Kuigi laulusalm väidab, et hea aasta oli just nimelt 1965, kujunes 1966 Ivo Linnale veelgi paremaks. Enam ei pidanud kutt kapiuksi saagima, Kuressaare − tollase nimega Kingissepa − 1. keskkooli uusaastapeol mängis ta juba päris elektrikitarriga. Nüüd on ta täpselt samasuguse õnnelik omanik. Ja seda me lähemegi kaema.
Tekst: Mart Niineste, Eesti Päevaleht
Foto: Kris Moor
Kohtumispaigas Elephants From Neptune’i prooviruumis räägib Robert parajasti isale lugu, kuidas nende bassimehel Rain Joonal õnnestus Rickenbackeri bassist, mis olevat täielik unistuste pill, ilma jääda. Omanik otsustas viimasel hetkel pilli mitte müüa. „Jolana on ju ka selliseid teinud,” pakun terekäe asemel Robertile hüva nõu. „Bulgaarias oli Orfeus see, kes tegi vale-Hofnereid, neid viiulikujulisi,” teab Ivo lisada.
„Oh, ainult kaelahelipeaga pill,” märkan nüüd jalal seisvat sunburst’i karva elektrikitarri, milletaolisi kohtab peamiselt Vello Salumetsa „Rockrapsoodia” piltidel. See vist ongi too pill, millest me lugu tegema tulime. Miskipärast meenutab ajalooline kuuekeelne Danelectro piraatversiooni. „See, kurat,” osutab Ivo äsja Kuldar Kalluste töökojast tulnud vanadaamile, „on üks lauatükk,” ning viib meid ajas tagasi: „Aga omal ajal… Eks ta oli nii, et kuna nõudmine oli suur ja kaubandusvõrgus oli äärmisel juhul mikropartiidena Jolanat, Musimat ja Lignatoni, kuid noori kitarriste olid kõik kohad täis, siis Ühendus leidis võimaluse ja hakkas ka tegema.” Tema hääl tasaneb vandeseltslaslikuks: „Ja nendega mängiti!” Ivo sätib end mugavalt toolile, meie Roberti ja fotograaf Krisiga lükkame kõrvad kenasti kikki.
Loe edasi ajakirja kevadnumbrist (Kitarr 10/2014)
Vaata ka videokatkendit:
)
