Kuigi kitarriveebis oleme enamasti keskendunud pop- ja rokkmuusika kitarristidele, siis seekord teeme juttu klassikalise lauljaga. Sopran Maria Valdmaa elab Haagis ja on suurema osa ajast hõivatud Madalmaade Kammerkooriga, ent tihti satub ta erinevate koostööprojektide raames ka kodumaale. Kohtume Mariaga Kadrioru kohvikus, et rääkida vanamuusikast ja lauljaks olemise ilust ja valust.
Tekst ja fotod: Kris Moor
Kas sa sõidad palju ringi?
Üldiselt jah. Viimasel ajal on rohkem olnud Eestis käimist. Olin septembris siin ja detsembri lõpus. Võib-olla vahepeal käisin veel. Ma ei registreerigi neid käike enam nii väga. Mujale sõite on viimasel ajal vähem olnud. Suuremad reisid olid siis, kui käisime Madalmaade kooriga Hiinas või Vox Luminisega Lõuna-Koreas. Ja Hiinast ma tulin rongiga tagasi…
Miks?
Tahtsin. Üksi. Tulin Trans Mongolian Expressiga, mis on osa Trans Siberian Expressist. Ma püüan neid tööreise alati ka enda jaoks ära kasutada, et näeksin maailma ja teeksin ka midagi muud peale laulmise. Kui olime Vox Luminisega USAs, siis käisime Yosemite’i pargis matkamas. Läksime natuke varem sinna ja ronisime peaaegu 3000 meetri kõrgusele. Koreas ronisin üksi mäe otsa, seal oli väike matkarada… Ja kui ma juba Hiinas olin, siis mõtlesin, et teeks siin ka midagi. Mul oli raske leida reisikaaslasi, sest üks pidi tagasi sõitma ja teine edasi minema. Austraalia sõber leidis, et kui me juba Hiinas oleme, siis ta läheb hoopis koju Austraaliasse. Aga ma ei tahtnud Hiinas üksi ringi käia. Tegin koori direktorile nalja, et hahaa, ma tulen rongiga tagasi… Pärast mõtlesin, et tegelikult võikski rongiga tagasi sõita. Istusin internetis, lugesin ja vaatasin rongiplaane… tänu sellele nägin Hiina müüri ka ära.
Ma ikka üritan midagi sellist teha, sest tavaline töömarsruut on hotell-kontserdisaal-lennujaam − siuh, ja midagi näinud ei olegi. Kuidagi sunnin ennast selleks. Kunagi oli nii, et oh, hoiame häält, puhkame… peab ikka vormis olema ja keskenduma. Niimoodi võib ju hulluks minna!
Sinu (meedia)tähelend algas pärast Londoni rahvusvahelist Händeli festivali, kust said publikuauhinna ja teise koha. Kas nüüd, kolm aastat hiljem, on sul kõik uksed valla ja koostööpakkumised käivad juba manageri ja agentuuri kaudu?
Ei ole. Mul ei olegi manageri. Võibolla ma ei kasutanud seda võimalust ära. Ei olnud piisavalt agressiivne, ei koputanud ustele, et tere, siin ma olen.
Vahepeal oli hästi kiire, aga seda ma öelda ei saa, et kalender oleks kaks aastat ette täis olnud. Praegu on kalendris aasta jagu kontserte, mingi kondikava on olemas. Nagu see populaarne voolavuse ja fluidsuse teooria: asjad tekivad ja kaovad sama lihtsalt, ja siis jälle tekivad. Sellist progressiteooriat ei saa siin rakendada, et on hästi ja läheb aina paremaks.
Oled rääkinud intervjuudes, et teadsid juba lapsena, et tahad saada lauljaks. Mäletad, kas sul olid ka mingid eeskujud, keda kuulates see mõte tekkis?
Ei olnud eeskujusid. Ma sel ajal muusikat väga ei kuulanud ja klassikalisest muusikast ei teadnud samuti midagi. Viiulit mängisin ja neid viiulilugusid… Bach ei meeldinud mulle üldse, aga Vivaldi ja Corelli meeldisid väga. Kui ma nüüd tagasi mõtlen, mida ma mängisin, siis Itaalia barokk meeldis ja rahvamuusika meeldis.
Aga laulmisega… kui läksin esimesse klassi, siis oli mul kolm mõtet: minust saab kas ooperilaulja, arst või matemaatikaõpetaja. Ooperilaulja kadus nimekirjast ära, sest keegi kommenteeris, et oi, nad teevad nii koledat häält. Arsti kohta ütles õpetaja, et seal on palju verd, kas sa verd ei karda? Ja siis jäi neist matemaatikaõpetaja alles. Selle teadmisega ma elasingi, et võibolla saab minust matemaatikaõpetaja.
Mul oli väga tugev sisemine tung laulda. See oli võib-olla isegi rohkem selline olemise viis, kui teadlik elukutse valik. Et ma hiljem õppisin filoloogiat, tulenes sellest, et ma ei tahtnud olla loll laulja.
Ma ikka üritasin laulmise tungist mööda hiilida, aga see ei õnnestunud. Peda teisel kursusel otsustasin ikkagi proovida. Leidsin, et kui ma praegu ei proovi, siis pärast enam ei saa. Laulsin sel ajal Rondellusega keskaja muusikat. Seal oli midagi, mis mulle meeldis ja sobis, samas tundsin jälle, et see pole ikkagi päris see. Mõtlesin Baselisse minna ette laulma, aga lõpuks läksin ikka Haagis kindla peale välja, ja sain sisse. Kõigepealt astusin klassikalise muusika osakonda. Oli tunne, et mu tehniline pool võiks olla parem. Aga kolmandal kursusel vahetasin osakonda ja siis alles sain aru, et olen õiges kohas.
Suuri eeskujusid pole mul kunagi olnud, olen lihtsalt oma asja teinud. Hästi suur Michael Chance’i fänn olin ma küll, juba enne kui Haagi läksin. Esimene tund Michael Chance’iga − ma ei saanudki seal midagi laulda, sest olin endast täiesti väljas: „Appi, see inimene ongi siin mu ees!” Teismelisena fännasin Alanis Morissette’i. Minu jaoks oli ta natuke nagu Metallica, täiesti omaette teema. Praegu tunnen, et võiksin rohkem kuulata mida inimesed teevad ja teada rohkem nimesid. Kuna mul sellist harjumust ei ole, siis on see pigem laiskuse taga kinni. See on ju ohtlik ka! Lähed kedagi kuulama ja saad aru, et ta niipalju minust parem… Ja siis hakkab halb. (naerab)
Kas nii tihedalt muusika sees olles tekib ka mingi küllastumine, et näiteks kodus on ainult vaikus, midagi ei kuula ega viitsi ka kedagi kuulamas käia?
Mul oli pikalt nii. Nagu ka kodust välja saamisega, kui oled kogu aeg ära olnud. Mõte, et läheks veel kuhugi kontserdile, on vahel päris ebameeldiv. Seda ma väga tihti ei tee. Nüüd viimasel ajal olen hakanud rohkem kuulama igasuguseid asju, mitte ainult vokaalmuusikat, vaid ka instrumentaali. Tegelikult on nii palju ilusat.
Tööga seoses kuulan palju, näiteks kooriteosed õppides, mis on keerukad. Ma õpin ka plaadiga. Ega see plaat teost selgeks ei õpeta, aga midagi ikka. Ja siis ikka kuulad edasi, et mis seal plaadil veel on. Repertuaari valides kuulan intensiivselt plaate läbi, kasvõi Floridantele, kui vaja mõnda aariat leida ja kava kokku panna. Eks see käib ka tuuridena, vahel kuulad ja siis jälle ei kuula, vahel loed ja siis ei loe.
Kas lauljaks olemine tähendab ka mingit reeglipärast elustiili jälgimist, et püsida vajalikus vormis?
Jah, ikka. Kuigi mulle tundub, et lauljatesse suhtutakse veidi niimoodi, et nad on printsessid herneteral. Aga see on tõsi, me oleme hästi palju iseendale orienteeritud. Ma arvan, et me enesetunnetus on niivõrd teravaks timmitud, et kui meil juba on see instrument kehas, siis mõjutab iga asi. Kas pea valutab või kas ma olen söönud; kas ma olen trenni teinud või teinud liiga palju trenni… Kõik sellised pisikesed asjad, mis mõnel teisel inimesel võib-olla ei mängi mingit rolli või on see roll palju väiksem. Muidugi on ka lauljaid, kes lähevad pärast kontserti baari ja järgmisel päeval laulavad täiesti puhtalt. See oleneb inimesest. Mina pean natuke ette vaatama.
Kui oluliseks sa pead lauljana enda instrumentalisti tausta? On see sind kuidagi mõjutanud, andnud mingeid eeliseid?
Eelised annab ilmselt selles mõttes, et ma olen olnud pikemalt muusika sees. Et õppisin noodikirja lugema ja et mul on mingi teoreetiline taust, ning et ma tunnen natuke muusika literatuuri ja olen varakult tegelenud muusikalise mõtlemise arendamisega.
Nüüd hiljuti harjutades olen natuke püüdnud mõelda nagu viiuldaja, kujundada fraase näiteks poogna liikumistes. See kuidagi ergutab fantaasiat ja on inspireeriv. Lauljad ikka otsivad pikka liini. Aga kui mõelda kuidas poogen liigub ja millised võimalused on poognaga, siis see annab rohkem fraseerimise võimalusi. See on mul hiljutine mõttemäng. Võtsin kätte raamatu „The Inner Game of Music”, mis on Haagis tudengite hulgas kaunis populaarne. Too raamat põhineb raamatul nimega „Inner Tennis”. Kontrabassimängija Barry Green kohandas selle muusikutele ja see on väga huvitav lugemine. Tean inimesi, kes loevad seda lausa mitu korda, sest iga lugemisega kõnetab erinev moment. Võtsin selle raamatu kätte just sellepärast, et ennast laval paremini tunda. Selle viiuldaja-mõtte saingi sealt raamatust.
Intonatsiooni puhul on mu taust ilmselt arendanud meloodilist mõtlemist, harmoonilist mõtlemist annab viiul vähem. Intonatsiooni puhul ma ei oska ennast hinnata. Ma arvan, et see on mul normaalne. Saab hakkama.
Klassikalises muusikas ülistatakse enamasti suurt ooperit, ja lauljad ikka ihalevad laulda suuri romantilisi kangelannasid suurel laval. Kas sul on kunagi olnud ka selliseid mõtteid?
Ei ole. Ma arvan, et mu huvipunkt laulmises ei ole mingisuguse kuju etendamine, minu jaoks on pigem see, et mu hääl oleks kuulda. Abstraktne pool mu laulmise tungi taga on natuke teine ja see ei tekita minus soove kangelannasid laval etendada.
Sa oledki rääkinud, et sulle meeldib kõige rohkem laulda hoopis vanamuusikat, itaalia varabarokki. Kuidas see äratundmine tuli, et just vanamuusika on sulle?
Noh, nagu ikka tunned ära, mis sulle meeldib ja mis ei meeldi. Kui ma olin seal Haagis klassika osakonnas, siis ma ei suutnud selle muusikaga suhestuda. Eks seal oli muid asju ka. Mõnikord oli tehniline barjäär vahel, teinekord oli selline maailmavaateline ja isiksuse arengu barjäär. Ma lihtsalt ei olnud võimeline mingeid asju tegema ja nägema, sellise inimesena nagu ma siis parasjagu olin. Vanamuusikas oli kõik kuidagi lihtsam. Nagu ma ütlesin, väiksena mulle Vivaldi ja Corelli tohutult meeldis. Aga kui mulle anti mingi Poème de l’amour ette, siis mulle see ei istunud, mis teha. (naerab)
Vanamuusikas oli ilmselt oluline ka teema, millega see muusika tegeleb… Väiksena olin ma tohutu antiigifänn. Lugesin neid vana aja lugusid, või mis raamat see oligi. Raamat lagunes igast otsast, lehed tulid lahti, aga need lood olid nii ägedad − kõikidest nendest jumalatest ja mida nad seal tegid. Vanamuusika tegeleb hästi palju nende müütidega. Muinasjutuline müüdimaailm, poeesia ja mõistukõned − kõik see oli seal sees. Seal ei olnud sellist otse ütlemist.
See muidugi ei tähenda, et ma ei võiks muid asju teha, või et ma olengi sinna kinni jäänud. Olen seda vanamuusikat juba nii palju laulnud, et tahaks vahelduseks laulda midagi täiesti teistsugust.
Aga sa oledki laulnud. Sulle pole võõras ka kaasaegsem muusika: Ligeti, Glass, Pärt, George Benjamin, Nico Muhly jt. Kas nende teoste esitamine nõuab mõnevõrra teistsugust lähenemist ja kvaliteeti kui vanamuusika?
Kvaliteet peab alati hea olema. Teatud ringkondades ollakse veendunud, et vanamuusikat peab laulma sirge tooniga, otsekui oleks kaks vastandit: sirge toon ja vibraato. Tegelikult ma lauljana tunnen, et seal vahel on ka kesktee, mida inglise keeles nimetatakse spin’iks. See tähendab, et hääl peaks lenduma. Sirge toon ju ei lendu. Ilma vibraatota on samuti võimalik tekitada lenduvat häält, sellist karakterit, kus on väike võnge sees. Uuele muusikale sobib see ka tegelikult, seal on mingisugune ühisosa.
Ligetis tuli muidugi laulda veerandtoone, mis on täiesti spetsiifiline, aga Benjamin ja James MacMillan – seal ei ole mingeid eriefekte ega asju. Lihtsalt ilus tooni tekitamine. Aga seda kõike olen ma laulnud peamiselt kooris. Nüüd üritame ühe väikse ansambliga teha nii, et ma saaksin laulda solistina. Eks siis paistab, kas sealt tuleb midagi. Ütleme nii, et ma otsin võimalusi. (naerab)
Põhikohaga lauladki sa hoopis Madalmaade Kammerkooris. Kuidas sa enda jaoks jagad kooritööd ja oma solisti karjääri? Kas ümberlülitamine koorist soolosse on kuidagi keerulisem?
Ma ei ole seal põhikohaga, teen seal lihtsalt palju tööd. Nii et vahel on kooriprojektist välja tulla ja kohe solistina üles astuda päris keeruline. Koorimuusika on vähemalt osaliselt kirjutatud teistest põhimõtetest lähtuvalt. Ma ei julge nüüd heliloojate eest rääkida, aga laulja seisukohast vaadates pole partiisid alati mugav laulda. Me alles lausime minimalistide kava, Philip Glass 80, kus oli palju Glassi, oli Pärti ja Jennefeldi (viimane on üks Rootsi minimaliste, kes kirjutas sellist muusikat juba siis, kui see maailmas veel populaarne polnud, aga populaarne oli ta Hollandis). Sellised üleminekualas istuvad väheliikuvad partiid on kaunis nõudlikud.
Samas me laulsime Lera Auerbachi teost „72 Angels”, mis tuleb Eestis ka esitusele. Seda tasub minna kuulama, see on kirjutatud koorile ja saksofonikvartetile ning saksofonikvartett on tohutult hea. Vokaalpartiid on solistlikumalt kirjutatud ja seda on hea laulda. Nii et näiteks sellest kooriteosest järgmisel päeval solistina lavale minna on palju lihtsam kui minimalismi kavast.
Lavaline vaoshoitus seguneb sul mõõduka artistlikkusega, kogu su kehahoiak ja silmside publikuga… Kuidas sa enda artistlikkust ise näed ja mõõdad? Kas laulmist saab võrrelda näitlemisega?
Kui ma Haagis lõpueksamiks valmistusin, siis võtsin ühelt näitlejalt tunde. Mul on head mälestused sellest. Töötasime selle kallal, mismoodi ma laval olen ja kuidas ma oma sõnumit edastan. Otsisime seda, et kui kogu see tekst ja muusika on kehas sees, siis kuidas keha sellele reageerib ja kuidas lavaline olek sellest välja kasvab. Nüüd, kus ma sellest räägin, siis mõtlen, et võiks selle töö juurde tagasi minna.
Milline näeb välja su tüüpiline nädal Hollandi kodus Haagis?
Neid nädalaid on laias laastus kolm. Kui on proovinädal kooriga, siis algab töö kella 10st ja kestab kella kolme või viieni. Tulen koju ja ilmselt õpin või teen midagi. Vahel harjutan, vahel ei tee midagi. Siis on kontserdinädalad, mis tähendab, et hommik on vaba. Pärastlõunast algab juba töö peale mõtlemine. Siis on lihtsam. Hommikuti harjutan, käin laulutunnis ja planeerin muid käike, mis on vaja teha. Või käin trennis.
Ja siis on need nädalad, kus ei ole midagi teha. Neid on vähem, aga need on kõige õudsemad. Kui kalender on tühi, siis on lõppkokkuvõttes kõige kiirem. Üritan sõpru näha ja nendega kokku saada – natuke peab pildil olema, et inimesed teaksid, et ma olen siin ja alles. Vahel mulle kohe meeldib, kui pole mitte midagi teha.
Kas harjutad lugusid oma korteris ka? Mida naabrid arvavad?
Jah. Aga ma just kolisin. Nüüd on nii, et mu korteri all on auto kummivahetustöökoda. Ma ei tea kumb rohkem lärmi teeb, kas mina või nemad. Korteris on vahel päris suur müra. Ühesõnaga, alumine naaber ei virise ja ülemine naaber on päeval tööl. Ükskord tulin öösel kell 12 töölt, kõrvalnaaber tuli vastu ja ütles: „Küll te laulate ilusti!”. Siiani on mind positiivselt vastu võetud.
Ja kolisidki kummitöökoja peale?
Jah. Seal oli mitu asja. Tahtsin korterit kesklinna, rongijaamadest sobivasse kaugusse, et ma saaks jala rongijaama. Elan kahe jaama vahel, mis on ideaalne. Jah, kolisingi kummitöökoja peale, et saaksin seal päeval laulda ja keegi ei vinguks. Kummitöökoda alustab iga päev hommikul kell 9 ja see on mulle ka distsiplineeriv − ei ole vaja kella 11ni magada. Ja pole vaja ka päeval magada. Ärkangi hommikul kell 9 ja hakkan tööle! Kui alumine mees läheb kell 7 koju, on ka minul puhkeaeg. Varem oli see häda, et kui eelmisel päeval on kontsert hilja lõppenud, magan kaua ja uimerdan pool päeva ringi, ja lõpuks õhtul kell 8 tuleb närv peale, et ma polegi täna midagi teinud ja hakkan õppima − no ei ole nii! Natuke tuleb ka enda päevagraafik üle vaadata. Need on valikud − valikud elus.
Ja lõpetuseks. Kitarri ka mängid?
Ei mängi. Ma ei tea, mida sa teeksid nii pisikese käega?
Võtaks 3/4 suurusega lastepilli?
Ukulelet võiks mängida.
