Laupäev, november 23 2024

Neljapäeval, 13. juunil, esines Von Krahlis kooslus nimega Jan Uuspõld & Raul Ukareda Band. Raul Ukareda väitis küll, et tegu on Tanel Padar Blues Bandi sidekick’iga, aga minu meelest möödus see õhtu hoopis teises võtmes. Jan Uuspõld vastas lahkelt mu küsimustele.

Jan Uuspõld ja Raul Ukareda Band

Tekst ja fotod: Kris Moor

Von Krahlis esinedes kandis te ansambel nime Jan Uuspõld & Raul Ukareda Band. Su kunagine Luxury Filters enam päris elus pole, aga mõningaid omaaegseid lugusid ikka veel esitate, paraku mitte originaalkoosseisus. Mis värk teil selle bändiga siis õigupoolest on?

Jan: Luxury Filters tegelikult tegutseb küll, aga väga vaikselt ja aeglaselt. Meil on stuudios kogu aeg midagi pooleli, aga pole kunagi olnud mahti lõpuni viimistleda. Kaks lugu on isegi sellised, mida võiks kohe ringlusesse saata, aga pole nagu seda pealehakkamist.

Kontserdil ühendasid osavalt kaks asja – bluusi ja stand-up komöödia. Publikule väga meeldis. Te esinete enamasti üsna eksklusiivses võtmes, umbes korra aastas, mis paneb mõtlema, et kas see praegune koosseis ongi rohkem nagu turunduskampaania Augustibluusile või on ka mõtteid, et võiks bändi stabiilsemalt teha? Te olete ju üsna unikaalsed.

Ukaredaga saime kokku ikka puhtast soovist koos musitseerida. Kui Raul mind kutsus, siis ma lihtsalt ei saanud ära öelda, oli liiga ahvatlev pakkumine. Tema bändis on niivõrd head muusikud, et mul tekib kohati raskusi oma osa välja mängimisega. Puhtalt vokalistina jään ma lihtsalt grammikese nõrgaks sellise muusikalise kapatsiteedi varjus. Eks ma sellepärast teengi seal paar lõiku stand-up’i vahele, et oleks endal natuke kodusem tunne. Oma bändiga on ikka laval tsipake kindlam tunne, vaatamata sellele, et nii harva üles astume. Luxury Filtersil on mingi omanäoline hingeline toorus, mida ükski teine bänd ei suuda kopeerida. Samas, Ukareda bändis ma laulan paremini kui oma bändis.

See aegumatu Luxury Filtersi hittlugu „Tramm nr. 66”, mida ka nüüd taasesitasite, kuidas see lugu sündis?

See lugu sündis proovisaalis improviseerides. Jaanus Putting pakkus välja sellise texas blues’i põhja, millele kogu bänd järele tuli. Ja ma hakkasin sinna peale sõnu improviseerima. Lõpuks jäigi algsest versioonist järele enam-vähem laulutekst. See tuli nagu rohmaki kõrist välja ja jäi kohe meelde. Ei olnud vaja isegi paberile kirja panna. Selles mõttes ei olegi see laul sulest tulnud. See on nagu rühmatöö.

 

Oskad sa tagantjärgi analüüsida, miks just see lugu hitiks sai ja selleks jäi?

Ega ikka ei oska küll.

Kunagi sa mängisid kitarri punkansamblites Trakulla ja Teine Elu, ja džässi- ja bluusiansamblis Wash & Go. Kuidas on praegused suhted kitarriga? Palju veel oskad?

Oskan mängida ainult päheõpitud harmooniaid ja kahte-kolme heliredelit. Oma lõbuks mängimiseks sellest peaaegu piisab. Improviseerida kahjuks ei oska.

Mis sind bluusi küljes hoiab? Ja miks just bluus?

Olen bluusiga üles kasvanud. Bluusi kuulates ja lauldes olen oma hingele kõige lähemal. Bluusi sünni taga on midagi väga kohutavat, kurba ja traagilist – midagi sellist, millega leppimiseks on vaja väga suurt ja sügavat armastust. Ma olen ka oma naljade ja show’de eest tänu võlgu just nimelt sellele kurbusele, mis minu sees on. Kurbus on meie rõõmu anum. Mida suurem anum, seda rohkem ta mahutab.

KOOSSEIS:

Jan Uuspõld – vokaal
Raul Ukareda – kitarr
Marek Talts – kitarr
Raul Vaigla – bass
Taavi Kerikmäe – klahvpillid
Petteri Hasa – trummid

GALERII:

Previous

Neljapäeval kerkivad Vabaduse väljakule kaks kontsertlava

Next

Üleeuroopaline „Keychange” projekt ootab avaldusi Eesti naisartistidelt ja -ettevõtjatelt

Check Also