Folgi kolmas päev. Lubati küll tuulispaska ja tornaadot, aga jälle need tühjad lubadused…
Tekst ja fotod: Kris Moor
Triskele
Laupäeva varahommikul kell 14 oli Kultrahoov päris tühi, aga oma paarkümmend rahvamuusikasõpra olid ikka kohale tulnud. Triskele esitas vaimulikke rahvalaule ja vanamuusikat. Üsna kena avastus. Selgus, et nad tegutsevad juba 1997. aastast alates ja andnud välja viis plaati.
Tbilisi
Gruusia meeskoor on varemgi folgil esinenud ja paljud kiitsid neid ülivõrretega nagu “legendaarne” ja “ülisuper”. Mind jätsid nad paraku külmaks. Peamiselt küll sellepärast, et ma ei kannatanud lõõskava päikese all neid eriti kaua kuulata.
Pillitelk
Laupäevaks oli püsti pandud pillimüügitelk, kus pillimeistrid oma kandleid, lõõtsi ja kitarre müüsid. Tutvust sai sobitatud kitarrimeistri Andrus Hämäläisega, kes heitis ette, et kus ma siis küll olin, kui nad õpituba tegid. Tõepoolest kahju, et õpitoa maha magasin. Aga lubasin, et varsti võtame ajakirjas ka tema ette ja teeme intervjuu. Äkki isegi juba detsembrinumbris. Eks näis!
Wimme Saari
Wimmet juhtusin kunagi 90ndatel Radiomafiast kuulama ja kuskil kassetil on vist isegi olemas üks tema ambientne lugu, RinneRadioga kahasse tehtud. Laupäevastest kontsertidest ootasin kõige rohkem just Wimme joigamist ja olin isegi valmis Pärimusmuusika Aidas kannatama kõigi neid ebameeldivusi, mille eest mind juba eelnevalt hoiatati: nimelt saal on üpris väike ja kui see on rahvast täis, siis õhk lõpeb otsa esimese kümne minutiga, pilt läheb tasku poole tunniga.
Ühesõnaga, vaim oli valmis ning lootsin pika ja mõnusa joigamise saatel vaikselt teadvuse kaotuseni lämbuda, kohtuda teispoolsusega ja saada viimaks valgustatud. Aga midagi sellist ei juhtunud. Kõigepealt Wimme tervitas meid saami keeles ja siis, nagu ta kerge irooniaga ütles, et me üldse millestki aru saaksime, tuleb ikka kolonialistide keelele üle minna. Ja siis ta rääkis ja rääkis, 10 minutit vähemalt, seejärel joigas 2 minutit ja rääkis jälle 15 minutit ja joigas 1 minuti. Kui pool tundi oli möödas, siis mul kannatus katkes. Tundus, et mees joiata eriti ei kavatse, küll aga soovib ta meid niisama surnuks rääkida. Liitusin teiste ebaviisakatega, ja läksin poole “kontserdi” pealt minema. Häbi oli, aga ei tundnud.
Strand… Rand
Strand… Randi kuulsin juba Tallinn Music Weekil ja hiljem palju kordi kodus plaadilt. Osad lood on isegi pähe kulunud. Vaatasin hoopis soundcheck’i lõppu. Robert Jürjendal timmis heli ja Sofia laulis häält lahti. Kordamööda käisid nad käärkambris harjutamas. Kiriku ukse taha oli juba pool tundi enne algust meeletu saba tekkinud, kõik ei pruukinudki sisse mahtuda. Tuttav kirikuõpetaja tuli vastu ning trügis järjekorrast mööda. Ta lubas mängu panna ametiga kaasnevad võimalikud eelised ja minna tagauksest.
Pildigalerii:
