Kuidas kirjeldada bändi, mida mõned peavad etteaimatavuse etaloniks, mille üht plaati teisest eristab vaid pealkiri, teised tõeliselt eheda bluusist inspireeritud käreroki kvintessentsiks? Üks on kindel, AC/DC vokaal ja kitarrid on kõlanud alati õigesti ‒ Gibsoni kitarri ja Marshalli võimendiga ei olegi võimalik väga eksida ‒ ning tagaplaanil lihtsakoelisi figuure mängiv rütmigrupp on olnud täpne kui kellavärk.
Tekst: Andri Riid
Tõlk. Hillar Tali.
Kirjastus Kunst 2018. 424 lk.
See on järjekorras viies Mick Walli rokibiograafia, mida olen lugenud ning kui võib-olla välja arvata Led Zeppelinist pajatav „When Giants Walked the Earth”, milles autor lubab endale pealetükkivat ilukirjanduslikku vabadust, pole ootusi petnud neist ükski. Rokiajakirjanduse kontekstis annab „Põrgu polegi nii paha koht” välja uurimustöö mõõdu, sest autor kasutab palju erinevaid allikaid, olles teinud intervjuud kõigi ansamblist läbikäinud liikmete ja asjapulkadega, kes selleks nõusoleku on andnud; on võrdselt kodus rokkmuusika nii kunstilistes kui ärilistes aspektides, suudab tungida inimhingede territooriumile, on peale selle ka kerge sulega kirjamees ‒ mida enamat kaubamärgi staatusesse tõusnud bändi ajaloost huvituv lugeja üldse ihata võiks?
Šotimaalt Glasgowst 1963. aasta külma talve järel Austraaliasse emigreerunud Youngide klannist saavutas muusikas esimesena edu George Young, kes ansambli Easybets liikmena oli lähedal ülemaailmsele läbimurdele ning tegutses hiljem edukalt helilooja ja produtsendina. Tema nooremad vennad Malcolm ja Angus Young panid bändi kokku 1973. aastal ja jõudsid kaks aastat hiljem oma esimese albumini, mis mõneti paradoksaalselt jäi nende edukaimaks plaadiks Austraalias kuni aastani 1979, mil ilmus globaalse läbimurde toonud „Highway to Hell”.
Järgmise aasta alguses suri õnnetult AC/DC värvikas laulja Bon Scott, kuid ansambel, mille kõikumatuks liidriks on alati olnud helilooja/rütmikitarrist Malcolm Young, sellest ei heitunud ning taaskord produtsent Mutt Lange’i käe all ja uue lauljaga salvestatud „Back in Black” ületas kõik ootused, olles tänaseks Michael Jacksoni „Thrilleri” järel kõigi aegade ostetud album.
80ndatel tuli tagasilangus. Iseprodutseeritud kauamängivad „Flick of the Switch” ja „Fly on the Wall” müüsid nigelalt ja põrmustati kriitikute poolt ning olukord paranes alles kümnendi lõpus, mil eeskätt laul „Thunderstruck” ning kontsertalbum ja -video „Live at Donington” tsementeerisid ansambli staatuse superstaarina. Sellest ajast pole enam vahet, kas AC/DC plaadistab uut materjali ja kui hästi sellel edetabelites läheb, kõik saalid ja staadionid müüvad nad täis niikuinii.
Superstaari staatust sai ansambel nautida häirimatult üle 20 aasta, kuid neli aastat tagasi alanud lagunemine on olnud ehmatavalt järsk. Esimesena oli sunnitud tagasi tõmbuma keiser ise ‒ süveneva dementsuse all kannatav Malcolm, kes aastapäevad tagasi ka suri. Järgmisena pidi oma kohast bändis loobuma seadusega pahuksisse sattunud kauaaegne trummar Phil Rudd. Seejärel visati tseremoonitsemata üle parda laulja Brian Johnson, kellel arstid diagnoosisid kurtusega ähvardava kuulmiskahjustuse. Briani kuulmine taastus kiiresti, kuid bändi teda enam keegi tagasi ei võtnud. Taoline kalkuleeritud kalkus on AC/DC peakorterile kogu aeg omane olnud, kuid rabab jätkuvalt. Tagatipuks on omal soovil lahkunud samuti staažikas bassimees Cliff Williams. Malcolmi mantlipärija, ansambli maskott ning kõikide albumikaante, videote ja esinemiste keskne kuju Angus on kõigile lahkunutele küll kiiresti asendajad leidnud, kuid tänane AC/DC koosseis mõjub senise ajaloo taustal palaganina, eriti kui ansambli uueks lauljaks on palgatud hoopis Guns’N’Roses’i liider Axl Rose.
Mick Walli raamat ilmus originaalis 2012. aastal, mil taevas oli veel pilvitu, Malcolmi võimalikest probleemidest räägiti vaid kuulujuttude tasemel ning keskendub kolme neljandiku osas Bon Scotti perioodile, mil muru oli üleüldse rohelisem; kinnitades vaid seda, et heitlikest algusaegadest, võitlusest oma koha eest päikese all ja iga järgmise albumiga saavutatud töövõitudest on alati palju rohkem kirjutada kui progresseeruvast stagnatsioonist ja rutiinsetest maailmaturneedest.
AC/DC oma parimatel hetkedel on äge, Mick Wall suurepärane rokibiograaf. Ja kui mul üldse millestki on kahju, siis sellest, et ansambel oma kõige stabiilsemas koosseisus Johnson-Young-Young-Williams-Rudd kunagi Eestisse esinema ei jõudnud.
