Tänavu tähistab 25 aasta juubelit Eesti bluusi igiliikur Compromise Blue – bänd, mille puhul on lihtsam üles lugeda, kes seal aastate jooksul mänginud ei ole. Välja on antud neli albumit, koostööd tehtud Rufus Thomase ja Omar Dykesiga ning esinemas käidud Soomes, Rootsis, Lätis, Leedus, Valgevenes, Venemaal, Saksamaal, Šveitsis, Prantsusmaal ja USAs, kus Memphise esimene mustanahaline linnapea W. W. Herenton 1996. aastal 2. veebruari ametlikult Compromise Blue päevaks kuulutas. 1988. aastal alustanud kvintetist on praeguseks rivis küll vaid kitarrist Raul Ukareda, kuid ka Emil Rutiku on ansambli näoks ja hääleks olnud juba 24 ning Argo Toomel bändi madalsageduste arhitektiks ligi 20 aastat. Nende kolmega Kitarr pidupäeva puhul juttu tegigi.
Tekst: Andres Roots
Fotod: Riina Varol
Alustame algusest: kes olid või on teie muusikalised eeskujud?
Raul: Jimi Hendrix, Jimmie Vaughan, Kirk Fletcher, B. B. King…
Emil: Vladimir Võssotski, Louis Armstrong, Howlin’ Wolf, James Brown, Omar Dykes, Johnny Winter, Joe Cocker, John Lee Hooker, Tom Waits…
Argo: Siin pean esimese mehena välja tooma Heigo Mirka, tänu talle ja Rock Hotelile minust üldse pillimees saigi. See, kui ma nägin 9aastase poisikesena telekast saadet „Muinaslood muusikas”, keeras kogu minu maailmapildi ühe hetkega paika. Praegu fännan neid mehi, kes mängivad Texases bluusiässade taustabändides. Esimesena tuleb meelde Ronnie James Weber, praegu on ta Jimmie Vaughani bändis, enne seda The Fabulous Thunderbirdsis ja veel enne John Hammondi bändis. Seoses T-Birdsiga tuleb ära mainida ka Keith Ferguson, sest tänu talle märgati, et ka bassimees võib laval cool olla – kõik need Texase vennad jäljendavad siiamaani oma riietuse ja pillimänguga just teda. Ega minagi pääse.
Kuidas Compromise Blue kokku sai?
Raul: Mina mängisin koos Ain Kalmega noores ja lootustandvas hevibändis AI 11. Samal ajal käis Ain koos Hannes Pikkatiga Kunderi tänava Salvo suveniiritsehhi sööklas harjutamas. Üritasid mängida fusion’it, aga ei leidnud sobivat kitarristi ja Ain kutsus siis mind. Mina olin selleks hetkeks plaadimäelt Hendrixi avastanud ja üha enam selle mehe lummusesse langemas. Et asi huvitavam oleks, kutsusin kampa naabripoiss Tauno Valdna oma flöödiga.
Plaadimäe, Hendrixi ja Esa Kuloniemi raadiosaate kaudu jõudsime Ainiga bluusi juurde, kuulasime Howlin’ Wolfi ja Albert Kingi, kusagilt ilmusid ka Stevie Ray Vaughani lindistused. Fusion kaotas aktuaalsuse, bluusisuund ei meeldinud aga meie trummarile Eeri Kasele, kes oli omas ajas väga kõva džässtrummar, ja ta otsustas meid maha jätta. Tema asemele tuli minu klassivend Meelis Saueauk. Samal ajal valiti mind konkursi korras kitarristiks ansamblisse Vanemõde, kus tutvusin Andrus Kerstenbeckiga, kes korraldas Elva Rocki nimelist festivali ning vajas sinna augutäitebändi – meie muidugi olime meelitatud, et saame „suurele lavale”. Selleks puhuks oli bändile ka nime vaja ja peale jäi Hannese idee Compromise Blues, mis pidi tähendama kompromissi bluusi ja kõige muu vahel. Põnevuse mõttes otsustasime blues’ilt s-i ära võtta. 1989. aastal tuli Hannese asemele Emil…
Emil: See oli juhuste kokkusattumus. Raul tegi sound’i-proovi, ma lihtsalt ütlesin, et „Kas võib jämmida?”. Sellest see kõik algas, ega seda bluusi polnud teab kui palju sellel ajal minu elus. Ma jäin kuidagi Võssotski ja Armstrongi vahele, mõlemad meeldisid või õigemini nad mõjusid mulle. Siis asi edenes ja muusikat tuli kõikjalt peale…
Raul: Peale debüüti Tartu musapäevadel vahetas Meelise välja Jaak Ahelik, samal aastal lahkus Tauno. 1990 liitusid Mart Mardisalu klahvidel ja Ülari Kirsipuu saksofonil, pisut hiljem Mart Sork tromboonil ja Peep Lõhmus trompetil. Siis lahkus Mardisalu, tuli Avo Ulvik, 1994 kolis Ain Rootsi ja liitus Argo – Vello Orumetsa bändist!
Argo: Mul on meeles, kuidas ühel Eeslitalli mängul Orumetsaga seisis Jaak Ahelik mitu pikka setti lava ees ja vaatas üksisilmi minu toimetamist. Kui siis varsti kõne tuli ja mind ettemängimisele kutsuti, siis ma oskasin seda juba oodata!
Raul: 1998 lahkus Ahelik, tuli Peeter Jõgioja, 2000 lahkusid Jõgioja ja Ulvik, tulid Ivo Varts, Tanel Padar ja Harmo Kallaste. 2002 läks Harmo ja tuli Ülo Krigul, 2004 taandus Padar külalissolistiks, 2008 liitus Siim Aimla baritonsaksofonil. 2012 lahkus Sork parematele jahimaadele, 2013 jaanuaris järgnes talle Ivo Varts. Praegu on trummari koht vakantne, juubelikontsertidel mängib trumme Petteri Hasa ja trombooni Andres Kontus.
*
Memphise esimene mustanahaline linnapea W. W. Herenton kuulutas 1996. aastal 2. veebruari ametlikult Compromise Blue päevaks.
*
Loe täispikka intervjuud ajakirja suvenumbrist 7/2013
