Laupäev, november 23 2024

Fred Rõigas on muusik ja muusikapedagoog.

Ansambel Greip ilmus Eesti muusikamaastikule 2010. aastal uue värske puhanguna ning sealt kumas pühendumust läbimõeldud seadetega ja koosmeele vaimu. Kas Greip on üksnes Sinu loominguline projekt või pigem kollektiivne ettevõtmine?

Panin ansambli kokku 2006. aasta jaanuaris ja tegutseme siiani. Pea seitsmeteistkümne aasta jooksul on kontserte antud nii Eestis, kui ka kaugemal Soomes, Lätis, Leedus, Venemaal, Hollandis, Saksamaal, USA-s (New York, Washington DC) ning osaletud mitmetel festivalidel. Seaded ja laulud on suures osas minu kirjutatud, kuid paljudes lauludes on oma ideid välja pakkunud ka teised ansambli liikmed.

Ansambel Greip: Rauno Muttik, Karin Leetsar, Kristo Ukanis, Mari Holm, Fred Rõigas, Reimo Kiisk Foto: Jaan Krivel

Paralleelselt oled töötanud muusikaõpetajana mitmes paigas, sealhulgas lasteaias, kuid vahepeale jääb ka Austraalia reis ja aastane puhkus. Kõlab imelise valikuna, mis võiks olla iga noore inimese elukogemuste pagasis. Mida meenutad hea sõnaga pedagoogitööst ja rännuteest?

Muusikaõpetajana alustasin juba 2008. aastal, kohe pärast EMTA lõpetamist Pärnu Ülejõe Gümnaasiumis, kust sain ka oma esimesed ristsed õpetajana. Ei olnud lihtne minna koolipingist suhteliselt väikese pagasiga sellisesse kooli õpetajaks, kus muusikakallak oli juba pea 40 aastat tugevalt sisse raiutud rada mööda tegutsenud. Ja siis tuleb mingi nolk, kes hakkab õpetama kõike teistmoodi. Uusi laulutehnikaid, muusikastiile ja ka uusi aineid nagu hääleseade, harmoonia, solfedžo. Kuigi see oli vaimselt väsitav, siis seda kõike meenutan ikkagi kui väga head kogemust, mis on aidanud mul minna mööda oma rada.

Pärast 5 aastat töötamist tundsin, et tahaksin võtta aja maha ja minna ühele pikale  rännakule. Kuna Austraaliasse minek oli sel ajal eestlaste seas populaarne, siis otsustasingi maad avastama minna. Madusid, ämblikke ja muidu õudseid loomi õnneks ei kohanud oma 21 000-kilomeetrisel rännakul. Soovitan seda soojalt igale noorele, sest reisimine avardas silmaringi, sain seal head keelepraktikat ja teha selliseid töid, mille peale siin Eestis isegi ei tuleks. Nimelt töötasin seal neljal alal: viinamarjade korjajana, sea- ja kalafarmis ning hotellis tubade koristajana. Sealt teenitud raha eest sai palju reisida, tegime tiiru Austraalia mandrile peale, külastasime Bali saart ning käisime Tais. Koju jõudes sain lubada endale aastakese salvestada muusikat ning kirjutasin ka kolm a cappella seadete kogumikku: „Kaheksa laulu emakeeles segaansamblile ja segakoorile“, „Laulud eesti rahvaluule ainetel“ ja „Eesti rahvalaulud“.

Pärast aastast vabakutselise elu, otsustasin millegi kindlama kasuks ja sattusin Gustav Adolfi Gümnaasiumi ja Gustav Adolfi Muusikakooli õpetajaks ning samal ajal ka lasteaeda. Ka GAG oli super kogemus, sest tolleaegne direktor Hendrik Agur toetas muusika tegemist kahe käega ja mäletan, et samal aastal võttis ta ette kolm suurt projekti: Rokk-ooper, Entel-Tentel ja Horoskoop, millega käisime Eesti suuremates kontserdimajades tuuritamas. Oli üks väga töökas aasta. Agur soovitas mul poole kohaga minna Kelmiküla Lasteaeda õpetajaks. Ja nii ma sattusingi tegelema eelkooliealistega. Kuna mu perre sündis sel aastal tütar, siis tahtsin ise areneda selles valdkonnas, et mida ja kuhu maani saab lasteaias minna. Ja sealne direktor Riina Läll on andnud mulle vabad käed ning lähtudes lastest ja nende huvist, olen ma avastanud nende muusikalisi võimeid ning neid edasi arendanud. Mul on elus õnnestunud sattuda väga heade juhtide alla tööle, kes on andnud mulle vabad käed tunde läbi viia nii nagu ise tahan. Ma pole pidanud näpuga järge ajama mööda õppekavasid ja nii olen saanud minna oma rada mööda, ühest küljest avastades jalgratast, kuid samas läbi katsetuste leidnud uusi võimalusi ja uusi lähenemisi, mida rakendan nüüd oma tundides ja seda kõike lähtudes tänapäeva lastest.Järgides sõna-sõnalt õppekava, poleks see kahjuks võimalik.

Oled muusikaõpetajana end harinud magistrikraadini. Oled töötanud ja töötad nii üldhariduskoolis kui lasteaias. Kas saadud haridus on aidanud ja toetanud Sind kõiges, mis sel teel toimetamiseks vaja on läinud?

Eks neid muusikakoole on mitmeid, mille pinki on nühitud ja kindlasti olen saanud ka ühtteist kõrva taha panna ja kasutanud oma tundides, aga kahjuks on seda ikka väga vähe. Kui ma lõpetasin 2008. a. muusikaakadeemia, siis umbes samal ajal oli toimumas interneti revolutsioon. Kogu maailma muusika oli just saanud kõigile kättesaadavaks läbi erinevate internetikanalite, mis mõjutas ka koolilaste muusikalisi teadmisi ja arengut. Ka akadeemias oli see suur muudatuste ja üleminekute aeg, kus tehti õppekavasid ümber. Osad ained võeti maha, osad pandi juurde. Tekitati koolimuusikas 2 eri suunda: koori ja jazzi suund. Mäletan, et seda muudeti palju. Aga iga muudatus võtab ju aega, et teada saada, kas otsus on olnud õige või mitte. Ja kui ma kooli tööle jõudsin, siis oli maailm juba suure sammu edasi arenenud. Lapsed tahtsid laulda teisi laule, kui muusikaõpikutes. Ja mis mul muud üle jäi, ma läksin selle kiire arenguga kaasa. Keegi ei taha ju kuiva teoreetilist muusikatundi. Nii mõtlesin välja oma metoodikad, mida kasutan siiani.

Märkan, et Hooandjas on toetust kogumas Sinu koostatud põnev õpik beatboxist.  Kuidas sündis mõte selline käsiraamat kokku panna? Kas võib öelda,et oled üks Eesti asjatundjatest sel alal?

Aastatega olen kogunud ja koostanud palju materjale, mille otsustasin panna kokku raamatuks. Olen õpetanud beatboxi koolis ja nüüd lasteaias ja näen, kui suurt huvi see tekitab rütmimuusika vastu ja samas arendab see muusika- ja rütmitunnetust, see aitab kaasa laste kõne arengule! Lisaks aitab see õppida noodikirja ja noodist lugemist.

Olen beatboxiga lähemalt kokku puutunud aastast 2006, kui panin kokku vokaalansambli Greip. Olles inspireeritud USA vokaalansamblist M-Pact, tahtsin minagi teha sellist a cappella muusikat, milles on suuga trummide jäljendamine ja basskitarri imiteeriv bassilaulja. Lisades backilauljad ja meloodia, tekib võimas sümbioos ja loob kuulajale mulje, et laval on terve bänd, kuigi pille ju kusagilt ei paista – ainult mikrofonid ja lauljad. 2008. aastal kaitsesin magistrikraadi EMTA-s. Minu magistritöö teemaks oli „Beatbox – mis see on? Uurisin beatboxi sisaldavaid välismaa väljaandeid, ajalugu, termineid ning kasutusalasid. 2016. aastal koostasin koolitusprogrammi ja sellest ajast olen koolitanud nii noori kui ka täiskasvanuid üle Eesti. Eks see mõte, teha beatboxi õpik, on olnud peas kaua. Kätte võtsin selle tegemise täpselt aasta tagasi sügisel, kui otsustasin, et iga nädal panen mõned read paberile ja läheb kaua läheb sellega. Märkamatult oli käsikiri suve alguseks valmis ja juuli keskpaigaks keeletoimetaja poolt heaks kiidetud. Praegu on raamat kujunduses, kus saab viimast lihvi ning novembri keskpaigaks peaks raamat jõudma trükikotta. Raamatule kogun ka toetust hooandjas: https://www.hooandja.ee/projekt/opime-beatboxi

Raamat sisaldab:

Beatboxi ajalugu ja mõisteid

Noodistatud rütmiharjutusi ja -mustreid

Erinevate muusikastiilide iseloomustust

Helitehnika kasutamist beatboxis

Multivokalismi

Ladina-Ameerika rütmipillide iseloomustusi

Noodistatud Ladina-Ameerika muusikastiile beatboxi ansamblile

Raamatuga tulevad kaasa helifailid ja QR koodid, mis juhatavad Sind heli- ja õppevideote juurde.

Õpiku abil on võimalik arendada noodistlugemise oskust, õppida muusikastiile, rütme, tunnetust ja muusikalist loovust, saada teadmisi erinevatest rütmipillidest ja õppida nende jäljendamise oskust.

Fred Rõigas Foto Kristian Kruuser

Millal tundsid, et muusika on Sind päriselt endale saanud, mis sündmused ja valikud selleks pidid juhtuma?

Selliseid eluteed määravaid punkte on elus olnud palju, mis on juhatanud mind muusikarajale.

Olin 4-5 aastane, kui mu vanemad avastasid mind väikese akordioniga mängimast Imeliku kuulsat kandlepala filmist „Kevade“, mille peale juba seitsmeaastasena pandi mind muusikakooli akordioni õppima. Seda pilli õppisin seitse aastat.

Edasi sattusin 1999. a. Pärnu Ülejõe Gümnaasiumisse, kus oli muusikakallakuga klassid. Sealne muusikaõpetaja Maimu Muttik võttis mind kooli segakoori ja meesansamblisse ning hiljem ka meeskoori. Seda võib lugeda murdeliseks punktiks mu elus, sest juba 11. klassi lõpuks ma teadsin, et jätkan muusikaga. Siis  veel teadmata, mis alal. Gümnaasiumi ajal alustasin soololaulu õpinguid Endla Murdi laulustuudios ja läksin tagasi muusikakooli kitarri õppima Marek Taltsi juurde.

2002. aastal astusin G. Otsa kooli, kus õppisin pop-jazz laulu Kare Kauksi juhendamisel.

2003. aastal astusin EMTA-sse koolimuusika erialale, mille lõpetasin 2008. Eriala õpetajaks oli Mare Väljataga.

2007-2009 täiendasin vokaaltehnikat WAF laulukoolis Kadri Koppeli ja Bert Pringi juures.

Alates 2008. aastast siiani olen töötanud muusikaõpetajana ning tegutsenud vokaalansambils Greip ning kaasa löönud erinevates sooloprojektides ning laulnud paljudes koosseisudes: A3, Others, Mirt, Greenwish jne.

Eestlane pole aldis kiitma, kuid hea sõna kahtlemata inspireerib ja innustab. Millal Sind viimati muusika eest kiideti?

See juhtus eile (07.10.22) Aruküla rahvamaja laval Greibiga esinedes, kus bändikaaslane Kristo Ukanis tutvustas mind kui väga head lauljat, beatboxijat ning seadete ja laulude autorit. Kuna see juhtus nii alles, siis on see eredalt meeles. Kui see nüüd ei lähe arvesse, siis palju häid sõnu on öeldud minu ja Aapo Ilvese ühisloomingu kohta „Marutuul“, mis saavutas eelmine aasta Elmari raadios „Taasiseseisvunud Eesti lugude Top 100“ 24. koha. Kui me Greibiga oleme seda nüüd kontserditel esitanud, siis on äärmiselt soe tunne näha, kuidas inimesed laulavad seda laulu kaasa. Ja see ongi ühe muusiku jaoks suurimaks tunnustuseks, mis annab motivatsiooni edasi laule kirjutada.

Keda ise kiidaksid Eesti muusikamaastikul?

Raske on kedagi välja tuua, sest häid muusikuid on palju ja kõikide hetke tegemisi täpselt ei tea, kuna raamatu tegemine on võtnud palju vaba aega ära.

Tahaksin kiita Kadri Voorandit, kes on jätnud mulle mulje, et ta elus vist ei möödu sekunditki muusikata. Ta on suurepärane solist, oskab kirjutada põnevat loomingut ja a cappella muusika austajana olen alati lummatud tema seadetest vokaalansambli Estonian Voices esituses.

Ega diplom ei tee veel profiks. Mis (peale paberi) eristab Sinu arvates profimuusikut harrastusmuusikust?

Diplom ei tee tõesti kedagi profiks, olen nõus. Seda piiri on minu arvates võimatu tõmmata, kust lõppeb harrastus- ja kust algab professionaalne muusika.

Paljud profimuusikud on pidanud leidma lisa töö või sissetuleku muusiku töö kõrvale (näiteks covidi ajal), mis teeb justkui profimuusiku olude sunnil harrastusmuusikuks. Vastupidiselt olen kohanud harrastusmuusikuid (kes igapäevaselt teenivad sissetulekut muudel aladel) , kes musitseerivad väga professionaalsel tasemel. Küsides neilt, miks Sa sellega elatist ei teeni, on vastuseks sageli see, et ma ei taha ebakindlat elu elada, kuna rahaline sissetulek võib olla vägagi varieeruv. Seega ühist tõde siin vist ei ole.

Arvan, et siinkohal kehtib üks vana hea ütlus tundmatult autorilt: „ükski profimuusik ei pea kunagi seda ise ütlema, et ta prof on, kõik saavad sellest isegi aru“. Igaüks on oma arengus teatud maal, kes kaugemal, kes lähemal professionaalsusest. Sõltub ka sellest, millise posti otsast vaadata J. Kas räägime Eestist või maailmast? Tasub ka meeles pidada seda, et alati saab edasi areneda, midagi juurde õppida ja püüelda veelgi kõrgemale, tähtede poole.

Mis ja kus on koht, kus vabal õhtul meelsasti aega veedaksid, (kui avalik koht, siis kes võiks olla sel ajal laval)?

Kuna muusikat on mu elus nii palju, siis naljalt vabal ajal kontserditele ei satu (kahjuks). Vabal ajal tahaks midagi vaiksemat. Mulle meeldib looduses olla, kinos käia. Vahel kui nädal on olnud väga tihe, siis on selline tunne, et tahaks lihtsalt olla ja ei teegi midagi.

Kui aga on teada, et mõni a capella bänd on kuskil esinemas, siis see paneb mind liigutama küll ja heameelega lähen kuulama. Laval võiks olla näiteks Take 6, M-Pact, Naturally 7 või Estonian Voices.

Nimeta/soovita pala, plaati, kontserti, mis Sinu arvates on (viimase aja) parimaid kuulamiselamusi.

A Cappella ja beatboxi fännina soovitan kuulata ühte esitust laulust „Killing Me Softly“, mida jagas üks mu ansamblikaaslane meie grupi vestluses FB-s. Pane tähele, et selles grupis beatbox ja bassipartii tuleb naislauljatelt, mis teeb selle esituse vähemalt minu jaoks eriliseks ja loomulikult võimekad solistid, ilus harmoonia ning melismide rohked käigud loovad sellest laulust unikaalse esituse. Head kuulamist!

Mis on Sinu enda sulest ilmunud palad, mida uhkusega esitleksid?

Eks kõik enda laulud ole ühtmoodi armsad. Aga kui laul on jõudnud ka rahva südamesse, siis nende laulude üle võib uhkust tunda küll. Ma esitlen kolme Greibi laulu.

Laul, millega meie ansambel sai tuntuks: Vihma Loits

Laul, mis saavutas eelmisel aastal Elmari raadios „Taasiseseisvunud Eesti lugude Top 100“ 24. koha: Marutuul

Greibi värskeim singel: Unerändaja

ansambel Greip:Reimo Kiiski, Mari Holm, Karin Leetsar, Kristo Ukanis, Rauno Muttik, Fred Rõigas Foto Jaan Krivel

Kui lubad endale unistada, siis mis võiks Eestis tegevmuusiku jaoks paremini (korraldatud) olla?

Unistan, et Eesti riik toetaks ja panustaks kultuuri rohkem, et ka väiksemad kohad saaksid kutsuda esinejaid, keda nad hetkel  endale lubada ei saa. Kuna inflatsioon on umbes 20%, siis võiksid Eesti autorite tasud tõusta 20% ja samuti ka esinemiste honorarid.

Kus Sinu tegemistel saab silma peal hoida?

https://www.facebook.com/fredroigas

Previous

MUUSIKUD MUUSIKAST: INGMAR KIVILOO

Next

Mihkel Raud: "Üritan järjest paremaks kitarrimängijaks saada"

Check Also