Kolmapäev, detsember 4 2024

Kui enamasti valmistun festivalide kajastamiseks ette, uurides artistide tutvustusi ja teadjamate soovitusi ning koostades täpseid kulgemisgraafikuid, ei jäänud tänavu selleks aega. Reede õhtupoolikul kohtusin toimetaja-fotograaf Krisiga Tõnu Naissoo Hammond Trio südamlikult kargel kontserdil, et minna edasi sinna, kuhu meid juhatab kaamera. Eesti džässi aegumatu piilar Tõnu koos hurmava Hammond XK-3C-ga, saksofonist Danel Aljo ja trummar Hans Kurvits lükkasid festivali tihedaima õhtu kenasti käima.

Tekst: Mart Kalvet
Fotod: Kris Moor

Tõnu Naissoo Hammond Trio (Foto: Kris Moor)

Vaba Lava publiku siivsa keskastme juhi stiilile lustlikult vastanduvasse madrusesärki rüütatud kitarrist Andre Maakeri soolokava oli kaasakiskuv nagu karastunud motivatsiooniguru seminar, ainult et teemaks polnud kuulajate moosimine, vaid looper’ite tehniliste võimaluste paleti tutvustamine. Hillitsetud algusest hoolimata olen rahul, et lõpuni jäin − kihthaaval laotud virgutav helidekoloss „Triibu reis” oli ootamist väärt.

Andre Maaker

Tüün ja kõrgelaupne improdžäss-trio Sooäär/Yaralyan/Ounaskari ilmutas tõelist professionaalsust sellega, et ei katkestanud esinemist, kui lavapõrandale projitseeritud pöörlevad mustrid kitarrist Jaak Sooäärel merehaigushoo esile kutsusid − ju aitasid kontrabassist Ara Yaralyani öösumedad noodid ja Markku Ounaskari eksimatu rütmipõhi tasakaalu säilitada.

Sooäär/Yaralyan/Ounaskari
Kadri Voorand & Mihkel Mälgand

Ehkki pea iga muusik peab oskama ka veidi näidelda, kohtab sellist sisseelamis- ja ümberkehastumisvõimet, mida ilmutab laval Kadri Voorand, harva. Juba kontserdi alguses viiulist, häälitsustest ja seljakotitäiest elektroonikast põnevat müüri ladudes moondus Kadri pelgalt rühi ja miimika abil hurmavast daamist neimaliseks nõiatariks ja jälle tagasi. Edasi end klaveril saatnud laulja ja kontrabassist Mihkel Mälgandi lummav sünergia õilistas ka lihtsakoelisemaid pop-maigulisi tekste.

Estoner

Kiiresti läbi linna lipanud, sukeldusime maa alla Rockstar’si, et vaadata, kuidas Estoner psühhedeelset doom-metal’it kanaliseerib. Ei tea, kas häiris noor kellaaeg või ei klappinud põrgulik muusika kireva festivalimeluga, ent Estoner on andnud paremaid kontserte − vana Fear Factory eleegilisus, Soundgardeni sujuvus ja Sleep’i rusuvus olid küll majas, ent täismõnust jäi midagi siiski puudu.

Progress

Von Krahli teatri alumisel laval esinenud Progress rabas kvaliteediga. Olen neile ikka pöialt hoidnud, ehkki pole salvestisi sageli kuulata jaksanud ega kontserdile jõudnud. Nüüd tean kinnitada: Progress on elusast peast veel kõvasti parem kui plaadil − jõulisem, enesekindlam, mängulisem ja veenvam, mitte lihtsalt nostalgitsev retrorokk, vaid tulise hinge ja ajudega originaalloom. Silma-kõrva torkasid laulja-saksofonist Ragnar Kaasik ja mitte-ainult-klahvpillimängija Kristen Kütner, bänd kui kompaktne tervik aga kõige rohkem.

Erkki Pärnoja albumi „Efterglow” esitamiseks kokku pandud ansambel kõlas sama profilt, ehkki pastoraalne instrumentaalpop pole kunagi olnud minu maitse. Mõistan, kuidas selline suviselt meelisklev, aeglaselt hõõguv, pikki minuteid haripunktini jalutav meeleolumäng sobiks mõnd tarka ja heatahtlikku kunstfilmi helindama, ent elavast esitusest ei osanud mina endale midagi püsivat kaasa võtta.

Go Away Bird

Rahvustevaheline Go Away Bird fenomenaliseerus juba sünnihetkel − teist nii hurmav-asjalikult isepäist alternatiivpop-esitajat ei meenu pärast Shirubi Ikazuchit. Lauljatar Hanna Parmani lavalises priiuses peegelduvad Debbie Harry väljakutsuv vamplus ja Jaapani idorude teeseldud ujedus, mida võimendavad Dirk Lloydi seksikas Moog, Stanislav Bulganini hingestatud kitarriesitus ning taustlauljatest kaksikute Vivi ja Viveli Maari harmooniline tugi.

PH

Õhtu suurimaks üllatajaks kujunes tänu kehvale mälule Soome psühhedeelse monumentaalroki saurus PH, milles tundsin endise Mr. Peter Haydeni ära alles lava ette sattudes. Saatanlikud visuaalid, esitajate loomalik lovestumine, Džomolungma kõrgune müramüür ja druiidilik, halvaendeline hõikumine-manamine sobisid kohvik Renardi lavale nagu iidse templi varemed keset küla. Mitut Dark Buddha Risingu ja Hexvesseli liiget koondav PH tõstis end koos publikuga kõrgustesse, kus pilli lõhkumine kava lõpus ei mõjunud poosetamise, vaid rituaalse ohverdusena.

Neile järgnenud rahvarikas USA funk-soul-rokk-orkester Miss Velvet & The Blue Wolf lummas eelkõige fantastiliselt mitmekesise vokaaliga − võrdlus Janis Jopliniga pole sugugi kistud. Küllap oleks vahva jõugu energiline, raadiosõbralik „täiskasvanute tantsumuusika” mind kauemaks saali naelutanud, kui sellele poleks eelnenud PH okultistlik müraorgia ja järgnenud Põhja Konn.

Põhja Konn

Progressi kõrval oli Põhja Konn teine bänd festivalil, mis mulle elavas esituses märksa rohkem meeldib kui plaadilt. Mõlemad pundid paistavad näitlikustavat loosungit, mida märkasin pealkirjana TMW konverentsisarjas: „Quality is the new cool”. Seda, et Eesti luuleklassikat laulva klahvpilduri Valter Soosalu hõllanduslikus, jõulises ja omanäolises esituses, Ott Adamsoni briljantne trummikunst ning bändi tõhus, vennalik kokkumäng murravad läbi klassikalise progeroki reegliteturvise hingekeeli puudutama, kinnitas ka rahva innukas kaasaelamine.

Teist päeva alustasin Dereku Burgeri teraviljatoodete vahele litsutud kotleti ja sissepõikega rattasalongi Jooks, kus hip-hop-rühmituse 615 liige Mardikas reipalt teravaid riime tüünele rütmipõhjale ladus. Sealt tuli aga peagi edasi kihutada Tommy Cashi viimasel hetkel välja kuulutatud linnalava-kontserdile Maakri tänava garaažide vahel, kus Eesti nüüdispopi püha pajats ja kuldaväärt enfant terrible rütmis rääkimise vahele rahvamassiga sõitles, et nood talle vähem tarmukalt kaasa elavad kui äsja selja taha jäänud turnee publik mujal maailmas. Rahvas hirnus naerda, kuid hõikus palumise peale siiski veidi valjemini „I think I win a lotto” ja neid teisi fraase.

Tommy Cash

Von Krahli metal-showcase’il saime imetleda Tarvo Valmi rahvusvahelist projekti Val Tvoar, mis lõimib klassikalist meloodilist thrash’i käreda, ameerikaliku mootorraturirokiga. Soololoomingut esitada aidanud Soul Throweri liikmed − andekas bassimees J. B., hevikitarri kuldvara Silver Suu ja raju trummar Maik Grüner − täitsid lava maailmatasemel elamusega.

Púr Múdd

Elegantse estraadipop-duo Púr Múdd mahe sensuaalsus tekitas minus kahetisi tundeid, kuni pilk klubi Venus täitvale rahvale pildi selgeks lõi − kolmveerandi innukalt kaasa elavast publikust moodustasid noored naisterahvad. Karvased keskealised pässid ei peagi sellisest asjast aru saama! Ka järgnenud UK artisti Draper sume klubimuss jättis meid külmaks. Otsustasime siirduda Mustpade Majja Klassikaraadio kokku pandud kavaga kõrvu puhastama.

Korvat Auki Ensemble

Kammerkontsertide atmosfäär on mind heidutanud lapsest saati − kõrge laega hästivalgustatud saal, kus ei tohi kommipaberiga krabistada, kipub ahistama. Helsingis baseeruv, ent mh Bukaresti ja Mexico City muusikuid ühendav improvisatsioonilise avangardi sekstett Korvat Auki Ensemble tõmbas kogu tähelepanu kõledalt keskkonnalt muusikale − tõeliselt üllatuslikke keerdkäike, eksperimente, ootamatuid kõrvalepõikeid ja professionaalide mängulustist sündivat pinevat emotsiooni jätkus kogu kontserdi ajaks. Tänu oboepuhujale Lauri Supponenile sain teada, kui veidraid hääli võib teha ilma huulikuta oboe ja kui ekstravagantne näeb välja püksisäärte toppimine elektersinistesse sokkidesse.

Ardo Ran Varres

Ardo Ran Varrese loomingut tutvustav kolmeosaline kontsert nõudis sama pingsat keskendumist, mida Olevisaali hämarus ja videosaade soodustasid. Tšellist Leho Karini duett salvestisega Berliini raudteejaama keskkonnahelidest, Taniel Kirikali helehäälne, sürrealistlik kuumanamine palvekausside ühtlase ulungi saatel ning õhupalli eksirännakuid helindanud Hanna-Liis Nahkuri emotsionaalne viiul kirgastasid ja ülendasid; saime kerge jalaga teed jätkata.

Usun, et kui peaksin kunagi surivoodil järjestama asju, mida kahetsen, võib sage puudumine Siiri Sisaski esinemistelt jõuda esikümnesse. Vene Draamateatri kaminasaalis hilisõhtul kuulatud intiimne kontsert tegi mind igatahes maatasa − ennast klaveril saatev geniaalne laulja-helilooja suutis oma erakordse häälega hurmavaid harmooniaid ja poolloomalikku joigumist vaheldades sundida mööda selgroogu üles-alla jooksma nii inglid kui ka kuradid. Siiri Sisask on nagu meie oma Diamanda Galas, Nina Hagen ja Tori Amos, ainult et parem, sest eesti keeles.

Siiri Sisask

Minu jaoks pani festivalile igati väärilise punkti Soome sludge-stoner-müüser Demonic Death Judge. Kvartett on küll juuripidi kinni Buzzov•eni, Bongzilla ja muude ookeanitaguste mudaste-suitsuste psühhedeeliabändide traditsioonis, ent suudab žanri kesktaset ületada üliraevuka esituse ja isikupärase vibe’iga, mis saalitäie rahvast mõnust vaaruma pani. Kahju vaid, et bändi valdavalt selja tagant valgustav projektorišõu pildistamise võimatuks tegi.

Pooljuhuslikult kujunenud festivalitrajektoorist jäid välja mõlemad õhtud Sinilinnus, kus oleksin tahtnud näha nii Rada7.ee kui ka Eesti hip-hop’i showcase’e, nagu ka Funk Embassy lava Erinevate Tubade Klubis, Intsikurmu festivali pidu Sõpruses, Art Club Hysteria Kukus, maailmamuusikatrall Hopneris ja vist veel paarkümmend üritust ja esinejat, ent sellest − nagu ka kisendavast eklektilisusest − hoolimata kujunes üldmulje soojaks, südamlikuks ja üllatavalt tasakaalustatuks. TMW on kahtlemata esindusfestival, valdavalt klants, toretsev ja suurejooneline, ent midagi sisukat ja tähendusrikast leiab siit ka peaaegu iga paadunud nišimuusika-fänn.

Fotogalerii:

Previous

Paul Neitsov: Tommy Emmanuel on elavatest kitarristidest suurim kitarrimuusika mõjutaja

Next

Tommy Emmanuel ja Paul Neitsov @Nordea Kontserdimaja

Check Also