Laupäeval, 8. detsembril toimusid kaks plaadiesitlust: Argo Vals esitles Von Krahlis oma debüütalbumit “Tsihcier” ja Tarvo Valm esines bändiga Soul Thrower F-Hoones. Soul Throweril ilmus samuti esimene album “The end of your days”.
Tekst ja fotod: Kris Moor
Argo Vals & ansambel
Argo Vals tituleeriti kaks aastat tagasi Eesti Ekspressi poolt tulevikutäheks. Kitarriajakirja kolmandas numbris oli meil samuti temaga juttu “noore ja andeka” rubriigis. Argo teeb erinevate koosseisudega üsna erinäolist muusikat − folgist ambientini −, aga nagu ta ise tunnistab, on Argo Vals Band talle endale kõige südamelähedasem.
Hoolimata Jazzkaare krõbedatest piletihindadest (12 eurot!) oli saal rahvast täis. Esimesed saabujad võtsid teatrisaalis toolidel kohad sisse, ent hiljem oli ikka inimesi nii palju, et enamik seisis lavast poole meetri kaugusel. Kui palju sealt tagant pärast enam vaadata oli, ei oska arvata. Esimesed lood mängis Argo üksinda, hiljem liitus ka bänd. Igatahes albumi nimilugu “Tsihcier” on küllaltki kummitama jääv. “Tsihcier” on tagurpidi lugedes “Reichist” ehk siis tõenäoliselt on selle loo näol tegemist n-ö kummardusega Steve Reichile, keda Argo peab oma muusikas üheks oluliseks mõjutajaks.
Kiita tuleks veel bändi mänedžeri, kes ilmselt sebis välja terve maaliseeria loole “Hallitussilmad”. Tartu Kõrgema Kunstikooli temaatilisi maale saab näha Von Krahli baaris aasta lõpuni.
Tšeki ka Stella Salumaa animeeritud muusikavideot loole “Tsihcier”:
Soul Thrower
F-Hoone oli samuti tuugalt rahvast täis, liikuda oli üpris võimatu. Kui ma kohale jõudsin, mängis Noortebänd 2012 võitja Slippery Slope juba viimaseid lugusid. Muusika oli niivõrd vali, et torkasin saali sisenedes tropid kõrva. See mind paraku ei aidanud…
Soul Thrower sai pool lugu mängitud, kui osa elektrist kadus. Bändi see algul ei heidutanud ja nad lasid rahulikult edasi, aga kuna mikrofon ka ei töötanud, siis Tarvo ikkagi katkestas. Hetk hiljem tuli vool tagasi ja kontsert jätkus, kuid heli oli täiesti kohutav. Nagu Valm hiljem kommenteeris, ebaõnnestus see kontsert täielikult.
Kuulmiskahjustustega fotograaf
Hoolimata kõrvatroppidest said mu kõrvad tõsiselt kannatada. Heli oli nii vali, et ka nüüd, 24 tundi hiljem, on mu kõrvadega tõsine jama lahti. Vasak kõrv valutab siiani ja paremas on mingi püsiv kohin. Muidugi võib tagantjärgi tark olla ja kahjurõõmsalt aasida: “Enda viga, kes käskis sinna lava ette ronida. Läinud siis minema, kui heli liiga vali.” Aga selline suhtumine ei ole ka päris õige.
Aastate jooksul olen ma paljudelt kontsertidelt lahkunud, kuna heli on liiga vali, ja näinud, kuidas ka teised inimesed kuulutavad seetõttu õhtu lõppenuks. Siit küsimused: kas meie helimehed on tõesti aastatega nii kurdiks jäänud, et ise enam bändi ei kuule? Kas enamikul helikeerajatel puudub vastav haridus, kus õpetatakse, milline helinivoo on üldse lubatud ja kust maalt algavad tervisekahjustused? Kes üldse vastutab kontserdi helivaljuse eest, kas helimees või kontserdi korraldaja?
Ma saan aru, et Eesti on n-ö Ida-Euroopa arengumaa ja siin kõik alles “areneb”, aga kui kujutleda, et ühel või teisel kontserdil saavad ka edaspidi hulk pahaaimamatuid inimesi pöördumatuid kuulmiskahjustusi, siis kuidas edasi?
Jätkates peast läbi lipsanud retooriliste küsimustega: kellele ma esitan pretensiooni ja kohtuhagi, kui mu kõrv jääbki kohisema? Kas see on minu viga, et ma ei märganud õigel ajal ära minna? Kui vali see heli siis õigupoolest oli, kui isegi kõrvatroppidega tekib terviseprobleem? Äkki tuleks siis lavaesine turvalindiga eraldada, kui kõlarite lähedal ei tohi seista! Kui suur peab olema üks konkreetne jama, et kõiki neid mainitud asju hakataks igal pool jälgima?
Neid teemasid oli meil plaanis järgmises ajakirja numbris käsitleda, ent ootamatult tõusis see juba varem päevakorda.
Siin väike spikker killer-helimeestele
Maksimaalselt lubatud helivaljuse ja aja vahekord tundides:
90dB/8h, 92dB/6h, 95dB/4h, 97dB/3h, 100dB/2h, 102dB/1.5h, 105dB/1h, 110dB/0,5h
NB! Üle 115 dB on keelatud kasutada.
Fotogalerii:
Laigitavad ja täägitavad fotod asuvad Kitarrikooli Facebooki lehel: Argo Vals ja Soul Thrower.
Õige, nendele helimeestele tuleks juba ammu pasunass panna, olen nii palju p..sse keeratud kontserte kuulnud, erinevalt bändimeestest peab helimees alati oma nutsu kätte saama ja sisuliselt ei vastuta millegi eest, ja eriti lahedad tüübid on need, kes töö ajal veel juua ka võtavad. Peaks üldse mingi pideva helimeeste topi tegema ja kobakäppadele kohe oma topi, et teaks, kellest eemale hoida