Pühapäev, november 24 2024

Soo Mardiga võiks rääkida paljudel põnevatel teemadel, praegu aga keskendub meie jutt õpetamisele ja mitte juhuslikult: Mart õpetab G. Otsa nim. Tallinna Muusikakooli pop-jazz osakonnas kitarri juba aastast 1990. Ta alustas õpetamist kohe, kui oli ise sama kooli lõpetanud. Selle ajaga on tema käe alt tulnud palju häid kitarriste.
Alustame juttu Mart Soo enda õpingutest.

Tekst: Kristo Käo
Foto: Kris Moor

Mart: Minu erialaõpetaja Otsa-koolis oli Riho Lilje, aga väga suure hulga informatsiooni sain hoopis selliselt inimeselt nagu Ants Laig, kellega ma kohtusin paar aastat enne Otsa-kooli. Tema oli iseõppija ja ma arvan, et tegelikult ma kuulun ka natuke sinna iseõppijate kategooriasse, sest kui mina Otsa-koolis õppisin, ei olnud hariduse tase tänasega võrreldav. Tiit Kikeni juures käisin ka paar korda eratunnis, mis oli samuti väga värskendav kogemus. See võis olla aastal ’83 või ’84. Ka Vladimir Katkov oli minu jaoks oluline isik (õpetas Otsa-koolis klassikalist kitarri, toim.).

Kikeni juures õppisid ikka improvisatsiooni?

Klassikalist. Klassikaline kitarr huvitas mind tol ajal väga.

Aga eeskujusid või õpetajaid hilisemast ajast?

Edasi on kulgenud laboratoorse katsetamise meetodil. Eks neid oli palju, kelle muusikat ma uurisin. Mida vanemaks ma saan, seda vähem tahaks kedagi eraldi välja tuua. Nagunii ma ei küündi sinna, kus need gurud on.

Kas sa oled kunagi õpetamist õppinud või on need oskused omandatud töö käigus?

Otsa-koolis õpetas džässmuusika ajalugu Aarne Luht. Mäletan, et esimene tund puudutas väljarännet Ameerikasse ja ta rääkis detailidest: laeva nimi, kuidas sõideti jne. Kõik arvasid, et see on ebaoluline ja järgmisel korral tuleb kindlasti ka muusikast juttu. Aarne tegi aga järgmisel korral tunnikontrolli, mille sain kahe ja häbi oli nii suur, et edasi õppisin süstemaatiliselt igaks tunniks.

Oli ka juhtumeid, kus inimlik suhe õpetaja ja õpilase vahel jäi muude asjade varju. Mõtlesin, et ehk on võimalik muusikat õpetada kuidagi nii, et säiliks õpilastega inimlik suhe ja oleks huvitav koos õppida nii nendel kui minul. See oli suur tõuge ja avastus − kõik ei pea nii kohutavalt akadeemiline olema!

Loe edasi ajakirjast KITARR nr 3…

 

Vaata ka katkendit intervjuust:

Previous

Maagilised 12 takti

Next

Fingerstyle – III osa: Teekonna algus

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

Check Also