koolis liikus muljetavaldav kogus erakordselt värvikaid isiksusi. Koolis jalutasid õpetajatena Uno Loop, Heigo Mirka, Margus Kappel, Lemmo Erendi, Aleksander Rjabov, Raili Sulg, Anti Marguste ja kindlasti veel palju-palju uskumatuid kujusid, keda kõiki siin üles märkida lihtsalt ei jõua. Keelpilliosakonnas õpetasid Ines Rannap, Lemmo Erendi, Boriss Bubõrr, minu õpetaja ja keegi veel, kelle nimi jälle ei meenu, aga tema mängis ERSO`s . Nüüd meenus – Priit Bernhard. Kontrabassi andsid Meeme Saareväli ja Indrek Sarrapi isa. Viimast kutsuti Kustiks ning mängis ta muuhulgas Moskva kohviku kvintetis. Kontrabassiklass asus keelpilliosakonnast eraldi, maja teises otsas, klassis number 1. Seal harjutasid hilisematel aastatel Paul Kikerpuu, Roland Lill ja Kalle Vilpuu, erakordselt usinalt, iga jumala päev. Teiselpool keelpilliosakonnast allasuunduvat treppi oli puhkpilliosakond. Seal õpetasid Rein Sildna, Hendrik Nagla ja veel inimesi, kes hetkel meelest läinud. A. Rjabovi klass oli eraldi, maja teises tiivas number 17. Uno Naissoo vaim hõljus terve asutuse kohal ja sissepääsu juures olnud Otsa kujule tehti vahel tunnustavalt pai. Direktoriks oli esimestel aastatel Riho Altroff. Hiljem asendati ta kellegi Matiga, kelle perekonnanimi enam ei meenu. Mälu pole enam see.  Meie kutsusime teda leebelt ning hellitavalt Tati-Matiks. Loomulikult ka kooli jooksev meeter, hüüdnimega „Küpsist Tahad”. Temast pole võimalik üle ega ümber saada, see lihtsalt pole võimalik. Kuulus õppealajuhataja. Ta oli veidi väiksema kasvuga, kui inimesed harilikult on. Ühel kooli avaaktusel juhtus meeldejääv lugu, kus „Küpsist tahad” pidas tähtsat kõnet ja keegi lapsevanem tagareast röögatas: „Tõuse püsti, kui kõnet tahad pidada”. No ta seisis püsti, kuid austatud lapsevanemal polnud mitte kuidagi võimalik sellest aru saada. Tema pikkuse iseloomustamiseks on kõige veenvam argument, et ta jooksis mulle korra koridoris peaga allapoole vööd. Tabas otse kümnesse. Jube valus oli. Enne Otsa kooli oli ta töötanud Konsi raamatukogus. Sellega seoses mäletasin teda juba ühest varasemast episoodist. Konsi raamatukogu asus B-majas esimesel korrusel. Lett oli suhteliselt kõrge ja mina esimese klassi pägalikuna läksin kogust vajalikke noote laenutama. Nii me seal siis hüplesime, üks ühel pool letti ja teine teisel pool ning püüdsime järjekindlalt üksteiste pilku tabada. Kui see lõpuks ei õnnestunud, kutsuti mind teisele poole letti oma asju arutama.

Õpilaste nimekiri on vististi sama hiilgav: Mart Sander (tema õppis TMKK`s neli esimest aastat minu paralleelklassis), Artur Raidmets, Selvadore Rähni, Aalo Veevo, Karl Madis, Toomas Sepp, Toomas Vanem, Peeter Saan, Merike Mõksi, Toomas Rull  jne jne jne. Antagu mulle andeks, aga kogu kooli nimekirja ma siia kribada ju ei saa. Koolis tegutsesid erinevad bändid : Mahavok, Modern Fox ning  A.Rjabovi stringorkester. Vähemalt nii seda tollel ajal kutsuti, ka bigband oli olemas. Jälle vabandan, kui midagi olulist ära unustan. Seltskond oli lihtsalt väga suur ning erakordselt auväärne. Kõik toimetasid kusagil midagi ja õhk oli loomingulisusest tiine.

Koolis õpetati ka nn üldaineid: kirjandus, matemaatika, füüsika, saksa keel jne. Kirjandust õpetas Aino Villand. Silmapaistvalt hea inimene ja oma eriala sündinud fanaatik. Tema klass asus otse sissekäigu kõrval, kui seista suunaga kooli poole, siis paremat kätt. Suurte akendega ruum, trummiklass ja kitarriklass otse üle koridori. Ajalugu ja ühiskonnaõpetust andis Luule Värv. Ka erakordselt markantne tegelane. Suhteliselt karmi esituslaadiga ja väga otsese ütlemisega. Tema pidas ka kooli parteisekretäri ametit. Hiljem rääkis meeletu entusiasmiga  meie iseseisvusest, kuid see oli juba aastaid hiljem. Täiesti tavapärane nähtus pöördelistel aegadel.

Kooli ees, paar meetrit eemal, pärast trepist ülesminemist asus suvine suitsunurk. Seal oli paar pinki, õpetajate toa akna nähtavuspiirkonnast eraldas suur põõsas ja toimus vilgas seltsielu. Istusime seal korra ja Lemmo Erendi vist oli endale pisut rohkem kuraasi lubanud, kui asi seda väärt oli. Mis enne juhtus, seda ma ei tea, aga ühel hetkel paiskus kooli uks metsiku mürtsatusega lahti ja väljus pisut väsinud ja kõikuva kõnnakuga Lemmo. Sabas lidus täis küpset indu „Küpsist tahad” ning karjus: „Lemmo, Lemmo”. Erendi ei teinud antud akustilisest katsetusest suuremat numbrit ning sammus aga edasi. Lõpuks püüdis keegi ta kinni, topiti õrnalt Helmut Aniko sapakasse (äkki oli tema oma, vana maantee muhk) ja viidi koju rahunema.

Otsa kooli peod olid üle terve linna kuulsad ning nendest tahtis osa saada pea terve Tallinna tegusam seltskond. Alati pandi kokku erinevaid bändid ja kõlas live muusika. Külalistele müüdi pileteid. Muusa puudutus ei saa kunagi odav olla. Ju vist ka näiteks Modern Fox nendest pidudest alguse sai. Käis kõva rebimine ERKI ja Otsa kooli pidude vahel. Meil oli oma väike seltskond, mida hüüti „Kolmeks musketäriks”. Sinna kuulusid Jaxi (Tarvo Jaaksoo, Kivi (Vahur Kivi) ja ka mina oma tagasihoidliku isikuga. Meie tegemised olid direktsiooni silmapaistva luubi all pidevate sekelduste pärast. Ei möödunud päeva, kui mingit väiksemat sorti jama poleks olnud. No eks ikka harjutati ka kõvasti, tegelikult ka, aga igapäevane seltsielu toimus ikka rohkem koolis kui kodus. Koju jõudsime hilistel tundidel ja hommikul olime jälle vara platsis, me nagu pigem elasime koolis. Isegi pühapäeval oli kool harjutamiseks avatud, seda võimalust kasutati ohtralt. Siis oli vabu klasse rohkem saadaval.

82-aasta sügisel toimus Niguliste kiriku põleng. Kogu vanalinn oli paksu musta tossu täis ja tänavad Niguliste ümber kustutusveest lirtsuvalt märjad. Lõpuks vajus suur tornikiiver viltu ja ulatus otsaga peaaegu Harju tänavale välja. Minu värske pinginaaber Jaxi hankis  endale vanemate fotoka ja sellega me siis püüdsime võimalikest kohtadest seda sündmust pildile saada. Liiga mugav antud tegevus ei olnud. Tarvilik oli varjuda trepikodadesse ja kangialustesse. Miilitsad käisid ümber kiriku ja võtsid kõigil fotokatega eputavatelt indiviididel aparaadid käest ning valgustasid filmi läbi. Ju siis arvati taolise tegevusega olema võimalik seda põlengut varjata. Muidu ju välja ei paistnud, vähemalt miilitsate arvates. Head mõtted iga päev.

Õpetajatest oli ka moodustunud üks trio. Kuulusid sinna kollektiivi Märt Kraav, Anatoli Krivorukov ja Märt Rattasepp. Ühesõnaga kaks Märti ja Krivo. Nemad moodustasid muusikateaduste löögirühma. Pidevateks tähtsate koosolekute pidamise kohtadeks oli kas „Karja kelder” või siis Vene tänaval asunud viineribaar. Sellel baaril oli oma vaimukas nimi, mida paraku enam ei mäleta. Viineribaar asus Vene tänaval, veidi enne puhkpilliorkester ”Tallinna” kodumaja. Teine analoogne püstijalabaar asus Viru ja Sauna tänava nurgal. Menüüs oli viinerid hapukapsaga ja kesvamärjuke, mida serveeriti pooleliitristes kannudes. Kooli kõrvalmajas oli söökla „Võit”. Seda imelist asutust kutsuti kloaagiks. Eks neid kohti oli veel, aga need olid silmapaistvamad. Loomulikult ka Moskva kohvik ja Pegasus ning Varblase baar. Nendes asutustes liikus samal ajal väga kirev seltskond – Mihkel Raud, Villu Tamme, Ivar Kont, kõik punkarid jne. Kogu see tegevus, mida hr Raud on oma teoses nõnda värvikalt kajastanud, toimus enamvähem samal ajahetkel. Täielik segasummasuvila. Märt Kraav luges meile lääne muusikaajalugu. Polnud harvad juhused, kus keset tundi vaatas küsiva pilguga teine Märt uksest sisse. Sellepeale pani hr Kraav plaadi kuulamiseks plaadimasinasse ning kadus teadmata suunas. Tunni lõpuks ta harilikult välja ei ilmunud. Väga värvikas ning erudeeritud seltskond. Vene ja Eesti muusikalugu luges Raili Sule. Tema oli erakordselt nõudlik inimene ja niisama tema käest hinnet kätte ei saanud. Selleks aineks pidi õppima. Hiljem kohtasin teda alatasa sümfooniakontsertidel.

Solfi, harmooniat, rahvaloomingut ja pillide tundmist andis Anti Marguste. Teda kartis terve kool nagu tuld. Väga nõudlik inimene ja ega enne matriklisse hinnet kätte ei saanud, kui kõik vajalik oli omandatud. Silmapaistvalt erilise kõnemaneeriga. Kes julges tunnis haigutada, pidi kohe lahtise akna all võimlema. Klass oli nr.16 ja asus otse sissepääsu kohal, kõigile kooli sisenejatele oli võimlemisharjutusi sooritav õpilane nagu kandikul näha. Etendus pakkus vaatajale alati kerget naudingut. Polnud harvad juhused, kus haigutaja saadeti hommikujooksu tegema. Sagedamini juhtus seda esimestes tundides, hommikul kell 8 ja 10 minutit. Anti sai oma klassiaknast jälgida, et õpilane ometi luuslanki ei lööks. Kohustuslik ring oli Moskva kohviku ja Gloria restorani eest läbi. Ühelt poolt väravast väljusid ja pidid teiselt poolt kindlasti saabuma. Liiga kauaks ei saanud ringile jääda, Marguste sai asjast aru, võis teisele ringile veel saata. Lõigata polnud vahepeal võimalik, võimalus puudus. Vastu ei julgenud Margustele keegi vaielda. Elas maestro kusagil Pääskülas ning käis igapäevaselt tööl rongiga – Balti jaama ja siis sealt õkva jala kooli. Mäletan juhust, kus tegime kooli ees suitsu. Majast väljus Marguste, kes ütles Kivile lihtsalt: „Lähme”. Nii nad siis jalutasid Balti jaama, kus Anti teatas: „No nägemist”, astus rongile ja Kivi marssis totra näoga kooli tagasi. Liikus legend, kus Olavi Kõrre olevat käinud Marguste juures kodus rahvaloomingut vastamas. Semestri lõpuks pidi kõik tehtud olema, muidu stippi ei makstud. Marguste oli parasjagu oma autot parandanud. Vaatepilt olevat välja näinud  järgmine: Kõrre jalutas ümber auto ja Marguste oli auto alt kraaksatanud: „kümme võti ja „Kosjahobu söötmine””. Olavi aga tuias ärevalt ümber auto ning laulis rahvalaule. Rahvaloomingus pidi rahvatantse tantsima. Meil tüdrukud mõtlesid, et tõmbavad vana haneks. Mis see siis ikka ära ei ole. Just olid moodi tulnud miniseelikud. Panid nad kõik ennast minisse ja lootsid pääsemist. Margustet ei häirinud see mitte üks raas. Lükkas klassis lauad kokku ning palus tüdrukutel laua peal oma tantsud ära teha: ”Vaatame, kuidas need jalakesed tantsivad”. Sellega kadus preilidel minikandmise isu koheselt ja väga pikaks ajaks.  Solfitunnis armastas Anti vahel lasta diktaate lindilt. Kapis oli tal mingi vene kassettmakk, mis aukartustäratavalt venitas, peale selle, et heli oli pärit nagu teisest maailmast. Kusagilt oli ta hankinud lindistatud materjali. Ju tal sõbrad olid need linti mänginud või äkki oli ta ise. Ega ma seda kindlasti ei  tea. Klaverit mängis Anti ise väga hästi. Mäletan korda, kus diktaat oli sisse mängitud häälestatud teeklaasidel ning koostatud ülemhelide peale. Kerge naeratusega mängiti see jube kolin venitaval makil ette ning paluti kirja panna. Kui kirja ei saanud, siis pidid selle pähe õppima ning klassis peast üles kirjutama. Noodivihikutes olid igal diktaadil ja harjutusel oma kohad ja kindel süsteem. Olles teinud vea, pidid lõikama uue noodiriba, selle siis peast valmis kirjutama ja õigele kohale kleepima. Enne läbi ei saanud, kui vigu polnud. Mõni vihik nägi ikka välja nagu tõeline kapsas ning oli oma 5 korda jämedam, kui normaalne oleks olnud. Täielik käsitööring – muudkui lõikasime ja kleepisime. Ka andis Marguste pillide tundmist. Üks juhus oli, kus keegi teatas talle trombooni pedaalnootide definitsiooniks, et tromboonil on seitse pedaali ja nendel tallates saavutatakse tulemus. No see sell lendas kohe uksest välja, peenike suitsujutt taga. Neid lugusid võikski siin rääkima jääda ning muuks enam ruumi ei jätkuks. Tegelikult andis ta oma aineid väga hästi. Konsis sain selle baasiga ilma õppimata kõik vastavad ained tehtud. Aastaid hiljem, ühe Otsa kooli juubel ajal, viisime Marguste Kuku klubisse ja tegime tänutundest kõvasti konjakit välja. Täiesti tõeliselt kohe tänutundest, ilma mingi sarkasmita. Seal pani ta, kurat, meid riidehoius rahvalaule laulma. Enne koju ei saanud. Muide kõigil oli meeles: „Kust sa tulid, kust sa tulid, ani, ani valge…..“

Moskva kohvikus mängis tollel ajal elav muusika – „Boba Sapožnini kvintett”. Oli ka teine koosseis, aga selle esiviiuldaja nimi mulle hetkel ei meenu. Võimalik, et oli Põder. Seal käisime siis sidrunilikööri või Vana Tallinna saatel õppust võtmas, kuidas elu tegelikult käib. Vana mängis ennastunustavalt hästi, mis siis, et oli juba kõrges vanuses. Fännklubi istus alati kohal, teetassid ja kõik muu sinna juurde kuuluv ees. Sama kvintett mängis ka perekonnaseisuametis (Pärnu maanteel) väikese koosseisulise vahega, et SAKS`is, nagu seda tollel ajal hellitavalt kutsuti, mängis ka minu eriala õpetaja. Kord pani Ülle mind sinna kehaks, kogemusi omandama. Läksin põlvede värisedes kohale, pill seljas ja murelik nägu ees. Ikkagi väga auväärne seltskond. Päev vist algas kl 10 ja lõppes kl 18. Iga poole tunni järel uus paar. Täiuslik konveier. Keldris oli ruum, kus värsked abikaasad pärast šampuseklaase kokku lõid. Eks vanameistrid käisid sealt ka manti haukamas. Päeva peale selgus, sellid hakkasid vaikselt õhku haihtuma ning lõpuks olime seal ainult mina (noor ja roheline) ning endine ERSO kontrabassi kontsertmeister Robert Ots. Robert pikutas pärast rasket päeva aknalaual, kui selgus, üks kuradi paar on veel. Meie seal kahekesi, tšello ja kontrabass. Ots ajas ennast aknalaualt siva püsti, röögatas mulle: „Sina, poiss, kao nüüd kiiresti minema!” ja pani selle paari üksi kontrabassiga paari. Mängis kogu vajamineva menüü alates pulmamarsist, lõpetades hingematvalt ilusa looga õnnitlemise ajal. Paarile võis see elu lõpuni surematuks elamuseks jääda. Hiljem on mul õnnestunud ka ühe peigmehe pulmas 3 korda mängimas käia. Pruut oli alati erinev, aga pillimehed kutsus alati samad. Jahmatav järjekindlus.

Otsa kooli peod olid alati oodatud, omaette säravad sündmused. Sügiseti toimus alati „rebaste” ristimine, nääripeod detsembris ja kevadel ka kindlasti suurem pidu. Tähtsaid sündmusi valmistati ette piinliku põhjalikkusega. Tehti bändiproove ja mõeldi kava põhjalikult läbi. Suursündmuste ettevalmistamisel osalesid kõik vähegi aktiivsema elulaadiga õpilased. Peod tekitasid kooli jooksvas meetris, hüüdnimega „Küpsist tahad”, alati paksu eufoorilise paanikahoo. Pidude päeval jooksis ta nagu tuulispask mööda maja ringi ja kontrollis kõiki klasse ja nurgataguseid. Väga sensitiivselt energeetiline tegevus. Niguliste kõrval asunud poest ja peaaegu kooli kõrval asunud Araratist sai peoks vajamineva hädavajaliku varustuse kergelt kätte ning peod kestsid harilikult varaste hommikutundideni. Ükskord jäi talle keegi kontrabassiklassis klaveri peal mingi tüdrukuga vahele. See oli omaette paks skandaal, kuid jätaks selle siinkohal lahkamata. Kord oli programmis karneval ehk siis kostüümipidu. Mina suutsin endale hankida valge kimono ja Jaxi tegime „Viru linnuks”. Jaxi jaoks tõi Ülle teatrist, meie suure mangumise peale, isegi valge naiste paruka. Kõik oli väga veenev, ainult nr 44 naiste kingi ei suutnud me kuidagi leida ja seega pidid kauboisaapad asja ära ajama. Riietasime me teda tšelloklassis nr 33, mis asus direktori kabineti kohal. Jooksev meeter oli oma tavapärasel kontrollreidil ning sellest klassist ei möödunud ta kunagi ilma haiglast tähelepanu pööramata. (Üksvahe ma ju isegi peaaegu elasin seal. Kapi taga oli peidus madrats, kui oli vaja ööbida.) Olime just Jaxi löögivalmis saanud, õide ehtinud, ning ka meigi suutnud suhteliselt saamatult lõpetada, kui kõlas hirmuäratav koputus uksele. Ukse avanedes kangestus „Küpsist tahad” soolasambaks ning karjatas: „Tarvas, kes see teil siin on?”  Mõningase piidlemise järel jõudis tegelik olukord talle kohale, tegemist polnud ebasündsa olukorraga, vaid kostümeerimisega ning siis õpetas „Küpsist tahad”  Jaxile koridoris tõsimeeli naiseliku kõnnakut. Vapustav vaatepilt, mis ei unune ka järgmises elus. Pidu oli meeleolukas. Poole peo peal sai meil peoks vajalik varustus otsa ning olime sunnitud minema Niguliste kiriku juures olnud poodi. See oli ühena vähestest Tallinnas avatud ööpäev läbi. Ega me kostüüme selleks operatsiooniks vahetama hakanud, tagasihoidlikkus on nõrkadele. Läksime nii nagu olime. Mina paar meetrit ees, värviga suur Jaapani lipp kõhule maalitud ja Jaxi naiseliku kõnnakuga järel. Ilmselt mõjusime me nii äratuntavalt veenvalt, et isegi venelased hakkasid Moskva kohviku ees meiega soome keeles rääkima. Pärast tulid ülalnimetatud härrased kooli seda iludust taga otsima. Me siis ohutuse huvides loobusime kostüümidest. Asi kippus käest vägisi ära minema.

Ei saa me läbi ilma Lätita ning Otsa kooli lood ei saa läbi ilma „Plekk-katuseta”. Plekk-katus oli esimesel korrusel asunud poiste tualett. Talvel oli külm õues suitsu teha ja nii me ühel öösel kooli läksime (kooli välisukse võtmed olid vist kõigil taskus), ning selle valmis ehitasime. Ettevõtlikkusest meil puudust polnud. Soorituse paigad suleti, plakatid kleebiti seintele, mistra (veneaegne vaipkate) pandi maha, toolid toodi sisse ja uksele pandi sissepoole suur haak (või riiv). Tõeline Inglise härrasmeeste klubi koos kõikide väljamõeldavate mugavustega. Hommikul esimene, kes kooli saabus, läks „Plekk-katusele” ja sulges ukse ning õhtul viimane jättis lahti. Sisse saamiseks tuli uksele koputada ja parool oli „Plekk-katus”. Ilma parooli ütlemata ust ei avatud. Kuna uks polnud just viimasepeal hermeetiline, siis levis ka odöör ühtlaselt üle terve maja laiali. Eks see käis „Jooksvale meetrile” kangesti närvidele. Teda teatavasti sisse ei lastud. Küll prooviti seda ust naeltega kinni lüüa, aga kõigil olid tangid taskus ning enne kui direktor oma kabinetti jõudis, oli uks lahti muugitud. Paar korda püüti strateegiat muuta. Nimelt jäi „Jooksev meeter” ukse taha passima ja ootama, millal keegi väljub. Hea marakratte otse teolt tabada. Ka selle vastu oli rohi olemas. See tualett asus esimesel korrusel ja otse peal, teisel korrusel oli tüdrukute oma. Vetsudel olid väikesed aknad, mis avanesid kinnisesse siseõue ning välisseinal oli tuletõrje avariiredel. Taolistel puhkudel sai aknast välja ronitud, mööda tuletõrjeredelit tõustud teisele korrusele, koputatud kombekalt aknale, sisenetud tüdrukute vetsuaknast ja mindud „Jooksva meetri” kõrvale istuma, et jälgida kaua ta viitsib. Vahel viitsis ta päris kaua. Istus esimese korruse trepimademel asunud pingil ning kõigutas ajaviiteks jalgu. Kevadel läksid ilmad soojaks ning siis ei viitsinud enam keegi tange taskus tassida. Ikkagi piisavalt kobakad. Lõpuks õnnestus direktoril uks kinni naelutada, kuid sinna jäi aukartustäratav kogus taarat. Taara asus kinni löödud soorituskohtades. Igasugune klaastaara oli vene ajal kõva valuuta ning maksis suhteliselt palju. Seda nimetati : „Operatsioon kristall”, kui taarast sai raha teha. Kevadel, maikuus, oli vaja minna Mustakale ühe tütarlapse sünnipäevale, aga raha oli täiesti otsas. Üldteada oli fakt, et „Plekk-katusel” on piisav kogus vajaminevat ressurssi. Kivi oli hakkamist täis, ronis kontrabassiklassi (sealt oli hea ja mugav, sest akna all oli mingi varikatus) aknast välja, sisenes graatsiliselt „Plekk-katusele” ning korjas kogu taara ilusasti kotti kokku. Tagasiteel istus akna peal, kõigutas jalgu ning siis hüppas majesteetlikult. Seal all oli suur kanalisatsioonikaev, kuhu suubusid kõikide ümberkaudsete majade heitveed. Materjali kaevus oli pisut rohkem, kui tavainimene ette suudaks kujutada. Äkki seda objekti seal hoovis nimetatakse kogumiskaevuks. Kaev oli kenasti laudadega kaetud, aga need lauad olid vist sama vanad, kui meie praegu, see tähendab läbi mädad. Kivi hüppas, võttis sisse maandumisasendi ja….. kadus. Ainult lauad käisid risti-rästi peal kokku ja taarakotist lendasid pudelid kõrge kaarega välja. Meie akna peal jälgisime seda seninägematut manöövrit ja olime näost täiesti kaamed. Äkitselt ilmus kaevuäärele kergelt pruunikat värvi käsi ning Kivi vinnas ennast istuma. Pistis käe tasku ja taskust väljus üllatus. Me hoidsime kätega kõhust kinni ning püüdsime mitte naerma hakata. Pole ilus teise inimese õnnetuse üle itsitada. Vahepeal oli tšelloklass kolitud klassi number 14. Sinna me Kivi eskortisime, et mõelda edasiste tegevuste ja võimalike väljapaistvate arengute peale. Kogu seda janti nägi pealt ka Lembit Tiivas, kelle klass asus kontrabassiklassi kõrval, klass number 2. Tema oli tulnud kuskilt Venemaalt ja partei juhtival suunamisel suunatud tööle otse Otsa kooli. Tööle asus ta minu teisel kursusel õppimise ajal. Õrnema soo esindajad lahkusid tema tunnist harilikult ära nutetud silmadega, aga valdavalt ida poolt pärit meessoost õpilased, väljusid uhke laia naeratuse saatel. Keelekasutus oli Tiivasel selline pool vene ja pool eestikeelne. Kivi oli tema vaieldamatu lemmiklaps. Alatihti käis ta Kivil järel ning jauras:” Võtke jalad batareeja pealt ära”. Kivi armastas nimelt istuda aknalaual, jalad radika peal. Batareeja on eesti-vene segakeeles radikas. Tiivas tuli selle mahajäänud raja järgi meile klassi number 14 järele. Nägu üleni punane ja naeris kõht kõveras. Muidu oli ta tõsine ja meelas inimene. Sellisena pole ma teda rohkem elus kohanud. Heakene küll, otsisime kehalise riiete kapist Kivile uued riided. All gardeka (garderoobi) juures oli selline kapp, kus kõik oma kehalise riideid hoidsid. Ääreni kõikvõimalikku kaupa täis. Põlveni ulatuvad vanad dressipüksid ja mingi särgi leidsime ilma suuremate probleemideta. Tema omad, pisut rokased riided, toppisime leitud kotti ja püüdsime teda vetsus kasida. No mida sa kasid, kui terves majas on ainult külm vesi ning sedagi saab tarbida ainult kraanikausi juures. Dušši kui sellist polnud kogu majas olemas. Näolapi ja käed saime lõpuks kuidagi puhtaks. Kivi aga ei lasknud ennast olukorrast häirida. Kaotada polnud enam tõesti midagi. Stoilise rahuga võttis koti õlale ning sõitis trolliga Mustakale sünnipäevale. Trollis olevat avanenud järgnev vaatepilt, kus Kivi oli üksi poole trolli peal uhkelt laiutamas ja teine pool oli raskelt rahvast täis. Sünnipäeval sai ta esimese asjana vanni ning asi pöördus pisut paremas suunas. Head pidu ei saa raisku lasta minna.

Silmapaistvad atraktsioonid olid suusalaagrid Lüllemäel. Esimesel aastal, noorte ja lollidena võtsime suusad kaasa. Jube tassimine. Suusaringil käisime huvi pärast ära. Mäletan, kuidas hakates mäest alla laskuma, vaatasime tagasi ja kaks mäge tagapool oli Uno Loop. Kui me järgmisest mäest ähkides üles saime vantsitud, oli Loop juba kaks mäge eespool. Ainult sujuvalt silmist kaduv selg paistis kaugusest. Õhtuti olid saunakad ja disko. Noortele meestele igati meelepärased ning jõukohased tegevused. Järgnevatel aastatel olime targemad ning enam suuski kaasa ei võtnud. Kasutuskordade arv ja vedamise vaev polnud piisavalt tasakaalus.

Aastal 85 sõitsime A. Rjabovi orkestriga Moskvasse Ülemaailmsele üliõpilas- ja noorsoofestivalile. Kaasas väga korralik plejaad soliste ja mitu kava. See üritus oli suur ja uhke – peaaegu nagu olümpiamängud. Moskvas oli sel aastal erakordselt vihmane suvi. Partei rangel korraldusel pidi aga Moskvas ilus ilm olema. Kui peab, siis peab. Lendasid kangelaslikult hävitajad ümber Moskva ja tulistasid oma keemiat kõikidesse ettejäänud pilvedesse. Linna ümbruse kolhoosidest olevat saanud tõeline soo, saaki selle suvel ei saadud. Proovige ise, mis mullakamarast saab, kui kuu jooksul sinna iga päev pangede kaupa vett valada. Vahel ka eksiti, ikka juhtub. Meie kollektiiv elas Lenini mägedes, tornelamu tüüpi hotellis. Kerge eksimuse tulemusel tuli kogu see ilu täie võimsusega meie hotelli kohal maha. Korralik mäsu koos äikese ja kõige muu juurde kuuluvaga. Tänav oli mõlemast otsast kõrgem, see tähendab kaussjas. Veel on teatavasti komme moodustada lompe või veekogusid ning see kord polnud antud küsimuses ka mingi erand. Veetase tõusis nii kõrgele, et vesi tungis juba busside salongi sisse. Tänavakoristajad mulistasid töökalt umbes kanalisatsiooniluuke puhastada. Ikka nii, et nina kahe näpuga kinni ja siis pea vee alla, käega luuk lehtedest puhtaks ning siis pinnale hapnikuvarusid täiendama. Vesi ulatus neil pehmelt öeldes umbes vöökohani. Kordumatu ja igaveseks mällu sööbiv vaatepilt, mille kirjeldamiseks pole veel sõnu välja mõeldud. 

Lembi Mets, kes selles orkestris oli tšellokontsertmeister, meenutas minu palvel antud Moskva külastust järgmiselt: „Minul on tollest Moskva noorsoofestivalist meeles nn avaball, mis hilines tund aega, sest valjuhääldid, kust pidi tulema muusika, ei läinud käima ja ei läinudki käima. Tasapisi lahkusid sündmuskohalt rahvusvahelised telejaamad. Avaballi režissöör pöördus rahva poole ja palus kõigil kooris lugeda raz-dva-tri, raz-dva-tri, sest avavalsis osalevad Suure Teatri balletiartistid ja näitleja Innokenti Smoktunovski  ei saa muidu kuidagi oma tuure teha. Nii siis toimuski avavalss: rahvas luges kenasti kooris vene keeles kolmeni ning kuulus filmistaar (kes Smoktunovski  ju täpipealt oligi) keerutas selle saatel nõukogude tippbaleriine ohtra publiku ees. Meie etteaste algas juba üsna hämaras, purskkaevu ääres, kus veepritsmed tasapisi noodilehti leotasid, mis siis pultidelt pehmelt alla vajuma hakkasid nagu sügisesed lehed. Oma osa mängisid selles meeletud tuulepuhangud. Ise olime ka juba üsna märjad. Pidevalt tuli tegelda noodilehtede kokku korjamisega; need, kel haaravast sportlikust tegevusest aega üle jäi ja kes tihenevas hämaruses veel midagi nägid, püüdsid siis kuulajatele, keda oli to-hu-tult, pakkuda kustumatut kunstilist elamust. Lõpuks tuli asi siiski pooleli jätta ja bussi minna, millega polnud aga rahul kuulajad. Küllap olid nad väga kaua oodanud ja üldse olid nad privilegeeritud, sest Moskva linn oli elanikest üsna tühjaks tehtud (hea nõukaaegne komme: liigne rahvas sündmuste puhuks jalust ära!). Ja kujuta ette- kui oled privilegeeritud ja kaua oodanud ning kindlasti vaba aja ülejäägi tõttu ka juba üsna julgust täis, läheb orkester lihtsalt bussi peale! Marsib minema. Niisiis hakati seda bussi vaimustatud möirete saatel ühisel jõul kõigutama. Üsna kõhe oli, kuid siis asus tööle vene miilits ja kuidagi me sealt ikka ära sõitsime. Pärdi poolt kirjeldatud happevihmad jätsid aga minu kingadele kustumatud hallikad laigud.”

 A. Rjabov oli silmapaistev klarnetist ja tema proua Eevi Ross silmapaistev pianist. Rjabovi orkester mängis pidevalt kontsertidel. Mina ja Jaxi olime kõige nooremad ning seega transamehed. See vajalik toiming on tavaliselt ikka kõige nooremate teha. Meie püha kohustus oli puldid ja noodid enne proovi algust üles seada ja pärast kokku korjata. Saal pidi olema laitmatu, muidu said korraliku peapesu ja seda mitte vaos hoitud eesti stiilis. Rjabov oli organiseerimisega kõvasti vaeva näinud. Solistid olid alati erakordselt väljapaistvad: Mare Väljataga, Kare Kauks, Karl Madis. Viimane õppis A. Rjabovi juures saksi. Kindlasti veel väga paljud suurkujud, keda ma siin hetkel nimetama ei hakka. Palun selle eest vabandust. Jüri Pärga mäletan eredalt. Vahtisime kõik teda nagu ilmaimet, vanal oli juuksed värvitud süsimustaks. Nendel aastatel oli see erakordne. Selle orkestriga kogunes palju ilusaid elamusi ning ka reise.

Jaxi elas Viimsis. Tema vanemad olid nõuka ajal pisut paremal järjel, ning olid soetanud endale kooperatiivkorteri. Maja all asus suur saun, mida me vahel kasutasime. Harilikult siis, kui vanemad ära olid, selleks, et suuremat sorti probleeme vältida.  Korra proovisime õhtu käigus heledamat värvi ollust sifoonist läbi lasta. Ikka selleks, et paremini toimiks. Sifoon on see aparaat, millega vene ajal jookidele mulle sisse lasti ehk siis gaseeriti. Hästi antud operatsioon ei lõppenud. Jäime Jaxi vanemale õele sujuvalt vahele ja õde tegi meile meeletu verbaalse peapesu. Selgitati asjade põhiolemust globaalses maailmas, sealjuures dünaamikat kokku ei hoitud. Ka oli Jaxi vanematel Randveres suvila, mida siis hoole ja armastusega vuntsimas käidi. Ikkagi suguvõsa au ja uhkus, muru pidi olema laitmatult niidetud, kõik esinduslikult korras, et perel oleks hea suvel aega veeta. Kord tuli silmapaistvalt terane mõte korraldada seal väike olmeline üritus. Jaxi pani vanemate tagant suvila võtmed kuidagi pihta ja tegevus võis alata nagu mängufilmis. Talv selle aastal oli vapustavalt lumerikas. Külmemaks perioodiks keerati kogu suvilarajooni vesi kinni, ikka selleks ,et torud lõhki ei külmuks. Küte majas toimus läbi köögipliidi ning see pidi soojaks ajama ka taga kamorkas asuvat soojamüüri. Soojamüüri kõrval asus koiku ja koiku peal vana vatist triibuline kattemadrats. Jõudes kohale oli maja kütmata ning esimeseks ülesandeks oli teha tuli pliidi alla ning proovida kuidagi sooja saada. Liiga hästi operatsioon ei õnnestunud ja kogu suvila oli paksu suitsuvingu täis. No tuulutasime  korralikult ja saime õhu puhtaks. Järgmisel katsel kordus täpselt sama lugu ja nii mitu korda järjest. Täiesti arusaamatu värk.  Istusin selle magamiskamorka vastas, kui äkitselt lõid heledad leegid lakke. Kangestusin hetkeks, kuid suutsin ennast kiirelt koguda. See vattmadrats, va sigudik, oli soemüüris olnud puhastusaugust sädeme sisse võtnud ning lõõmas, mis kole. Küllap see juhtus juba esimesel kütmiskatsel, aga vati leegiga süttimine võtab teatavasti aega. Lähim kaev asus umbes 100 meetri kaugusel ja vesi majas oli ju talveks kinni keeratud ja seda tuli ämbriga tarida umbes 100 meetrikauguselt, üle lume ja jää. Kaev polnud mingi tänapäevane automaatika, vaid vanakooli värk, kus ise pidi pumpamisega vaeva nägema. Viskasime kogu vee, mis ämbris oli, madratsile ja vedasime suures hädas selle vatihunniku õue, kus katsime ta ohtra lumega. Tagantjärele võib öelda, ei aita, ja hommikuks polnud madratsist peale halli tuha midagi alles. No paar korda jooksime ka paaniliselt kaevu vahet ning saime olukorra üle kivide ja kändude kontrolli alla. Mingit muud suuremat hävingut, peale madratsi vist ei olnud, küll aga oli ümber maja lumel sellised jäljed, nagu oleks terve rood seal mitu päeva pidu pidanud. Hommikul ärgates täheldasime maja ümber teatavat liikumist ning ei läinud palju aega, kui kõlas ähvardavalt kõlav koputus uksele. Jaxi läks avama ja vastas seisis ta isa, kirves käes. Esimese hooga isa ohkas kergendatult: „Sina, pojake”, siis aga röögatas: „Kuidas, kurat, sina siia said?”  Isa oli nimelt tulnud kirkal talvisel hommikul oma valdusi üle vaatama. Liginedes majale nägi pilti nagu oleks terve armee seal möllanud ning tankirood õppuseid pidanud. Lumelt on kõik näha ja vaatepilt liiga tagasihoidlik ei olnud. Isa läks kiirelt bussipeatusesse ja kogus rahva kokku maja piirama, tal on bandiidid suvilas. Selle triki eest pani Jaxi kogu järgmise suve kümnisetunde muruniitmise näol. Leevendust ei tehtud.

Nagu juba eelnevalt märgitud, juhtus nõukogude ajal haruldaselt imelikke lugusid. Järgnev on üks sarnasest sarjast. Otsa kooli saalis oli Petrof kontsertklaver. Ilus must nagu klaverid ikka ja haruldaselt ilusa häälega pill. Ühel ilusal talvise koolivaheaja päeval sõitis kooli ette tagurpidi käiguga grusa (veoauto sõbralik hüüdnimi, mis pärineb vene keelest). Masinast väljus 4 tööriietes meest ja valvelauas istunud tädile teatati, et klaver viiakse remonti. Keegi ei osanud selles väites kahelda ja mehed vedasid pilli 4-ndalt korruselt alla, laadisid autosse ning kadusid nelja tuule poole. Rohkem seda pilli ei nähtud, kuhu ja mis asjaoludel klaver viidi, ei teadnud lõpuks keegi. Nii kadus koolisaalist klaver.

Omaette kuju oli viiuldaja nimega Erlend Kais. Silmapaistvalt andekas tüüp. Stipivääriliselt õppisime me ju kõik ja stipi suurus oli 30 rubla. See oli vene ajal märkimisväärne summa. Erlend töötas veel estraadiorkestris, kus oli korralik palk ning lisaks olid ta vanemad  Antslas lillekasvatajad ja saatsid võsukesele elamisraha. Ei saa ju pealinnas hätta jääda. Seda saadeti rahakaartidega, mis oli nõuka ajal popp teema. See tuli postiga koju, läksid postkontorisse ning vahetasid kaardi raha vastu. Vahel juhtusime hommikul kell 8 koolis kohtuma, noogutasime sõnatult ning siirdusime otsejoones Olümpia hotelli teise korruse baari. Pilet oli 3 rubla ja selle eest sai 2 mõnusalt maitsvat jooki. Neid koosolekupidamise kohti oli teisigi: Mündi baar, Vana Toomas ja paljud teised väärikad kohad. Korra vedas KGB meid Viru hotellis oma kontorisse. Nimelt saabus üks sõber kroonust puhkusele ja seda oli vaja tingimata tähistada ning ikka suurejooneliselt. Kuidagi saime Viru hotelli sisse ning suundusime keldris varieti kõrval asunud baari. Seda nimetati „Stereo baariks”. Veidi aega istununa oli silmapaistev vajadus tankimise järele. Baar koosnes kahest ruumist, meie istusime tagumises ja lett oli esimeses. Neid ühendas kitsuke läbikäik, mis oli kergelt kaldu. Puhkusel oleva härra ees läks sama teed keegi Soome proua. Kuna kallak oli siiski tuntav ja me olime juba mõnda aega istunud, astus sõber kogemata ees liikunud proua seeliku sabale ning seelik eraldus omanikust sekundiga. Selle gigantse vägiteo peale olid seltsimehed loomulikult kohe kohal (Viru hotell koosnes ju mikrobetoonist, st 50% betooni ja 50% mikrofone) ning soovitasid meil siiralt ning lahkelt lahkuda sinna, kust me tulime. Ega me liiga intelligentselt ei käitunud, lahkusime küll antud baarist, aga läksime teise korruse baari. See ajas kohalike meeste kopsu korralikult üle maksa. Meid viidi hetkega minema, enam pikka juttu ei tehtud. Ise olime lollid, polnud kedagi teist süüdistada. Sõjaväest puhkusel olnud sellil läks vist ikka suhteliselt hapult. Teenis ta vangivalvurina ja nendega käituti silmapaistvalt jõhkralt. Eriliselt sõbralikku nalja sellisel puhul ei tehtud. Mind aga lasti lõpuks minema, kuid visati hiljem sujuvalt komsomolist välja.

Viimasel kursusel lisandus kursusele kampa Tarmo Pihlap. Miskipärast oli ta Otsa koolis esimesel kursusel juba 15 aastat veetnud. Milleks popstaarile kooliharidus? Perekondliku draama tagajärjel oli tal ilmselt vajadus ennast tõestada ja nii ta siis läbis 3 kursust 1 aastaga (või umbes midagi sellist). Päris naljakas oli pilt staadionil, kus vanameister jooksis koos meiesuguste poisikestega. Me olime siis veel ikka tõelised udusulis poisikesed. Programm oli programm ja selle pidi läbima. Kehaline kasvatus oli ettenähtud ning vaidlustada ei saanud midagi. Matemaatikagi polnud liiast ja kõik muu sinna juurde kuuluv loomulikult ka. Kõik tuli läbida, kui diplomit tahtsid saada.

Otsa kooli ühikas asus Nõmme teel, vist majanduskooli ühiselamu viimasel korrusel. Ühika sissepääsul istus alati valvemutt ehk Kerberos. Tema hoolitses, et üleliigne kontingent sisse ei pääseks ja ühikas valitseks rahu ning vaikus. Tema valvsast pilgust polnud võimalik niisama lihtsalt mööda hiilida ja seega tuli asutuse külastamiseks kasutada alternatiivseid versioone ehk vihmavee torusid. Ikka kribinal mööda toru üles, koputus esimesele ettejuhtuvale aknale ja akna avanemisel sealt siis sisse. Kui aken ei avanenud, tuli järgmisega õnne proovida. Lõpuks harilikult ikka näkkas. Ühikas ma ise elanud ei ole, seega jätan need legendid siin kajastamata. Ei valda antud teemat vabalt.

Otsa kooli viimastel aastatel tegime sellist bändi nagu Gorgo Tegutsesime Viimsi keskkooli juures. Isegi paar kontserti õnnestus anda. Hetkel üritame nende jõududega, kes veel elus, salvestada omaloomingulisi lugusid. Plaan teha vinüül. Vaatame mis välja tuleb.

Eelmise peatüki  lõpus mainitud ebameeldiv intsident seisnes selles, et Kivi visati üks kuu enne lõpetamist  koolist välja. Põhjus arusaadavalt liiga veenev ei olnud ja kaldus pigem ärategemise laadse toimingu kanti. Meil Jaxiga tekitas see loomulikult meeletu protestipuhangu. Ülekohus ju ei seisa kotis mitte kuidagi. Hing ihkas õiglust. Kribasime „Jooksva meetri” kohta veidikene mahlakama kirjatüki, kui harilikult kombeks ning naelutasime selle teadetetahvlile klaasi taha korralikult kinni. Mis kinni ei jää, saab kinni löödud. „Küpsist tahad” kutsus seepeale suures vihas miilitsa kohale. Milline kõrgelennuline käitumismaneer!  Võeti sõrmejälgi ja korraldati juurdlus. Me olime seda ettenäinud ning olime kinnastes tegutsenud. Vahele ei jäänud, aga küll „Küpsist tahad” teadis, kes asja taga olid  ja siis tegi tagasi. Sellest ka erakordne iseloomustus kõrgkooli astumiseks. Lõpuks saabusid lõpueksamid ja kõik rahunes vaikselt maha, et konsis uue surematu jõuga vallanduda.

Eksiarvamuste vältimiseks. Ei olnud see kool pidev pidu ja pillerkaar. Seal ikka õpiti ja harjutati tõsiselt. See oli pigem nagu elustiil ja me ju elasime enamuse ajast koolis. Tõsist tööd tehti väga palju. Hiljem olen mõelnud – küll minu vanematel võis minuga raske olla. Pidev häda ja viletsus. Kui ma nüüd mõne faktiga pisut eksin, siis antagu mulle andeks. Minu mälestused on sellised.       

Meie lapsepõlve bändi Gorgo tegemistest meenutab ansambli kidramees Alon Rass:

„Umbes 7.-8. klassis olime klassivend Priit Veldiga parajateks melomaanideks kujunenud ja tahtsime hirmsasti bändi tegema hakata. Meie muusikalise maitse suureks eeskujuks oli Priidu 5 aastat vanem vend Rein, kes vahetas tuttavatega lääne vinüülplaate ja salvestas neid kassettidele. Mingil põhjusel tegime alguses proove Kirovi Kalurikolhoosi kalatööstuse saalis 3. korrusel, kuhu tuli hingematva kalahaisu tõttu joosta pillikohver käes ühe hingetõmbega. Mäletan, et võimendus oli vene Doina, Priidule saadi kusagilt ilus punane Tšehhoslovakkia Amati trummikomplekt, Junosti klahvpille mängis minu mälu järgi Meelis Süld, bassi mängis Tarvo Jaaksoo ja laulis Margus Bachmann. Esimene esinemine bändiga oli 1983 sügisel, kui tegime Viimsi kooli peol vist 3 või 4 lugu. Ainuke lugu, mida tollest esinemisest mäletan, oli OMD Enola Gay kaver, mida ise inglise keeles laulsin. Alguses tegime oma arvates futubändi, hiljem kaldusime üha rohkem roki, eriti raske roki poole. Terve aasta tegime proove ja 1984.a. kadripäeva peol astusime Viimsi koolis juba üles 13 loost koosneva kavaga. Sellest peost on säilinud isegi salvestus kassetil. Esinesime neljakesi: Margus Bachmann: solistina ja kitarriga, Tarvo Jaaksoo bassil, Priit Veldi löökriistadel ja mina kitarril. Tahtsime hirmsasti teha rasket rokki, selleks oli vaja veel ühte kitarristi ja hea häälega solisti. Esimene oma lugu oligi vist Tarvo kirjutatud –„Lahkhelid“, millega 1985.a. Tartu Sügisfestivalile läksime. Seal festivalil oli bändile ka nime vaja ja peale pikki otsinguid otsustasime panna antiikmütoloogiast pärit Gorgo. Kuna kindlat solisti meil ikka polnud, võtsin tekstide kirjutamise enda peale. Proovidest käisid meil läbi mitmed lauljad (Riho Peil, Andrus Lomp, Robert Kreutzwald), aga kahjuks keegi ei jäänud püsima. 1985.a. nääripeol esines Tallinna 7. keskkoolis Otsakooli punkbänd Die WASP, kus kitarri mängis ja osaliselt laulis Tarvo kursavend tšellist Pärt Tarvas. Nende bändi kandev mõte oli, et keegi ei tohtinud mängida pilli, mida ta juba õppinud oli. Kuidagi sai 1+1 tehe ära tehtud ja Pärt meile Gorgosse laulma kutsutud. Pärt tuli ja siis toimus nagu mingi paisu tagant vabanemine. Oma lugusid hakkas tulema nagu saelaudu Vändrast. 1986.a. kevadel oli meil Tallinna 21. keskkoolis esinedes vähemalt 10 oma lugu. Ja need ei olnud lihtsad palad, ikka mitmest osast koosnevad tempo- ja meeleolumuutustega kompositsioonid, mida minusugusel diletandil ikka väga raske selgeks oli saada. Žanriliselt soovisime ennast paigutada kuskile raske ja progeroki vahele. Tegelikult oli mõni lugu ikka suhteliselt punk ka. Kava koosnes meil 20st loost, pool oli omalooming ja teine pool kaverid (Black Sabbath, Judas Priest, Creedence Clearwater Revival, Slade, Riot, Kiss  jne.).

1986.a. kevadel tegime kõigepealt kontserdi Viimsi koolis, nädal hiljem oli esinemine Tallinna 21. keskkoolis ja üks lühema kavaga ülesastumine oli meil veel 1986. aasta Vanalinna Päevade ajal kino Sõpruse fuajees. Lisaks edukad esinemised erinevatel koolinoorte festivalidel ja konkurssidel.

Kõige ägedam kontsert toimus meil 17. novembril 1986 TEMTis, Riho Baumanni organiseeritud Rahvusvahelise Üliõpilaspäeva kontserdil. Tol ajal oli nii, et kindlaim viis, et su esinemist ära ei keelataks, oli siduda see mingi kõlava nimega tähtpäevaga. Tarvo oli selleks ajaks juba nõukogude armeesse kutsutud ja teda asendas Andres Ivask, kes pidi umbes nädalaga õppima kogu Gorgo repertuaari.

Seekord saime kasutada ansambli Proov 583 võimendust ja helipuldi taga istus nende kitarrist Endel Jõgi. Tookord läks tõsiseks mölluks, isegi vist osa mööblit lõhuti ära. Hea, et miilitsat ei kutsutud. Ühtlasi võib seda õnnestunud laivi ka Gorgo matuseks pidada, sest kohe peale seda võeti Pärt, Martti ja Andres sõjaväkke. Meie Priiduga läksime kevadel. Peale 2-aastast sõjaväeteenistust oleme kõik muusikat teinud, aga mitte enam samas koosseisus ja Gorgo nime all kuni mõni aasta tagasi tuli Pärdiga jutuks, et võiks vanad omaloomingulised lood salvestada tänapäevase tehnikaga. Õnneks oli meil üks kassett, mis 1986. aastal lindistatud Kliinilise ja Eksperimentaalmeditsiini Instituudis (tänane TAI) hevibänd Veldersi prooviruumis ja roheline kaustik laulutekstidega, mille järgi sai lood meelde tuletada ning Martti ja Andrese tänapäevane stuudio, kus võimalik lood kaasaegses võtmes sisse mängida.“

Ansambel GORGO vokaal-Pärt Tarvas, trummid-Priit Veldi, kitarr- Alon Rass, kitarr-Martti Pajula. Koht-TEMT 1986 Fotod erakogust

Eestlane pole aldis kiitma, kuid hea sõna kahtlemata inspireerib ja innustab. Millal Sind viimati muusika eest kiideti?

Ma pole seda tööd kunagi teinud kiituse pärast. See on ikka pigem eneseväljenduse vorm. Räägid seda juttu, mis hingel. Vahel see meeldib inimestele ja vahel ka mitte. Eks see eluke ju selline on. Kõigile pole võimalik meeldida ja kas ongi vaja. Pehmed ja libedad sellid pole just maailma kõige kirgastavamad nähtused. Sirge selg ja enda arvamus maksavad ka midagi. Loomulikult on tore, kui head inimesed tulevad pärast tänama. Seda ikka juhtub.

Pärt Tarvas Foto Toomas Huik
C-Jam ja Mikk Kaasik Foto Martin Kosseson

Keda ise kiidaksid Eesti muusikamaastikul?

Eesti muusikamaastik on viimasel ajal nii kirju, et kõike pole lihtsalt võimalik jälgida. Mul on siiralt hea meel Marcel Johannes Kitse üle. Tõeline kunstnik ja suurepärane inimene. Pillimehed reeglina pole suuremad asjad jutumehed. Eks see tuleneb asjaolust, et harjutades jutustada pole võimalik. Muidu ma eesti muusikat väga ei tarbi. Minu maitsele on rohkem mokkamööda brittide ja Saksamaa kunstnikud. Need on ka suuremad turud ja rohkem loomingulisi ning andekaid inimesi. Orkestri kontsertidel pole ma juba oma seitse aastat käinud. Lihtsalt veel ei suuda. Seda kõike sai liiga palju. Äkki kunagi saabub aeg, kus suudan seda jälle nautida. Minu huvid on läinud natukene teiste žanrite peale. Kindlasti ei läheks ma kuulama Eesti räppi. Räpp on afroameerika kultuur. Kui eestlane seda teeb, jääb mulje nagu keegi oleks seale sadula selga tõmmanud. Pole tõene ja saladus peitub keele rütmis. Meie keele rütm on lihtsalt oluliselt teistsugune ja see sinna konteksti ei sobi. See nüüd ei tähenda, et teised seda nautida ei võiks. Mina lihtsalt olen selline friik, kellele see vale teksti rütm ei sobi.

Kuidas Eesti(euro)lauluvõistlusega suhestud, kas kuulad huvi pärast laulud läbi? Mida arvad võidulaulust?

Ma üritasin kõike läbi kuulata tahtejõuga, aga ei tulnud välja ses mõttes, et päris kõike ei kõlba kuulata.

Võidulaulust… et kuskil eespool ma seda siin jutu sees juba mainisin, et räpp ei tule eestlastel välja. See on afroameerika slummide muusika. Kuna muusika on erakordselt rütmi- ja keelerütmipõhine ja eesti keele rütm on oluliselt midagi teistsugust kui inglise keele rütm, siis see ei mõju tõeselt. Midagi on seal väga valesti, tantsi kuidas tahad, tantsuga seda asja ei paranda… ja peale selle… ma tahaksin sõnadest ka aru saada. Mitte et ma peaksin seda pärast kuskilt lugema. Räpp on tegelikult rütmiseeritud luulevorm, aga afroameerika oma. Muusikaga on tegelikult sel suhteliselt vähe pistmist. Eks nad võivad ju üritada, võibolla mingi totra tantsu saatel jõuab ka kuhugi.

Kas olete C-Jamiga ka eurolaulu konkursil osalenud?

Me oleme korra proovinud, saatsime ühe produktsiooni, Andres Valkonen kirjutas laulu, me tegime seade ja proovisime, edasi me sellega ei saanud. Oli täiesti naljakas lugu.

Missugused kogemused on Sinu kollektiivil festivalidega, kas kutsutakse ka esinema?

Ikka aegajalt kutsutakse. On olnud paar värvikamat sellist kogemust. Üks toimus kunagi Narvas, kus me pidime soojendama Lordit, aga kuna kogu üritus oli veninud, siis lõpuks soojendas Lordi meid, sest nende maskid oleks muidu näopealt maha sulanud. See oli värvikas kogemus. Aga palju värvikam kogemus oli festivalil Juu Jääb Muhu saarel. Sõitsime sinna kohale ja selgus, et festivali kunstiline juht kõikus keset taluhoovi juba nagu noor kuusk. Hommikul oli käinud vabariigi president festivali külastamas (T.Ilves) ja loomulikult oli kunstiline juht sellest nii paanikasse sattunud, et oli endale veidi julgust varunud. No, programm oli ju paika pandud – tegime oma soundchecki laval ära ja see oli mul elus ainukene kord, kus festivali kunstiline juht tõstis oma suva järgi programmi ümber täpselt nii nagu jumal juhatas ja lõpuks soundi tegime ühel laval ja esinesime hoopis teisel laval, kus me soundiproovi ei olnud teinud. Helimees oli selleks ajaks saavutanud juba sellise kaamose, et magas tagumik püsti põõsas, kõik pinises ja undas … Kõige värvikam selle asja juures oli see, et meile oli ööseks kuhugi lubatud ka majutus.

Läksime siis öösel kl 01:30 proua kunstilise juhi juurde küsima, et kuhu me nagu magama peaks minema. (Meil oli raamatupidaja ka kaasas, 5 inimest). Proua kadus festivali staapi mõneks ajaks. Tuli sealt nii veerand tunni pärast ja esitas küsimuse: „Poisid, palju teil veini on vaja, et viiekesi kolme voodisse ära mahuks? Anti meile mingi aadress, läksime kohale. Vaatasin, ukse peal oli silt Marju Kuut, tegin ukse lahti ja läksin magama. Marjut ma seal ei kohanud. Tema sinna ei jõudnud.

Kuidas oled rahul Eestis raadiojaamades pakutava muusikaga ja kultuuriteemade kajastamisega?

Eesti raadiotes just liiga palju meie värsket muusikat ei kohta. Ma pole aru saanud, milles see probleem seisneb, aga ju vist on see va kadakasaksluse probleem, et kõik mis mujal tehakse, on hea. Umbes sama kehtib ka muude kultuuriteemade kajastamisega. Mõistan täiesti, kultuur pole hetkel populaarne ja prioriteetne teema, aga oma rahvusriigi kulturnikute tegemisi võiks ikka veidi aktiivsemalt kajastada. Kellele me seda ikka teeme, Eesti rahvale ju. Pole kindlasti võimalik nimetada Eesti kultuuriks Eurolaulu vms selliseid ettevõtmisi. Eks need on ka vajalikud, aga kõike muud on selle kõrval palju. Reeglina on see „kõik muu” tunduvalt olulisem ja väärtuslikum. Eks ajalugu näitab, mis jääb pinnale.

Pärt Tarvas Foto Marti Kosseson

Mõistagi üksnes diplom ei tee veel profiks. Mis (peale paberi) eristab Sinu arvates profimuusikut harrastusmuusikust?

Vahe on väga lihtne. Profimuusik teeb seda, mis ette antakse ja asjaarmastaja seda, mis meeldib. Vahe on ka töö tempos. Asjaarmastaja naudib, aga proff teeb tööd. Professionaal katsub alati oma töö ära teha. Asjaarmastaja lööb vahel käega ja jätab pooleli. Profimuusik talub ka muide kriitikat. Seda ikka elus juhtub, amet pole nõrganärvilistele.

Mis ja kus on koht, kus vabal õhtul meelsasti aega veedaksid, (kui avalik koht, siis kes võiks olla sel ajal laval)?

Siin tuleb väga igav vastus. Mulle meeldib kodus olla. Need tormi ja tungi aastad on jäänud kaugele minevikku. Ma väga naudin omaette olemist oma kodus.

Nimeta/soovita pala, plaati, kontserte, mis on Sinu arvates parimaid kuulamiselamusi, samuti selliseid muusikalisi maiuspalasid, mida ehk iga kuulajast huviline ei oska üles leida. Lisa võimalusel YouTube lingid.

Olen viimasel ajal väga nautinud Briti bändi Muse. Kuulen seal klassikalise muusika lahendusi, mis on väga vaimukalt toodud rocki võtmesse. Nii harmooniad, ülesehitused kui ka meloodiakäigud.

Me oleme seda materjali viimasel ajal palju kaverdanud. C-JAM`il pole ju ühtegi oma teost. Ainult seaded, st me tegeleme interpretatsiooni kunstiga.

Ka Rammstein meeldib oma sõnumitega

Mis on Sinu enda seadetest või kollektiivi salvestustest need, mida alati suurima rõõmuga  esitleksid? Võibolla on ka värsket materjali?

Ma ei oska nii midagi esile tõsta. Kõik on oma lapsed ja hindama peavad teised. Eks neid salvestusi on kogunenud meeletutes kogustes (ka ERSO) ning mul puudub igasugune ülevaade. C-JAM-iga peaks vist tulema juba 9. album.

Eks igaüks võib Youtubest ise otsida C-JAM Official

Kui saaksid olla 3 päeva Eesti Vabariigi kultuuriminister, mida muudaksid?

Esimese asjana võtaksin ma nendelt kuradi kindralitelt veidi raha ära (rõhk sõnal veidi) ja ehitaksin kiiremas korras valmis Estonia teatri. See on meie rahvuse häbiplekk. Me pole suutnud 30 aasta jooksul riiklikku sümbolit, riigi nimega teatrit ning maamärki valmis teha. Kohutav, masendav ja häbiväärne. Kohutav, kuidas me suhtume oma sümbolitesse.

Kui lubad endale unistada, siis mis võiks Eestis tegevmuusiku jaoks paremini (korraldatud) olla?

Siin võiks kõik teisiti olla. Eesti riigil võiks oma tegevmuusikuid vaja olla, aga ju see on prioriteetide küsimus.

Previous

MUUSIKUD MUUSIKAST: Toomas Vanem

Next

MUUSIKUD MUUSIKAST: Sten-Olle Moldau

Check Also