Retro. Keskkond on see, mis loeb. Keskkond ja ajastus. Siinpraegune ruumiline keskkond ja vähemalt samavõrd see aegruum, kus kuulaja kasvanud; need kaks tuleb ühendada, selles trikk seisnebki.
Tekst: Berk Vaher
Isiklikud ürgootused helile, kõlale: osalt lapsepõlve meediamuinasmaa tundetruu taastamine, teisalt allumine tänaseks õpitud heakõla-nõudlikkusele, ent ka endasuguste seltskonnas omandatud vastuvõtlikkus „elegantselt lohakate” designer lo-fi moonutuste suhtes. Ja nende vahekorrad ja kõige selle taaskohaldumine ikka siinpraegusele ruumile, kus veider maailm, veidrad inimesedsees inimesedsees, nagu veel ühes retroloos. Aga mulle meeldib lõbus leierkastimees. „Aga mulle meeldib.” Kogu retromaania sellel püsibki. Masin, mis kitšist vintage’i teeb. Aga mulle meeldib.
Kosmofon ja TPRI on mõlemad ülivilunud ruumide-aegade valijad. Tartu-Tallinna alternatiivklubid, tähtpäevaööde eneseunustus, õdususe/eemaldumise tasakaal. Kosmofoni plaadiesitlusteks suisa Tallinnas tele- ja Tartus tähetorn. Mis lapsepõlv – see on juba nostalgia millegi kogematu suhtes, oma vanemate ja endast vanemate lapsepõlve suhtes – aja suhtes, mil oli lapsepõlv, mis tänasest virtuaalvabariigist selgelt ja taastamatult lahku jääb. Paradiisi legend sünnib vaid paradiisist väljaajamise järel. Kosmos ja komeedikomm. Ja mäluga kuulaja saab võrgutatud – kontserdil. Ühtlasi maha jäetud plaadil, igatsema ja otsima korraks kogetud õndsust ja kirge. Ka uute esinemiste ootamise, äraootamise ja väisamise teel.