Pühapäev, november 24 2024

Pille-Rite Rei on laulja, helilooja, kelle lemmikpilliks saksofon. Juba teist suve on Pille-Rite elanud ning musitseerinud Brasiilias. Pärast kahte ja poolt kuud Rio de Janeiros jõuab ta augustis korraks ka kodumaale Eestisse. Brasiilias on noor muusik seni andnud erinevate koosseisudega juba 12 kontserti, millest mitmed on aset leidnud nimekates kontserdisaalides. Kui pärin temalt loomeuudiste kohta , siis viimasel ajal kirjutab Pille-Rite peamiselt instrumentaalmuusikat, katsetades mõnd pala keelpillikvartetile.

Pille-Rite: Riosse kutsus mind külalisartistiks väga hinnatud bigbänd Baixada. Olen esinenud Brazilian Adventuresiga Teatro Paiolis, Blue Note’is Rios ja São Paulos ning andsin kontserdi ka Augusto Mattosoga, kes on väga hinnatud ning tuntud ka Skandinaavias ning eriti Rootsis. Augusto kutsus mind koostöö jätkuks laulma ka oma plaadile, mida hakatakse salvestama järgmisel aastal. Suur au oli esineda koos Grammy võitja Roberto Menescaliga Sala Cecilia Mereilesi kontserdisaalis. On lootust, et Menescaliga saame järgmisel aastal ühe tuuri näol veel koos musitseerida. Menescalil, kelle kirjutatud lood leiab isegi jazzmuusika noodipiiblist The Real Book, on praegu tuur Jaapanis. Tegemist on 82-aastase muusikuga, kes on kogu hinge ja südamega muusika juures ning on loonud läbi aastakümnete imeilusaid laule ja harmonisatsioone.

Roberto Menescal ja Pille-Rite Rei
klaveril Ana Azevedo, bassil Lipe Portinho, kitarril Roberto Menescal ja Raphael Grumser ja trummidel legendaarne Marcio Bahia (teinud koostööd Hermeto Paacoal) vokaal ja saksofon-Pille-Rite Rei foto erakogu

Kuidas leidsid just saksofoni olevat kõige armsama instrumendi?

Pille-Rite: Saksofon tuli minu ellu kui olin 12-aastane ja oli minu armsaim instrument kuni 21. eluaastani, siis tegin väikese pausi. Minu esimene õpetaja oli Matis Männa.

Kui olin 5-aastane lubasin oma emale, et kunagi viin ta punase autoga Pariisi. 11-aastasena nägin filmi, kus ühel meesterahval oli täpselt selline punane auto ning ta mängis saksofoni, siis mõtlesingi, et äkki saksofon juhatab mind punase autoni. Alguses mängisin klassikalist saksofoni, aga siis sain tuttavaks Tiit Paulusega, kes avas ukse jazzmaailma.

Kuidas lapsepõlvekodu või vanemate harrastused ja tugi, omaaegsed õpetajad Sinu kujunemisel muusikuks kaasa aitasid?

Pille-Rite: Mäletan esimest korda, kui sain saksofoni koju võtta. Kõndisin uhkelt Kuressaare tänavatel, suur kohver käes, läksin bussi. Minu kodu on linnast 20. km kaugusel. Koju jõudes tulid kõik elutuppa ning avasin kohvri. Küll ma olin uhke! Tol hetkel ei osanud veel väga midagi mängida, aga poseerisin siis kodustele.

Paralleelselt õppisin Kärla Muusikakoolis ka plokkflööti ning klaverit. Aga kui saksofoni enda kätte sain, siis olime lahutamatud sõbrad. Harjutasin tihti Kuressaare Muusikakooli saalis ning isegi üks viiuliõpetaja tuli kiitma, et “küll sa harjutad tublisti”. Saksofon oli tõesti see õige instrument.

Olen tänulik kõigile oma õpetajatele: Ülle Vallaste, Imbi Kolk, Marika Aarnis, Matis Männa, Tiiu Kuulberg, Tiit Paulus, Siim Aimla, Meelis Vind, Sulev Sommer, Tõnu Laikre, Lauri Sepp, Marti Tärn, minu Rootsi õpetaja Claus Veis Sørensen – kõik nad on väga tähtsad. Ja minu kõige tähtsam õpetaja, inimene, kes on alati minusse uskunud – minu ema, Maret.

Naljakas seik juhtus vabariiklikul saksofonikonkursil. Finaalkontsert toimus Nõmmel. Minu esinemiskorrani oli ca 20 minutit, kui avastasin, et üks mutter on saksil puudu. Jooksime ruttu keldrisse, kus asus (endiselt asub) Põlluste puhkpillitöökoda. Küll ta otsis mulle kuldset kruvi (sest mu saksofon on kullakarva), aga ei leidnud. Panigi siis hõbedase ja jooksin ruttu üles, et oma kava esitada. Sain sel päeval esimese koha ja hõbedane kruvi on endiselt omal kohal. Äkki toob õnne?

Paljudel artistidel on mõni oluline talisman esinemistel kaasas, eriti armas on mu meelest Jamie Cullumi õnnetoov vanaema vaibake, mida ta esinemistel jalge alla sätib. Mullegi meeldib uskuda, et mõni ese, olgu see või kruvi saab olla hea õnne märk.

Sinu nime kõla on väga musikaalne ja karakteriga:) ja tundub nagu aitaks see lisada temperamenti kõigile Su tegemistele…

Pille-Rite: Rite on vana Eesti nimi ja ema otsustas Pille ja Rite kokku panna. Kiidan ema selle eest väga, naljakas on välismaalasi näha minu nime veerimas. Meil oli siin suures jazzklubis Blue Note kontsert ning seal paluti mul paar päeva enne kontserti saata häälsõnum, kus ma hääldaksin oma nime (et siis sealne konferansjee oskaks nime õigesti välja öelda).

Brazilian Adventures foto erakogust

Räägi palun kuidas muusikutee jätkus? Tean, et oled praegu väga põneval ringreisil… milliseid projekte, bände ja muljeid võiksid meiega jagada?

Otsa kooli lõpetasin jazz-saksofoni erialal, minu juhendajateks olid Siim Aimla ja Meelis Vind. Neljandal aastal olin ma kõigest natuke väsinud. Võtsin pooleaastase pausi ning läksin oma sugulase Kelliga Euroopasse, telk ja saksofon kaasas. Peatusime Saksamaal, siis Pariisis, proovisin kuidas on tänavamuusiku elu – mängisin tänavatel saksofoni. Pärast Pariisi lendasime Malagasse ning otsustasime kõndida palveränduri teed Santiago de Compostellasse. See muutis mu elu. 23 päeva Hispaania metsades, vahepeal täiesti eksinud. Raskeks tegi olukorra see, et meil mõlemal olid suured 15-kilogrammised seljakotid (soovitav oleks kõige rohkem 5 kg) ning mul olid väga valed jalanõud. Aga elasin üle.

Kõndisime eraldi, saime õhtul ööbimiskohas kokku. See andis mulle aega mõelda oma elu üle. Mul oli kaasas ka pisike iPod, kus oli suur playlist Charlie Parkeriga. (Ma muidu väga ei kuulanud Parkerit, aga lubasin endale, et sellel kõnnakul kuulan 7 päeva AINULT Parkerit (tema hüüdnimi on “Bird”) või siis päris linde.) Laulsin kõik soolod kaasa ning see andis mulle julgust kandideerida Skurup Folkhögskolasse lauluerialal. Detsembris tulin tagasi Eestisse, vahetasin oma erialaõpetaja Marti Tärni vastu (kuna Tärn on õppinud Skurupis, siis mõtlesin, et tema kogemus aitab mul kõige paremini end ette valmistada). Aprillis läksingi sirge seljaga ühte parimasse jazzkooli Skurupisse katsetele. Sel aastal oli rekordarv lauljaid – 96. Sisse sai neli ja mina olin üks neist!

Naljakas. Eelmisel semestril olin seal jälle tagasi, seekord jazziteooria õpetajana.

Pärast Skurupit elasin aasta Taanis ning see tõi mulle suure edu kompositsioonivallas. Pälvisin noore jazzhelilooja aastapreemia ning minu muusikat mängis Taani Raadio Big Band. Ühel hetkel olin tänaval, mängisin saksofoni, järgmine hetk oli minu pilt Taani ajalehes koos Susi Hyldgaardi kommentaariga: “Drug you can’t live without” (minu loo pealkiri oli Decatylen, mis on kurgutablett). See ajendas mind edasi õppima kompositsiooni ning astusin sisse Malmö Musikhögskolasse. Teisel kursusel sain koolilt kirja, et kui mul on soovi, siis võin minna üheks semestriks Riosse (uskumatu, et nad just mind valisid). Läksingi neljaks kuuks Brasiiliasse (eelmine kevad-suvi) ning seal sain tuttavaks väga paljude muusikutega. Esimesel jam-sessionil mängisin uskumatult hea bassimängijaga ja hiljem avastasin, et ta on mänginud enamustel albumitel, mida ma olen kuulanud. Juba esimesel nädalal kutsuti mind albumile laulma, panime sekka ka paar minu lugu. Sel suvel andsime plaadi välja.

Eelmine aasta sain tuttavaks ka Roberto Menescaliga, üks bossa nova tegijatest (tegutses koos Tom Jobimiga) ning sel aastal korraldas ta suures kontsertsaalis kontserti “Roberto Menescal apresenta Pille-Rite Rei”, kus esitasime tema hitte, sekka ka minu lugusid.

Üks uskumatu mälestus on see kontsert kindlasti. Trummariks oli Hermeto Pascoali trummar Marcio Bahia (mõtlesin endamisi , et sellised asjad ei saa ju juhtuda ühe väikese Saaremaa külatüdrukuga , aga siin ma olen).

Pille-Rite Rei ja Roberto Menescal

Bändid tulevad ja lähevad (kuna kirjutan muusikat erinevatele koosseisudele, siis neid bände on palju olnud), aga minu kalleimaks bändiks on Late’s 5, Eesti kuttidega. Anname aastas ühe kontserdi ning see on alati uskumatult äge olnud.

Late’s 5 Mathei Florea, Caspar Salo, Janno Tomingas, Pille-Rite Rei ja Janno Trump Foto R.Jakobsen

Millal (kui vanalt, mis sündmusega seoses vms) tundsid, et muusika on sind päriselt endale saanud? Mis sündmused selleks pidid juhtuma?

Muusikakooli viis vanaisa mind 6-aastasena. Tahtsin hirmsasti kooli minna, aga olin põhikooli jaoks liiga noor. Otsustasimegi siis, et lähen Kärla Muusikakooli plokkflööti õppima. Sain ka laulutunde Marika Aarniselt.

Eestlane pole aldis kiitma, kuid hea sõna kahtlemata inspireerib ja innustab. Millal sind viimati muusika eest kiideti?

Kahjuks ma Eestis väga ei esine, aga viimane kord kui Late’s 5-ga Philly Joe’s mängisime, siis tuli kiidusõnu küll igalt poolt. Rootsis, Taanis ja ka Brasiilias tullakse ikka juurde ja räägitakse paar sõna juttu. Muusikul on ainult rõõm kuulda, kui tema looming inimestele korda läheb. See viibki meid edasi.

Keda ise kiidaksid Eesti muusikamaastikul?

Kõigepealt kohe oma parimat sõpra Janno Trumpi, kes on ühe ägeda bändi teinud. Tean ise ka, kui raske on selliseid suuri koosseise luua (juba logistiliselt, prooviajad, esinemised). Maarja Aarma MA on üks äge uus bänd. Kindlasti ka Karmen Rõivasseppa, kes tegelikult ju tegutseb ka Taanis. Olen ka suur Raul Söödi fänn ja loomulikult ei saa mainimata jätta Kadri Voorandit, Hedvig Hansonit, Linda Kanterit, Kirke Karjat, Mai Leiszi, Kristjan Randalu, Andre Maakerit.

Ega diplom ei tee veel profiks. Mis (peale paberi) eristab sinu arvates profimuusikut harrastusmuusikust?

Diplom ei tee kindlasti profiks, aga diplom annab tutvusi. Kool annab sulle inimesed, kellega koos muusikat luua. Aga kui nüüd mõelda, siis arvan, et just kogemus on see, mis eristab profimuusikut harrastusmuusikust. Erinevad situatsioonid, erinevad lavapartnerid kasvatavad sind kui artisti. Tuleb meelde esinemine kunagi Otsa kooli aegadel, kui alustasime kõik “Misty’t” erinevates helistikes. Laval oli paanika, aga sujuvalt lahendasime ära. Sellised kogemused õpetavad palju.

Tuleb meelde ka esinemine siin Rios eelmisel aastal, kus laulsin ühe talendika noore klaverimängijaga standardeid. Noormees ei osanud inglise keelt ning kui ta küsis, mis helistikus “But not for me” tuleb, ei saanud ta minust aru. Läksin siis naeratades klaveri juurde ja vajutasin Bb klahvi.

Mida rohkem on kogemusi, seda rohkem on sul “muusikakeeles” rahvale anda, jutustada.

Mis ja kus on koht, kus vabal õhtul meelsasti aega veedaksid? Kui on avalik koht, siis kes võiks olla seal laval?

Paar päeva tagasi andsin kontserdi Curitibas ühel kauneimal laval, laulsin intro ilma bändita ning lauldes tundsin, et lava on koht, kus ma kõige meelsamini olen. Aga kui nüüd vaba õhtu peale mõelda, siis oleks tore olla oma koduaias Sõmeral, koos oma perega, võtta aiast maasikaid ja kuulata vanaisa jutte tema nooruspõlvest.

Soovita pala, plaati, kontserti, mis sinu arvates on (viimase aja) parimaid kuulamiselamusi.

Braxton Cook – Somewhere in between

Eyolf Dale “Midsomer Gardens”

Marius Neset “Summer Dance”

Mis on sinu enda sulest ilmunud paladest / plaatidest / videotest selline, mida uhkusega esitleksid (lingid )?

Kahjuks ei ole üldse salvestanud oma uut muusikat, viimased kolm aastat olen keskendunud koolile. Septembris tuleb lõpukontsert ja siis saan ehk paar Big Bandi linki YouTube’i riputada. Lugu, mis minu elu muutis, oli “Decatylen”.

ja seesama pala Taani Raadio Bigbändi esituses:

Ja siin on Brazilian Adventures:

Ja kaks minu enda lugu sellelt samalt albumilt, täitsa vahvad:

Mustmiljon liblikat 

Snow Fall

Kui lubad endale unistada, siis mis võiks Eestis tegevmuusiku jaoks paremini (korraldatud) olla?

Mulle tundub, et Eestis hinnatakse väga live-muusikat, kontserte tehakse palju. Kõik tundub väga positiivne. Kui Eesti vaid oleks suurem ja albumit välja andes saaks teha rohkem kui 4-5 kontserti… (Pigem naljaga).

***
https://www.facebook.com/pilleritereimusic

Link intervjuule Brazilian Adventures 

Link  telesaatele Sem Censura ehk „Tsensuurivaba“. Pille-Rite laulab siin alguses ja 56.minutil, esitades ühe R.Menescali loo ja Dindi

Sem Censura 28 de maio

O Sem Censura hoje comemora os 81 anos de Roberto Menescal com a presença do cantor, compositor e produtor musical. Conhecemos também o projeto ‘Caminhos Peregrinos’, do escritor e documentarista Antonio JúniorE conversamos com William Reis, coordenador executivo do Grupo Cultural AfroReggae. Conheça novas ações do projeto como os Afrogames, oficinas e a agência de emprego.Participe por aqui ou use #semcensura no Twitter e Instagram.

Posted by Sem Censura on Teisipäev, 28. mai 2019
Previous

Muusikud Muusikast: Mathei Florea

Next

Muusikud Muusikast: Ele Millistfer

Check Also