Laupäev, november 23 2024

Mõni aasta tagasi debüütplaadiga laiema avalikkuse ette astunud Emma Johanna Lepasoo on äratanud tähelepanu eestikeelse karge ja hingelise vokaalmuusika loojana ja esitajana. Kontserdihuviline võis märgata, et Emmal on seljataga kirev ja esinemisi täis suvi. Koostöö Andre Hinniga, hulk menukaid esinemisi noore kitarristi Kelly Johannesega ja kandlemängija Gerda Lõokesega.

Emma:  Jah, koostöös kandlemängija Gerda Lõokesega valmis meil muusikavideo tema kirjutatud laulule “Üks ja ainuke“. Gerda sulest ilmus ka augusti lõpus samanimeline album, millel olin kaastegev. Imelised esitluskontserdid toimusid Tõrvas ja Tallinnas. Ühes sellega lõppes ka suvine kontserdihooaeg. Praegu on töös kaks singlit, üks neist on minu enda kirjutatud laul, mida saadab kitarril minu duopartner Kelly Johannes. Teine koostööprojekt on USA’s Chicagos elava kitarrist Paul Karneriga. Tutvusime juhuse läbi Tallinnas. Ta oli siin möödunud aastal seoses Arvo Pärdi muusika konverentsiga ja on suur Eesti fänn! Mõni kuu hiljem saatis ta mulle e-mailile oma loo demo, millega palus tutvuda ja see meeldis mulle. Lähengi peagi stuudiosse, et see helifail koos oma vokaalireaga siis talle Ameerikasse tagasi saata. Olen väga põnevil, et mis sellest välja tuleb. Võimalik, et õnnestub ka ühel ilusal päeval Chicagosse sõita, et seal koos temaga kontsert anda, aga iga asi omal ajal. Ja muidugi kogu aeg tiksub minus paralleelselt juba teine stuudioalbum – laulud on olemas, isegi nende järjekord on paigas, kuid võtan uue albumiga hästi rahulikult.

Kui vanalt tuli taipamine, et oled musikaalne ja võibolla see and on midagi enamatki, millega tuleks rohkem tegeleda? Mul oli 10-aastaselt väga tugev sisemine veendumus, et tahan minna muusikakooli kitarri õppima. Kirjutasin isegi jõuluvanale, et soovin seda pilli ja soov imekombel ka täitus. Paraku kitarriõppe kohad olid selleks aastaks täis ja mulle pakuti alternatiivina klaverit. Kuna õpetajaga tekkis kohe hea side, siis sinna ma jäingi. Umbes 13-14 aastaselt hakkasid ilmuma esimesed loomingulised katsetused klaveril ja vokaalil, aga oma esimese teadlikult vormistatud ja lõpetatud laulu “Õnne algus” lõin ma 9nda klassi suvel. Kitarri õpingud olen nüüd tõsisemalt ette võtnud alles täiskasvanuna Eesti Muusika-ja Teatriakadeemias, kus õpetaja Mart Soo käe all valikainena seda ühe aasta õppisin ja praegu Jaak Sooääre käe all jätkan.

Kes lapsepõlve õpetajatest eredamalt meelde on jäänud? Ma tooksingi välja väga erilise inimese, keda juba pisut mainisin – minu lastemuusikakooli aegne klaveriõpetaja Marina Sinkel, kes oli ja on äärmiselt entusiastlik ja kirglik omal alal. Tema oli nooruses olnud valiku ees saada kas ooperilauljaks või klaveriõpetajaks ja ta valis elukutsena viimase. Tema tunnid olid väga värvikad: ta laulis tundides klaveripartiisid sageli kaasa, kantuna oma suurest kirest laulmise vastu. Puberteedieas juhtus mul vahel ikka, et teinekord oli tunniks harjutamata ja siis ta mind ikka hoidis ree peal, et ma ei jätaks pooleli. Tema oli see inimene, kes vedas mu sellest raskest hetkest läbi, ütles vanematele ka, et siin ei ole hea mõte pooleli jätta ja ületasime koos need laiskuse kuristikud. Olen selle eest elu lõpuni tänulik.

Linnu Tee 30 Von Krahli laval 2016 Robert Jürjendal, Emma Johanna Lepasoo, Indrek Patte Foto Mats Õun

Sinu bioloogiline isa on varalahkunud eesti muusik, helilooja, klahvpillimängija Madis Lepasoo (1961-2015), kes oli ansambli Linnu Tee asutaja, helilooja ja aktiivne liige aastatel 1985-1988. Samuti oli ta aastatel 1987-1988 hinnatud klahvpillimängija legendaarses bändis „Mahavok“. Kas tunned isa loodud muusikaga ka sidet, kõnetab see Sind? Kui võiksid valida mõned palad tema loomingu hulgast, mis need võiks olla? Jah, muidugi! Ja seda erilisem on see side, sest tema eluajal me puutusime paraku väga vähe kokku. Kui toimus ansambli Linnu Tee 30nda tegutsemisaasta juubelikontsert, andis see kollektiiv välja ühe pikalt sahtlis ootel olnud albumi “Sulanud aeg”. Kontsert toimus jaanuaris 2016 ja sellelt albumilt on jäänud mulle eredalt meelde kolm lugu: “Leplik aborigeen”, “Hullud ööbikud” ja muidugi plaadi nimilugu “Sulanud aeg”. Viimast kahte oli mul solistina au koos legendaarsete muusikute Indrek Patte, Robert Jürjendali ja Tarvi Jaagoga laval esitada. Pärast Madise lahkumist pärisin tema loomingule autoriõigused ja kindlasti oleks ilus kummardus isale kunagi mõni neist lugudest uuesti enda nägemuses ette kanda või salvestada.

Gerda Lõokene ja Emma Johanna Lepasoo – foto Fred-Erik Kerner

1. Millal  tundsid, et muusika on sind päriselt endale saanud? Mis (sündmused, valikud) selleks pidid juhtuma?Usun, et sügaval sees olen seda alati teadnud, et muusika on minu tee. Mulle meeldis lapsena kuulata kodus vabal ajal VH1 ja MTV muusikakanaleid ja nende saatel ennastunustavalt tantsida ja laulda. Kuid kui tõsisemalt rääkida, siis meenub eredalt hetk 11nda klassiekskursioonist Tartu ülikooli, mil tuli oluline otsus. Mul oli olnud kogu elu suur unistus minna pärast keskkooli lõppu õppima kõrgkooli, et omandada klassikaline akadeemiline haridus. Toonane huvide ring oli üsna lai – võtsin keskkooli programmis palju valikaineid, tegelesin väitlemisega, asutasime õpilasfirma ja tegin kaasa kooli ajalehes. Kuid kui jõudsime Tartusse ja meile tehti ülikooli hoonetes tutvustav ekskursioon, kukkus mu õhuloss kokku. Mäletan seda hetke Tartu ülikooli ees kui tajusin selgelt, et see tee ei ole minu jaoks, vähemalt praegu. See oli 11nda klassi kevad ja mul oli vaja endale leida kiiresti uus unistus. Seistes keskkooli lõpus olulisel teelahkmel, tutvusin juhuse läbi paari toreda inimesega Otsa koolist, kes seal õppisid. Sattusin sinna õppehoonesse nendega päris palju aega veetma – me asutasime vokaalgrupi Voxamble. Kahtlesin pikalt, et kas valida poplaulu eriala või kompositsioon, kuid kuna sain kohe kompositsiooni sisse, ei hakanud ma seda teist varianti enam kaaluma. Seda heliloomingu rada innustas nii julgelt valima üks tore seik. Kirjutasin keskkooli lõpus oma 21. Kooli lennule pühenduseks laulu „Eluteekond“, mis kõlas lõpuaktusel. Panin kokku kolme klassi peale 30-liikmelise koori, kellega koos seda esitasime. Kaasõpilaste ja õpetajate tunnustav tagasiside minu loomingule andis julguse seda teed edasi liikuda. Olen samuti südamest tänulik Aarne Saluveerile, kes julgustas mind seda rada professionaalselt valima. Tema oligi see, kes soovitas mul julgelt astuda Otsa kooli ja ma mõtlesin, et kuna mul polnud paremat ideed tekkinud, et miks siis mitte. Seega – elu juhtis mu loomulikku rada pidi muusika juurde.

2.Eestlane pole aldis kiitma, kuid hea sõna kahtlemata inspireerib ja innustab. Millal sind viimati kiideti muusika eest? Pean tunnistama, et Sul on õigus ja hea sõna ei libise meie kaasmaalaste huultelt just üleliia tihti, kuid seda magusam on vahel mõni siiras kompliment, mis tuleb otse südamest. Üldiselt ma ei otsi enam ammu teiste heakskiitu läbi oma tegevuse, sest mul on oma tee ja muusikas on selge see, et kõigile ei saagi meeldida – maitsed on lihtsalt erinevad ja kõigil on lõpuks õigus. Kindlasti enim puudutab lihtsalt see, kui inimesed tulevad pärast kontserti minu juurde ja tänavad isiklikult – see annab alati jõudu valitud rajal jätkata. On juhtunud ka seda, et paar meesterahvast minu  kontserdipublikust on usaldanud mulle öelda, et meel läks härdaks ja silm pisut märjaks – sellised tundeliigutused inimestelt puudutavad mindki. Ehe emotsioon ja sügav puudutus on ju see, mida ka ise kontserdikülastajana enim kogeda soovin. Rõõm, kui seda pakkuda õnnestub. Muidugi on teinekord liigutavad kodused hetked kui poeg toob mu autoriplaadi teisest toast ja küsib „emme muusikat“ ja laulab mu lugusid kaasa – on kirjeldamatu rõõm kui laps nii siiralt oskab olla.

Kitarr – esimene armastus foto Teet Raik

3.Keda ise kiidaksid Eesti muusikamaastikul? Esiteks kõiki, kes on selle teekonna valinud ja sellele truuks jäänud. Eriline tunnustus kuulub noortele lauljatele-loojatele, kes on võimelised kirjutama ise häid meloodiaid ja laulude tekste, mis tulevad aususe pinnalt. See nõuab suurt annet, väga head intuitsiooni ja suurt eneseusaldust, et sünniksid parimad loomingulised otsused. Mõistus on loomeprotsessis pigem segav faktor – head lood, eriti hitid, kirjutavad end ikkagi reeglina ise. Nad lihtsalt ilmuvad eikusagilt ja loojana tuleb osata inspiratsioonihetki lihtsalt ära tabada ja siis kohe klaveri taha joosta. Poeetiline hingeseisund on suur kingitus.  Meil loojatena on oluline end hoida selles seisundis, aga seda ei saa tellida käsu peale nagu Woltiga kiirnuudleid! See on pigem nagu habras liblikas, kes istub su õlale ja lendab kohe ära – see hetk, kui ta on sinuga on hästi õrn ja kaunis. Sellist puhast tõelisust leiab kahjuks muusikas ja ka elus väga vähe. Palju tehakse, sõna otseses mõttes lausa toodetakse muusikat, mis oma aja kiirelt ära elab. Selle kuuleb tundlikum inimene kohe ära – tõde läheb kaotsi. Aga muusika, mis kõnetab, peab eelkõige olema ehe. Ja see algab ikka sellest, et selle looja on aus enese vastu. Muusika võiks olla oma olemuselt nagu habras tundepilt, mis püüab tabada hetke ilu. Vahel ka muidugi valu ja üleüldse kõiki tundepalette. Häid lauljaid on meil väga palju, kuid häid laule ja laulukirjutajaid kahjuks mitte samavõrd. Mind isiklikult puudutavad enim lauljad, kes oma laulud ise loovad. Rita Ray julge tulek särava tähena eesti muusikataevasse oma muusika ja väga tugeva albumiga „Old Love Will Rust“ kõnetas mind väga. Kadri Voorandi julgus ja ausus meeldib mulle juba alates tema esimesest albumist. Vanemast generatsioonist ei saa üle ega ümber Tõnis Mägist ja Rein Rannapist, kelle looming mind tänini inspireerib. Noortest meesartistidest lummab mind hetkel veel pisut laiema publiku jaoks avastamata nimi—Hanno Padar. Tema kitarrine ülimalt siiras album „Teine vaatus“ on üks imelisemaid helipuudutusi viimasel ajal, mis minu teele on ette sattnud. See on nii eksklusiivne värk, et plaati või helifaile saab osta ainult otse autori käest, seega keda huvitab, saab ise edasi uurida. Eesti oma Nick Drake või Bob Dylan, kui keegi soovib ettekujutust, mis žanris tema toimetab. Samuti meeldib mulle uutest tulijatest laulva kitarristi Jaan-Eerik Aardami autorilooming tema esikalbumilt “At Square One”.

4.Ega diplom ei tee veel profiks. Mis (peale paberi) eristab sinu arvates profimuusikut harrastusmuusikust?

 Pühendumine.

5.Mis ja kus on koht, kus vabal õhtul meelsasti aega veedaksid? Kui on avalik koht, siis kes võiks olla seal laval? Mulle meeldivad avarad vaated ja mere lähedus. Eestis on üks imearmas linn Haapsalu, kus asub uskumatult hubane ja romantiline Beguta külalistemaja. Esimesel korrusel tegutseb ka perenaise enda loodud taimetoidu kohvik roosiaiakesega, kus aeg-ajalt ka muusikud üles astuvad. Kui ma just ise parajasti ei esine, kuulaksin seal meeleldi näiteks Trio Maagi koos imeliselt võluva laulja Isabel Bermejo’ga. Muide, selle aasta oktoobris ilmub ka nende ühises koostöös album, mida põnevusega ootan.

6.Soovita pala, plaati, kontserti, mis sinu arvates on (viimase aja) parimaid kuulamiselamusi. Minu viimase aja kuulamiselamus üllatas mind ennastki väga – see on NOËP. Taas-avastasin tema muusika enese jaoks pärast seitset aastat, mil ei olnud eriti tema tegevusi jälginud. Üht-teist muidugi olin siin-seal kuulnud, kuid mitte eriti süvenedes.Jõudsin uuesti tema muusikani huvitavat teed pidi. Kuna kogu linn kihas kevadel „No Man Is An Island“ albumi esitluskontserdist, tundsin, et pean seal ära käima lihtsalt professionaalsest huvist.Ostsin tund enne show algust üsna krõbeda hinnaga pileti. Läksin süda julgelt rinnus otse ühelt Music Estonia seminarilt lõpust varem ära ja jõudsin üli napilt Alexelasse, istusin toolile ja lihtsalt jälgisin suure huviga, kuidas kogu see õhtu oli üles ehitatud. Soojendusesineja oli Duo Ruut – ka väga sümpaatne kollektiiv. Siis tuli lavale NOËP koos ansambliga, isegi keelpillid. Kes seal kontserdil olid, teavad, millest ma räägin – see oli elamus, mis puudutas väga pikaks ajaks. Laulu „Setting Things On Fire“ ajal olid mul pisarad silmas – sest see oli lihtsalt nii jõhkralt aus sõnum tänasesse aega, kui on võimalik, palun kuulake selle laulu sõnumit mõttega. Mulle meeldib Andres Kõpperi puhul ka see mõõde tema loomingus, et ta ei laula ainult armastusest, vaid tunneb muret ka looduse seisukorra pärast. Ja see on väga lahe, et ta artisti ja loovinimesena julgeb muutuda, ei püsi terve elu ühes žanris. Samuti meeldib see, et ta suudab kõnetada päris paljusid inimesi, jäädes siiski originaalseks. Seda suudavad vähesed.  Seda albumit kuulasin nüüd pea kogu kevade, eriti puudutavad mind lood „Soulmate“ , „Head Out Of The Water“ ja kindlasti avaldas kogu see album mulle nüüd suurt mõju – mul on endalgi tekkinud huvi õppida selgeks kogu see DJ’ndus ja natuke selliste ägedate tehniliste võimalustega katsetada hea maitse raames, sest üle ei tohi ka pakkuda. Katsetasin sel aastal live-sette koos DJ Ivo Malmi ja Sten Roosvaldiga – need olid väga lahedad kogemused, kus sain elavas ettekandes elektroonilisele muusikale improviseerides peale laulda. Teeksin hea meelega selliseid projekte tulevikus rohkem, aga selleks peab enne mingi rada end ammendama. Tunnen, et mul on veel päris palju eestikeelset autoriloomingut, mis on avaldamise ootel.

7.Mis on sinu enda sulest ilmunud paladest / plaatidest / videotest selline, mida uhkusega esitleksid? Kindlasti on see minu esimese stuudioalbumi “Armastuse hiis” avalaul „Mälestuste meri“ – kõik sellega seonduv pikk protsess alates selle laulu sünnist, esimestest ridadest paberilipikul 2015 sügisel kuni muusikavideoni 2021. Huvitav asjaolu, et see laul oli algselt pooleldi tellimustöö minu healt hõbehäälselt sõbrannalt. Kirjutasin selle inspireerituna tema häälest ja me läksime selle lauluga Uno Naissoo konkursile 2016 ja meil läks seal hästi – saime kohe tunnustuse läbi koha finaalkontserdil. Ka täna võite leida minu Soundcloud’ist otsides selle laulu esialgse versiooni, mis kõlas bändiga, solist Kadi Linda Kiisa esituses, kusjuures mina olin bändis hoopis klaveri taga.

Aastaid hiljem kui hakkas album kuju võtma, tajusin, et võiksin selle lauluga minna hoopis palju intiimsemat teed ja salvestasin sellest uue versiooni. Selle laulu läbi tuli oluline mõistmine, et oma laulud tuleb mul ikkagi endal laulda, kuigi olin püüdnud ka selle tee eest pisut põgeneda. Oli mõte jääda ainult autoriks ja pakkuda oma lugusid teistele, kuid ka seda jõuab. Loomulik asjade jätk on see, et esitan oma laule praegu ise ja seeläbi avaneb rada lauljana. Lauluga „Mälestuste meri“ avanes põnev ja ootamatu võimalus salvestada muusikavideo Eesti Kunstikuu raames Araabia Ühendemiraatides 2021 novembris, mil seal kolm nädalat elasin ja sain keskenduda segamatult loometegevusele – see reis oli elumuutev. Elasime koos eesti kunstnikega kõrbeoaasis, olime põhiliselt looduse keskel ja see aeg muutis mind palju. Olime täiesti levist väljas ja kogeda sellist seisundit oli imeliselt vabastav. Võlgnen palju tänu inimestele, kes mind selles protsessis toetasid ja kaasa mõtlesid. Muusikavideo sündis Empty Quarter’i kõrbes ja sinna soovitas mul minna kunstimetseen Ahmed Al Yafei, kes ütles pärast minu laulu põhjalikku kuulamist, et seal Liwa’l on kõige täiuslikumad kõrbevaated kogu nende riigis. Usaldasin ja sõitsin seejärel sinna. Kõik järgnev oli nagu unenägu. See muusikavideo tabab laulu sõnumit visuaalselt väga hästi, sest ka kõrb on omamoodi nagu merepõhi, kuhu joonistab tuul laineid. Protsessi juhtis kusjuures elu ise, sest algselt ei olnud mul üldse nii suurejoonelisi plaane. Aga nagu võlulambist oli Liwa kunstiresidentsis garderoob, kus oli ligi 50 araabia kostüümi ja kõik nagu loksus paika iseenesest. Eikusagilt ilmus professionaalne filmitiim koos drooniga jne. Kõik lahenes kohapeal. Olin palutud esinema eestlaste näituse avamisele Abu Dhabis ja mõtlesin, et sellest oleks ka olnud täiesti piisav. Kuid soodsate võimaluste ja kontaktide avanedes haarasin neist kinni ja tegin selle ilma pikemalt analüüsimata lihtsalt ära. Lähedased oli õnneks väga mõistvad, kui lükkasin oma koju lendu nädala võrra edasi, et kõik need hullud ideed teostada. Kuna võtted kestsid ainult kaks päeva ja filmida saime ainult päikese tõusu ja loojangu ajal kokku u tund aega päevas, tuli kõik kunstilised otsused võtta vastu üsna kiirelt täiesti tundmatus looduslikus keskkonnas. See teekond õpetas väga palju.

Ma ei näinud Emiraatides olles tegelikult ise video lõplikku versiooni, kuna riigis algasid riigi sünnipäeva pidustused ja kõik läksid puhkuselainele. Distantsilt oli keeruline ka neid juhendada, seega pidin õppima täielikku lahtilaskmist ja eriti usaldust. Jätsin videotiimile instrukstioonid montaažiks ja lihtsalt lootsin, et see tuleb täpselt selline nagu see tulema peab. Filmimehe olid tegelikult üldsegi hindud Indiast, Keralast, seega ma toonitasin kümme korda pooleldi naljaga, et ärme palun tee sellest Bollywoody tantsuvideot, sest esialgne montaaž liikus sinna suunda ja olin väga mures, kuidas see välja tuleb. Jäin ootele ja isegi teadmata millal selle video avaldada saan või ei saa. Tehti isegi nalja, et ma ei näegi seda videot või saan selle kätte kolme aasta pärast, kuid ma olin lihtsalt kannatlik ja ootasin kuni see mulle antakse. Olin ka sisemiselt valmis, et ma ei saa seda videot ja see jääbki lihtsalt õhku. Kuid siis ühel ilusal talvepäeval, umbes kuu pärast mu reisi lõppu aasta viimastel päevadel potsatas valmis video mulle hästi ootamatult e-mailile ja olin üli õnnelik. Mõistsin kogu selles protsessis, et juhtuma hakkavad asjad alles siis kui kontrollist ja oma ettekujutustest lahti lased – tuleb veel parem! Ja kõik jõuab alati meieni õigel ajal – üldse ei ole vaja muretseda. Õppisin ka ootama, kuna kõik uksed ei avane kohe ja vahel tuleb olla erakordselt kannatlik.

Tärkamise aeg kontserdi proovis 21.05.2022 vasakult Kelly Johannes, Henri Paul, Marten Meibaum, Li Langebraun, Gerda Lõokene Foto Fred-Erik Kerner

8.Kui lubad endale unistada, siis mis võiks Eestis tegevmuusiku jaoks paremini (korraldatud) olla? Ma unistan, et kogu Eesti muusikamaailm oleks paremini korraldatud ja muusikud saaksid rohkem keskenduda sisule, mitte vormile. Olen ise saanud maitsta vilju, mida tähendab olla nii artist, laulja,ansamblimanager,turundusinimene,plaadi produtsent ja kontserdikorraldaja ühes isikus – see on ikkagi väga raske, eriti veel kontserdi saabumise viimases etapis.Kontserdipäeval ilmneb ootamatuid detaile, probleeme, mis vajavad jooksvaid lahendusi. Toon ühe värvika näite: olen isegi ükskord enne kontserti jooksnud otse soundcheckist ostma nööpnõelu, sest lava dekoratsioonid vajasid kohendamist. Näiteid on teisigi, kuid üks on selge: iga professionaalne muusik vajab abikätt, et kontsert õnnestuks parimal moel.Muusikule on see kõik väga raske, et kanda kogu vastutust nii kontserdipaiga üüri (mis on sageli ülehinnatud minu meelest), kui kaasmuusikute honoraride eest, lisaks tegeleda veel turundusega, et rahvas saali tuua. Kõige lõpuks oodatakse sinult õhtul säravat etteastet laval. Kanda sellist vastutust on võimalik, aga pikalt mitte eriti jätkusuutlik. Ma tajun, et häid kultuurikorraldajaid on vähe ja need, kes meie valdkonda tunnevad, on väga paraku juba väga hõivatud pop-muusikas või klassikalises muusikas. Loodan, et üha rohkem noori julgeb valida manageri, kultuurikorraldaja teekonda, et toetada ka autorilauljaid, kammer-ja jazzmuusikuid ja üldse muusikuid, kes tegutsevad niši valdkondades. Ka meie vajame toetavat abikätt, et tuua publikuni parim versioon iseendast ja muusikast, mida loome. Loodan, et need ajad on ees. Samuti unistan, et Tallinnas oleks üks selline kontserdipaik, kuhu sobiks autorilauljate muusika mõnusas hubases atmosfääris. On mitmed suured saalid ja on väiksemad, kuid liiga spetsiifilised saalid ja siis on söögikohad. Unistan jah sellisest paigast, kus esitada oma muusikat oma kodulinnas.

Previous

MUUSIKUD MUUSIKAST: JAAN-EERIK AARDAM

Next

MUUSIKUD MUUSIKAST: MIKK TAMMEPÕLD

Check Also