Kuulajad teavad teda positiivsusest pakatava inimesena. 40aastase lavategevuse vältel on ta jõudnud palju korda saata nii Eestis kui ka kaugemal. Diskograafias rohkem kui poolsada plaati, kontol hulk tele- ja raadiosaateid, teele saadetud palju õpilasi, tehtud loendamatult seadeid kitarrile… Mätlik ise ütleb, et kõige tähtsam on siiski muusika ja muusikaarmastus.
Tänavu juulis tähistab Heiki Mätlik 60. sünnipäeva.
Tekst: Immo Mihkelson
Fotod: Kris Moor ja Aron Urb
Kumb tuli enne, kas kitarr või muusika? Ehk teisiti küsides: kas kitarri õppimine oli muusikahuvi jätk?
Kõigepealt oli ikkagi muusika. Teisest küljest oli ka kitarrigeen minu suguvõsas olemas, sest vanaonu – vanaema vend, onu Mart – valmistas kitarre ja mängis neid oivaliselt. Muide, ta teenis Eesti ratsaväes.
Kas kitarripisikuga nakatumine võis temalt tulla?
Arvan küll, sest meie suguvõsas lauldi ja tehti muusikat rohkem kui keskmises eesti peres.
Sel ajal kui sina klassikalise kitarriga alustasid, oli kitarr ka teistmoodi kultuspill. Saeti vineerist, rüüstati telefone ja tinutati kokku elektrijuhtmeid. Kas see sinusse ka puutus?
Tegelikult algaski minu tee sellest, et tehti bändi, esimesed helid mängiti läbi raadiote ja magnetoolade. Ja kuna ma olin enne seda õppinud puhkpille ja tegelenud klassikalise muusikaga, siis oli klassikaline kitarr loomulik jätk.
Mäletan, et pärast kuut aastat bänditegemist ütlesin ma ühel päeval, et nüüd aitab elektrikitarrist, hakkan tõsiselt õppima klassikat. See oli põhimõtteline otsus.
Millist muusikat sa elektrikitarriga mängisid?
Mängisime tuntud lugude kavereid. Biitlid, Creedence Clearwater Revival ja teised menuansamblid. Aga kirjutasime ka ise muusikat. Kahjuks või õnneks ei ole sellest midagi säilinud.
Bändi nime ei mäletagi, sest tükk aega meil ei olnudki nime.
See oli omapärane etapp, mille mõjud kestavad siiamaani. Kui on vaja kitarriõpetajale mängida biitsaadet või reggae’t, siis see oskus on mul olemas.
Kuid kolleegid on mind medikaga harva näinud. Kui ükskord oli mul Jorma Puusaag tunnis ja ma võtsin medika välja, siis pani see teda päris muigama.
Milline mitteklassikaline muusikatükk su noorusest paneb praegu kuulates südame kõvemini põksuma?
Eks seda nostalgiat on küll ja küll. Näiteks biitlite lugusid – teistsuguses seades, Toru Takemitsu seades kitarrile – tuleb üsna tihti mängida.
Miks sa elektrikitarrile selja pöörasid?
Klassikamaailm tundus nii huvitav. Üks tõuge oli kindlasti ka Chopin, tema valsid. Mu oskused olid veel üsna algelised, kuid püüdsin tema valsse seada kitarrile ja neid mängida.
Kaks asja: võimalus mängida klassikalist muusikat ja võimalus teha seda kitarriga, mis 70ndatel oli Eestis üsna harv nähtus. Kitarriste, kes mängisid klassikat, võis loetleda ühe käe sõrmedel. Esimesed, kes pähe tulid, olid Uno Loop ja Tiit Kiken.
Bändimehena olid tõenäoselt iseõppija. Aga edasi?
Ma astusin Georg Otsa muusikakooli ja õnneks oli sel ajal Eestis Nõukogude Liidu üks unikaalsemaid kitarripedagooge Peterburist, Igor Klimenkov, kes elas Pärnus. Ma palusin teda õpetajaks ja nii see kõik algas. Klimenkov ise oli olnud kuulsa Argentina kitarristi Maria Luisa Anido õpilane. Iga kord, kui Anido käis Nõukogude Liidus tuuril – mis juhtus peaaegu igal aastal –, võttis Klimenkov temalt tunde.
Kuidas su kitarriõpetaja oma oskusi edasi andis? Pead sa teda heaks õpetajaks?
Ma arvan küll. Ta ise ja tema abikaasa olid suurepärased kitarristid. Ja muide mu esimene kontsert klassikalise kitarriga 1975. aastal Kiek in de Kökis ja sellele järgnev kontsert 1976 oligi koos Igor Klimenkovi abikaasaga.
Ma mäletan, et Õhtuleht tegi pisikese reklaami, aga huvi selle vastu oli nii suur, et Kiek in de Köki uks pidi suletama juba 20 minutit enne kontserdi algust, kuna rahvast enam ei mahtunud.
Muusikaarmastus, mis ühel õpetajal on ja mis ei ole muutunud rutiiniks, on tegelikult põhialus selleks, et õpetada hästi ja süstida õpilastele fanatismi, mis on vajalik selleks, et olla üldse muusik. Ma leian, et ilma fanatismita ei ole mõtet muusik olla.
Foto: Kris Moor
Su esimene kontsert – mida mängisid, kuidas valmistusid, kas olid väga närvis?
Närv oli muidugi selline, et ninaotsast tilkus vett kitarri peale. (Naerab.) See oli tõsisem tavarepertuaar. Mängisin prantsuse õukonnamuusikat ja hispaania kitarripalu. Muidugi ka vene kitarrimuusikat. Mäletan, et lisapala oli lihtne ja hästi seatud vene rahvalaul “Roopardike” kahele kitarrile, mis teenis tohutu aplausi.
Ajalooratas on nüüd pöördunud ja 40 aastat hiljem teen ma taas Kiek in de Kökis märtsis-aprillis sarja „Viis sajandit kitarrimuusikat”. Need on loeng-kontserdid, mis mõeldud noortele kitarristidele, ja igast sajandist on väike kontserdipakett koos kommentaaridega. Ma usun, et selline sari annab noortele palju innustust.
40 aastat on muusiku teekonnal päris pikk vahemaa. Kui sa võrdled näiteks Kiek in de Kökis mängimist enne ja nüüd, siis milles on kõige suuremad erinevused?
Palad just ei kordu, aga muusikutee alguses on muusikud ametis sellega, et õigeid noote ära mängida. Nüüd ma arvan, et seda probleemi enam ei ole. Pigem on eesmärk ikkagi muusikat teha, huvitavalt muusikast mõelda ja pakkuda midagi kuulajale.
Mäletan, et mu Soome kolleeg Timo Korhonen ütles ka, et sellest hetkest, kui ta lakkas kartmast valesid noote, oli edasi tunne, et kõik noodid on nagu õiged.
Kas oma esimest kitarri mäletad? On see veel alles?
Üldiselt ma ei kollektsioneeri instrumente. Kui mul mingi pill on ja ma saan uue, siis vana suunan kuskile uuele teele. Kas hakkab sellel mängima mõni minu õpilane või inimene, kes seda kitarri tõesti vajab.
Lihtsalt kitarri hoida kollektsioneerimise pärast… Need instrumendid ei ela täisväärtuslikku elu. Pill peab mängima. Siis ta hingab õigesti, siis ta kõlab õigesti.
Minu esimene pill oli Leningradi meistri töö. Mitte väga hea pill ja ma ei tea praegu isegi selle saatust. Praegune on ilmselt seitsmes kitarr, millega olen musitseerinud viimased 12 aastat. Selle tegi pillimeister Per Hallgren Göteborgist. Käest on läbi käinud nii Soome, Vene, Jaapani meistrite ning loomulikult mitme Hispaania meistri pille.
Praegu musitseerin nõndanimetatud sandwich-kitarriga. See on kahe dekiga, seepärast nimetatakse seda võileib-kitarriks. Vorsti asemel on seal kahe deki vahel peenike võrk, mis annab heli edasi ühelt kõlakaanelt teisele.
Ei oska öelda, kui palju plaate olen selle kitarriga sisse mänginud, aga ta on võimaldanud head kõlakvaliteeti just stuudios. Peale selle, et ta ka saalis väga hästi hingab ja resoneerib.
Üks pill korraga on olnud minu põhimõte.
Mul on mõned kolleegid, kes vahetavad kontserdist kontserdisse pille – ühel kitarristil on näiteks 12 tippinstrumenti, mida ta kontsertidel kasutab. Aga mulle oleks see väga keeruline. Instrumenti tuleb ikkagi tunda kuni pisidetailideni, et sealt välja tuua eri rakursse, nüansse, dünaamikat, kõlavärve. Et pill hakkaks kõnetama või andma emotsionaalset informatsiooni – et ei oleks pelgalt nootide äramängimine.
Foto: Aron Urb
Mõned kitarristid on rääkinud oma pillist kui peaaegu et elusolendist, kellega neil on samasugune emotsionaalne suhe nagu mõne inimesega. Mida sina selle peale kostad?
Mina olen ikkagi rohkem realist. Seal on loodus sees, on erinevad puud: palisander, Alpi kuusk, must puu jne. Kuidas see kõik kokku on pandud, on suur meistrite saladus. Aga küll võin ma öelda, et pillid on suht kapriissed ja isegi ilmaennustuse võib instrumendi pealt ära kuulda. Kui näiteks õhtul hakkab sadama, siis kitarr räägib sellest juba hommikul.
Mingit erilist müstifikatsiooni instrumendis küll ei ole. Pigem on müstifikatsioon see idee, mida me tahame pilli peal väljendada. Et kõik ring hakkaks tööle – idee, meie füüsis, aju ja see instrument ning nailonkeeled seal vahel vibreerimas. Kui see ring toimib, siis ongi muusika. Pill on oluline osa selles tervikus.
Ma ütleksin ka, et instrument on väga privaatne. Iga muusik peab ära tundma, milline kitarr talle sobib. Pilli karakter, esineja karakter ja võib-olla ka muusika, mida ta soovib sellel mängida, peavad kokku sobima. Kui mängida muusikat vale pilliga, ei teki seda pluss-plussi, vaid tekib miinus-pluss. Ja kui mängida ebaõigete mängutehniliste võtetega, siis ei teki ka seda pluss-pluss-plussi, vaid miinus ja pluss.
Kas mul on õige mulje, et kitarride puhul on konstruktsiooniline ja tehniline mängumaa teatava kõla saavutamiseks suurem kui enamikul teistel tuntud pillidel?
Kitarri puhul – ma räägin just klassikalisest kitarrist – on sajandeid olnud probleem tema dünaamiline piiratus. Palju on eksperimenteeritud, et helitugevuse piiri ületada. Tulemuseks on instrument, mis kõlab küll väga valjult, aga tal ei ole kõlailu.
Nii et sellel kapriissel instrumendil tuleb leida tasakaal dünaamika, mängutehnika ja võimaluste vahel. Kuid tänapäeva saalid on üsna head, aitavad kitarri. Minu kogemused uutes suurtes saalides – näiteks Torontos Fordi kontserdisaalis, kus on 2000 kohta – ütlevad, et kitarri kostvuse koha pealt ei ole akustikaga probleeme.
Arvata võib, et mõne oma kolleegi pilliga on sul suhteliselt keeruline mängida.
Seda kindlasti, sest juba füsioloogia, käte tunnetus ja refleksid seavad omad piirid. Näiteks keelte kõrguse tunnetus. Ma ise mängin suhteliselt kõrgete keeltega, soolokeelte puhul 4,7 millimeetrit ja bassikeeltel 5,3 isegi. Teatud aastaaegadel kõrgemal.
See on selleks, et saavutada pilli resonantse. On äärmiselt tähtis, et pill hakkaks õigesti resoneerima. See on nagu kõnes – võib rääkida kinnise suuga, nii et ainult mõned häälikud tulevad välja, aga võib rääkida ka nii selge diktsiooniga, et hääl läheb resoneerima. See näide on näitlejate pärusmaalt võetud. Sama kehtib ka musitseerimisel.
Foto: Kris Moor
See ka veel, et kitarr on ju põhiliselt soolopill, orkestriga koos mängimiseks on talle suhteliselt vähe muusikat kirjutatud. Egotripp või kuidas?
Mina võiksin väita vastupidist. Ma olen musitseerinud paljudes ansamblites ja pakun, et kammermuusika on umbes 50 protsenti kitarri rakendusest.
18 aastat mängisin ma flöödi-viiuli-kitarriansambliga Camerata Tallinn. Nüüdseks oleme 20 aastat musitseerinud trios viiul-vibrafon-kitarr – Arvo Leibur, Terje Terasmaa. Ja muidugi on ka hääl ja kitarr väga suurte võimalustega. Igal sajandil on sellele koosseisule kirjutatud tohutu hulk laule. Meil Kaia Urbiga on välja antud kuus albumit vokaalmuusikaga, sealhulgas ka eesti muusikaga.
Ma pidasin silmas just orkestrimuusikat, sest teiste pillide arengut on vorminud eelkõige orkestris mängimise vajadus. Kitarriga see nii ei ole.
Mõningaid kitarri rakendusi orkestripillina võib 19. sajandist leida, kuid neid on vähe. Hector Berlioz tegi kitarrile karuteene, kui ütles, et sellele pillile on võimatu kirjutada, kui ise ei mängi. Paljud 20. sajandi heliloojad on sellest kinni võtnud ja kinnitanud, et kitarrile on väga raske kirjutada.
Tegelikult see ei ole nii. On küll heliloojaid, kes on saanud kitarriga sina peale, kaasa arvatud Benjamin Britten või Hans Werner Henze.
Kuidas sinust sai proff, muusikaga leiba teeniv muusik?
Kadunud flötist Jaan Õun armastas väga kitarri, ja kuna selleks ajaks, kui mina alustasin, oli ka Alo Põldmäe valmis saanud oma sonatiini altflöödile ja kitarrile, mis on esimene eesti helilooja kammermuusika teos kitarrile, siis tegi Jaan mulle ettepaneku moodustada flöödi ja kitarri ansambli.
Selle ansambliga ilmusid meil esimesed LP-d ja hulgaliselt salvestusi Eesti Raadios. Ma arvan, et see oli väga oluline lehepööre minu… artistielus. Ma ei armasta sõna „karjäär”.
Teisest küljest andis see ka tohutu muusikategemise kogemuse, sest sellest, kui huvitavalt mõtlevad flötistid ja viiuldajad, saavad kitarristid aimu alles siis, kui nad on mänginud nendega koos aastakümneid. Ja ma usun, et see oli kõige parem kool üldse, mis ühele kitarristile-muusikule osaks võib saada – musitseerida koos suurte andekate muusikutega.
Nii et see ei olnudki soolomängija tee, vaid ansamblimuusiku oma?
See oli tõesti oluline. Aga samas oli võimalik ka kitarrisolistina ennast rakendada kohe, sest tol ajal, 1980–90ndatel, tundsid klassikalise kitarri vastu huvi ka raadio ja televisioon. Oli selline saatesari televisioonis nagu „Kitarrikool” (1981–1983), kus iga saate lõpul tuli mängida mõni soolopala. Või siis 21 saadet sarjas „Kitarrimängud” (1995) – need olid kitarrimuusika ajalugu tutvustavad autorisaated. Hiljem ka Eesti Raadios kolmeaastane (1993–1995) saatesari „Kitarrimuusikast ja -mängijaist” – 80 saadet kitarrimuusika ajaloost.
See pani mind uurima kitarrimängu ajalugu ning tõtt-öelda olen ma noorusest peale olnud ka suur ajaloohuviline. Need asjad sai kokku viia – armastus muusika vastu, kitarri soolorepertuaar ja kitarrimuusika ajaloo uurimine. Võib-olla ka see on professionaalses mõttes kasuks tulnud. 1990ndatel hakkasime Soome kolleegi Hannu Hannalaga kirjutama kitarriheliloojate antoloogiat, kus oli 450 heliloojat üle maailma ja läbi kõikide sajandite – eelnev tegevus raadios ja teles oli selleks tegevuseks hea platsdarm. 2007 anti raamat välja ka USAs.
Tegelikult sai ju sel ajal sinust ka kitarripropagandist ja õpetaja.
See oli tõesti väga suur tõuge, jah. Et märgati üht noort kitarristi, kutsuti teda kontserte andma.
Palju aitas kaasa ka Camerata Tallinn, mis muutus rahvusvaheliseks ansambliks, sest meil oli kontserdireise peale Venemaa ka Põhjamaades ja Euroopas. Tipphetk oli 1991 kolmenädalane gastroll Austraalias – 2000 kilomeetrit ja 14 kontserti täissaalidele, otseesinemised tele- ja raadiostuudios.
Profimuusiku elu algas väga tormiliselt. Mis eristab proffi ja asjaarmastajat kõige rohkem?
Sarnane on see, et mõlemad peavad väga palju harjutama. Kõlab ehk humoorikalt, aga amatöörid harjutavad selleks, et mängida õigeid noote, kuid professionaalid selleks, et mitte mängida valesti. (Naerab.)
Ma mäletan, et alguses tuli väga palju tööd teha, oli ka 12−15tunniseid harjutamispäevi. Teisest küljest tuli ka palju arranžeerida, kuna originaalrepertuaari ei olnud või polnud see kättesaadav.
Huvi arranžeerimise vastu on mul tänini. Minu viimane viis aastat on kulunud suurele projektile, et seada soolokitarrile Heinrich von Biberi, kuulsa 17. sajandi Austria viiuldaja müsteeriumisonaadid, mis räägivad Jeesus Kristuse eluloost. Viimased kaks aastat olen seda kava mänginud Euroopas ja Hiinas. Maikuus loodan ühele poole saada plaadistamisega.
Tänapäeval on arranžeerimine moes, kuigi ka varasematel sajanditel on see olnud tähtis. See aitab artistil leida uut repertuaari ja olla sellega ka omanäoline. Ma ise ei ostaks piletit kontserdile, kus kitarrist mängib natuke Bachi, Granadost ja Moreno Torrobat ning lõpetuseks mõned lood 20. sajandist, William Waltoni bagatelle või äärmisel juhul Frank Zappa seeriatehnikas „Väikese valsi” aastast 1958.
Mina eelistaksin ikkagi tavapäratumat kava. Repertuaari valikul tuleks mõelda eelkõige publikule. Kuulaja on ju kuningas.
Milline oli esimene eesti helilooja muusikatükk, millega ta tuli sinu juurde, võttis varrukast kinni ja ütles, et poiss, mängi?
Aasta oli 1978 ja pala pealkiri „Eksprompt”. Helilooja oli Lembit Veevo, minu orkestreerimise õppejõud. See pala kõlab ka albumil „30 aastat Eesti kitarrimuusikat”, mille me andsime välja mõned aastad tagasi.
Õnn ja rõõm on see, et Eestis on kitarrile ikkagi suhteliselt palju muusikat kirjutatud. Ja on ka rahvusvaheliselt tuntud kitarrikontserte, alates René Eespere unikaalsest kitarrikontserdist, peale selle Peeter Vähi „Valge kontsert” ja Erkki-Sven Tüüri kontsert elektrikitarrile ja basskitarrile.
Ka teoseid, mis on otse mulle kirjutatud, on üsna arvukalt. Hiljuti lugesin kokku, kui palju ma olen eesti muusikaga albumeid teinud. Sain kümmekond plaati, kus on ainult eesti muusika, pluss sama palju albumeid, kus on mõned palad. Igal albumil võiks olla mõni eesti teos.
Kas eesti muusikal on mõni tunnusjoon, mis seda muust muusikast eristab?
Ma arvan, et see on sugestiivsus ja sensitiivsus. Meloodia on aeglane, nagu Ester Mägi teoses „Cantus” – kui see hakkab voolama, siis ta lummab publiku.
Võib-olla on see mingi eesti muusika eripära. Võib-olla on see johtunud ka sellest, et piirid olid nii pikka aega kinni ja see mõjutas kultuurilist mõtlemist. Euroopa muusika mõju ei pääsenud nii kiiresti siia ja seetõttu otsisid heliloojad teisi väljendusvahendeid, väljendasid muid mõtteid ja emotsioone.
Kas on parem mängida koos mõne väga hea muusikuga, kellega inimlik klapp ei ole kõige parem, või eelistad sa niisugust koosseisu, kus inimlik suhe on väga hea, ent muusikaline pool jätab pisut soovida?
Ühekordse projekti saab teha isegi teie peal olles. Mul on selliseid ühe- ja kahekordseid projekte, mida ma olen teinud kolleegidega Hispaaniast, Rootsist, Soomest. See ei tähenda, et me oleks halvasti läbi saanud, aga me ei ole olnud lähedased sõbrad.
Aga kui musitseerida pikki aastaid koos, siis hakkab iga närvikurd ja iga privaatne tunne muusikas kaasa helisema. Kui seal tekivad pinged, on neid väga raske ületada. Seepärast peab olema õlatunne ja üksteise toetamise tunne. Ja suheldakse ka muusikaväliselt, käiakse külas ja sünnipäevadel, räägitakse kirjandusest, filosoofiast või veinidest ja elust üldse.
Võib-olla on siin heaks näiteks minu koostööd, mis on tehtud näitlejatega. Jaan Õun armastas väga luulet ja seepärast tegime selliste näitlejatega nagu Heino Mandri ja Ita Ever hulga luule- ja muusikaõhtuid, mis olid väga menukad. Hiljem tegime mitu plaati kadunud Mikk Mikiveriga.
Kitarr oma tundelisusega on väga sobilik saatma või täiendama luulet.
Kui kitarr mängib mõne teise pilli või esinejaga koos, siis mida peab kitarrist silmas pidama?
See sõltub pillist. Kui kitarr mängib koos flöödi või viiuliga, siis ei ole silmaspidamisi palju, sest need pillid lihtsalt sobivad ühte. Aga minu muusikuelust on ka selliseid kooslusi nagu kitarr ja orel. Oleme organist Andres Uiboga salvestanud kolm albumit ja musitseerisime 4−5 aastat väga aktiivselt koos. Kui need kaks pilli koos kõlavad, on tõesti palju asju silmas pidada. Alates sellest, millist repertuaari valida, mida üldse sobib mängida, milliste oreli registritega kitarr sobib, milline peab olema võimendus, millist mikrofoni kitarrile valida ja millises kirikus mängida. Kuigi, kirikute suhtes ei ole piire, sest me oleme musitseerinud ka Riia toomkirikus, kus on maailma suurim mehaaniline orel, mille manuaalid asuvad kahel korrusel. Sealgi oli võimalik musitseerida.
Kas me saame sellisel puhul üldse enam rääkida akustilisest kitarrist?
Ma olen kasutanud aktiivselt klassikalise kitarri võimendamist üle 20 aasta. Kasutan spetsiaalseid võimendeid ja Jaapani kondensaatormikrofone, mis aitavad kitarril ka halvas akustikas toime tulla. Tänapäeval kasutatakse kitarrikontsertidel üsna tihti kerget kitarri võimendamist, eriti Ameerika suurtes saalides.
Foto: Kris Moor
Sind vist ei saa pidada puristiks, kes on tõmmanud joone ja kuulutab, et tema sellest üle ei astu?
Vastupidi, tuleb kasutada kõiki võimalusi. Ja kõlamaailm, mis avaneb, on huvitav. Üks näide on meie viljakas 2−4 aastat musitseerimist koos Jaak Sooäärega. Kui Jaak peaaegu ei kasutanudki elektrikitarril efektiplokke, siis mina just vastupidi haarasin need delay’d ja häälemoondamise seadmed, panin klassikalise kitarri ja võimenduse vahele ning tulemus oli huvitav.
Ma mäletan, et meie CD, mis kandis pealkirja „Kitarr!”, müüdi üsna kiirelt läbi.
Kas oled viimasel ajal salaja ka elektrikitarri kätte võtnud?
Sellest pillist olen loobunud. Meil akadeemias saab õppida nii kitarrisolistiks, puhtaks klassikalise kitarri mängijaks kui ka kitarriõpetajaks, kellel on niisugune erialaplaan, et üks semester õpitakse klassikalist kitarri minu juures ja teine semester õpetab elektrikitarri ja džässkitarri aluseid Paul Daniel. Hiljuti oli meil seminar, kus ma palusin oma tudengitel teha elektrikitarrist väikese ülevaate. Selgus, et 50 protsenti elektrikitarri teemadest olid mulle lausa üllatus.
Elektrikitarri mängumaailm on ikkagi teistsugune. See on teine pill. Võib võrrelda ainult, et on olemas kael ja kuus keelt ning ülejäänu on teistsugune.
Ma jäin sellest juba aastakümneid tagasi eemale. Mäletan, et mu esimene õppejõud, kui ta nägi mind elektrikitarriga tänaval, ütles, et kui ta mind veel korra näeb sellise pilliga, siis ärgu ma enam klassikalise kitarri tundi oma nägu näidaku.
Foto erakogust.
Kas sinu pedagoogitegevus algas telesaadetega või varem?
Tegelikult hakkasin teisi õpetama juba enne Georg Otsa muusikakooli lõpetamist. Kui mulle ulatati kooli lõpudiplom, siis koos sellega paluti tulla ka pedagoogiks.
Küll aga olen aktiivse muusikutegevuse kõrval hoidnud pedagoogilist tööd nii minimaalsena kui võimalik. Nüüd olen peaaegu veerand sajandit ka selles majas (vestlus toimub EMTA õppeklassis –I. M.) klassikalise kitarri õppejõud olnud ja püüdnud olla mitte rohkem kui 75-protsendilise koormuse peal, sest vähemalt kolm päeva nädalas – kaasa arvatud ka nädalavahetus – peab jääma selleks, et harjutada kitarri ise.
Tihti on olnud perioode, kus kahe nädala jooksul tuleb mängida kolm erinevat kava. Selleks peab lihtsalt valmis olema. Ka minu kolleegid Põhjamaades ja Euroopas räägivad, et loodus seab oma piirid, eriti just keelpillide ja näppepillide korral. Mida vanemaks me saame, seda rohkem peame tegelema oma füsioloogiaga. Kahjuks see nii on.
Samamoodi tuleb ükskõik millise pilli õppimisel umbes 18. eluaastaks oma tehnika enam-vähem korda saada, sest sealt edasi on üsna raske mängutehnikat liigutada. Loodusseadused määravad siin oma.
Kui rääkida kitarrimängu tehnikast ja võrrelda paarikümne aasta taguse ajaga, siis praegu on õppuritel võimalused saada infot enda arendamiseks ikkagi võrreldamatult suuremad. Seda nii videomaterjali kui ka kirjanduse näol.
Kas see, et oled muusikuna ise palju tegelenud organisatsiooniliste asjadega – korraldanud endale kontserte, andnud välja plaate jne –, on tingitud vajadusest saada asjad kuidagi toimima või see lihtsalt sobib sinu natuuriga?
Ma arvan, et kui me ise ei tee, siis väga palju meie eest ära just ka ei tehta.
Tuleb olla aktiivne, seda räägin ma noortele muusikutele päevast päeva. Haaraku kinni igast võimalusest, et lõpuks leida ka midagi sellist, mis ennast huvitab. Ja mitte korrata seda, mis on juba tehtud.
Need on mulle kaks põhimõttelist asja olnud.
Lõpuks on see, mida me siin Eesti maakamaral teeme, tänu tänapäevasele infovahetusele palju avaram. Piltlikult öeldes: kui me siin raiume, lendavad laastud ka Euroopasse ja Ameerikassegi.
Kõige aluseks on töö, töö ja töö. Ning sellega tuleb alustada võimalikult noorelt ja seisma jääda ei tohi.
Kuldsed mõtted, mis ma olen kõrva taha pannud ja millest juhindun, on Hiina filosoofi Laozi idee kulgemisest. Teine mõte kuulub helirežissöör Enn Tomsonile, kes ütles, et kui muusik on stuudios ja salvestab, siis sellest hetkest, kui ta arvab, et on kõrgem kui rohi, algab tegelikult dekadents.
Esikohal peab olema muusika ja muusik peab kulgema muusikat järgides.
Heiki Mätlik
** Sündinud 16. 07. 1955
** Debüütkontsert toimus 1975. a. Kiek in de Kökis.
** On solistina ja kammermuusikuna andnud kontserte mitmel pool Euroopas, USAs, Canadas, Austraalias, Jaapanis, Argentinas, Hiinas ja Austraalias.
** Ilmunud CD-sid ja DVD-sid paljudelt plaadifirmadelt sh Harmonia Mundi (USA), Warner Music comp. (USA), Antes (Saksa) ja Forte (Eesti) – üle poolesaja CD ja DVD albumi.
** Salvestatud mitme sajandi kitarrimuusikat – heliloojate seas Astor Piazzolla, Joaquin Rodrigo, Julian Arcas, Kuldar Sink, Ester Mägi, René Eespere jt -, samuti Max Regeri, P. Hindemithi, E. Ysaye tsellosüitide ja J.S. Bachi lautoteoste seadeid kitarrile.
** Alates 1990. aastast klassikalise kitarri õppejõud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias.
** Kirjutanud palju kitarriõpikuid.
** Kaitsnud filosoofiadoktori (PhD muusika) kraadi uurimustööga “Johann Sebastian Bachi lautoteoste kitarriseaded ja nende esitus klassikalise kitarriga”.
Järgmine kontsert Kiek In de Kökis:
29.04 kl 17 „Aranjuez, mu arm – 20. sajandi kitarrimuusika”
