Paar aastat tagasi, kui Tallinna elektrikitarri kursusele õpetajat otsisime ja inimestelt soovitusi küsisime, öeldi alati üks nimi: Vahur Vessart. Tal ju õpilaste järjekord ukse taga. Ja need, kes on uksest sisse tema käe alla õppima pääsenud, mängivad aga muudkui kuulsates bändides.
Tekst ja fotod: Kris Moor
Krimbel oli su esimene ja vist ka viimane n-ö suur ja tuntud bänd, aga sinu kitarristikarjäär kulgeb nüüd pigem õpetamise tähe all. Kuidas nii juhtus?
See juhtus tegelikult juba Krimblis mängimise ajal. Tuli pakkumine, et hakka õpetama. Mu esimesed õpilased olid Taavi Langi ja Paul Daniel, kes on praegu Eesti tippkitarristid, ning see ilmselt tekitas minus tunde, et õpetamine on väga lahe. Mu käe alt tulid ju nii vinged kitarristid välja!
Mis puutub suurtesse ja tuntud bändidesse, siis on neid ju Eestis väga vähe. Enamik tegutsevad paar aastat ja kõik – unustatud. Aga mul on õnneks peale õpetamise ka 15−20 esinemist igas kuus ja olen rahul. Tegelikult meeldib mulle pubis palju rohkem mängida kui ööklubis, sest pubisse satub ka selliseid inimesi, kes muusikat armastavad. Ööklubisse minnakse ühe teise asja pärast, mida nii viisakas ajakirjas ei saa välja öelda. Ja bändid kannatatakse lihtsalt kuidagimoodi ära − hea vabandus, et kohale minna.
Su endised õpilased − Taavi Langi, Erko Laurimaa − intevjuudes sind ikka alati mainivad ja kiidavad. Milles su fenomen seisneb?
Äkki see, et erinevalt paljudest õpetajatest oskan ma ise ka pilli mängida. (Naerab.) Ja mulle meeldib õpetada, mis pole ka sugugi tavapärane. Lisaks võib-olla oskus keerulisi asju lihtsalt edasi anda, ja oma tahtmine peale suruda nii, et õpilased on õnnelikud, rahul ja motiveeritud. Kuna olen ise õppides väga palju tööd ja vaeva näinud, oskan ka kannatlik olla ning asjad puust ja punaseks teha. Aga ilmselt saaks parema vastuse mu endiste ja praeguste õpilaste käest.
Teooria ja metoodika on sul väga head, ometi pole sa ise muusikaharidust koolist saanud. Kuidas sa asjad selgeks said?
Minul tuli kõigepealt praktika, teooria tuli järgi aastaid hiljem. Õppisin väga palju muusikat kuulates ja kitarripartiisid maha võttes. See oli tegelikult üks jube raske töö, vanad Vene makid ja grammofonid, prrr… Hiljem olen kõik Eesti õpikud läbi töötanud: Uno Loop, Heiki Mätlik… Ka Tiit Pauluse oma olen läbi võtnud. Peale selle veel Vene õpikuid. Ja kui internet tuli, siis ka sealt õppisin palju juurde. Kõik on olnud pika töö vili.
Oled elus ainult ühe kitarritunni saanud, ja sellegi kogemata. Kuuldavasti Viktor Vassiljev näitas, kuidas slaidi kasutada. Õpetamismetoodika ei tule seega üheltki konkreetselt õpetajalt. Kas sa oled selle ise nullist loonud?
Põhimõtteliselt küll. Kui on individuaaltunnid, siis üritan läheneda igale inimesele erinevalt − vaatan, mida õpilane tahab ja mida ta suudab. Inimesed on ju väga erinevad. Aga pillimetoodika kohta on Inglismaal välja arendatud selline programm nagu RGT − Registry of Guitar Tutors. Sealt olen mõned asjad võtnud ja enda järele kohandanud.
Ent see kõik ei ole kivisse raiutud. Vastavalt vajadusele kohandan ja muudan seda peaaegu iga päev. Ka muusikakooli programmidest pole ma kunagi kinni pidanud, isegi siis mitte, kui ma seal õpetasin. Kõiki ei saa ühe vitsaga lüüa.
Kas tänu Vassiljevile on nüüd slaidivärk käpas ja õpetad teistele?
Hehee, eks ma teadsin enne ka, kuidas see käib. (Naerab.). Aga Viktor Vassiljev on kahtlemata üks Eesti parimaid, kes slaidi mängib. Sattusin tema juurde, mul oli huvi ja ta oli nõus näitama, kuidas tema seda teeb. Pakkus kooki ja kohvi ka veel, kuna tal oli sünnipäev. Nii et sain kõhu täis ja targemaks ka. Ilus elu.
Su õpilaste juurde tagasi tulles – on sul praegustest õpilastest keegi silma jäänud, kellest võiks tulla järgmine tuntud kitarrist?
Hetkel vast mitte, sest ma õpetan täiskasvanuid. Kuigi mõned mängivad juba päris hästi, näiteks Avo Hani, Indrek Paavo. Aga kui tahta kellestki väga head kitarristi kasvatada, peaks temaga alustama 8- ja 9aastaselt − rahulikult, aeglaselt ja järjepidevalt, nagu muusikakoolis need asjad käivad. Kaks erialatundi nädalas, konkreetsed ülesanded jne. Ja siis ehitadki niimoodi aastaid kivi kivi haaval. Küll siis tuleb! Kui tuleb 30aastane vend, kes natuke mängib, siis eks ta muidugi läheb paremaks, aga ta ikkagi ei jõua sinna, kuhu need noored poisid, kes on tehnika omandanud 10- või 15aastaselt. Aga kõik ei peagi tippu jõudma.
Sa saad nüüd sügisel 50. Viimasel ajal on moodi läinud, et sellisesse vanusesse jõudnuna hakatakse oma esimesi autori- ja sooloplaate välja andma − Vilpuu, Vanem, Soo, Jürjendal… Kas sul ka juba kripeldab?
Kripeldab küll. Aga kuna ma olen sattunud laevarea peale, siis pole jõudnud sellega tegeleda. Mõned lood on mul loomulikult kirjutatud. Ma ei ütle „ei”, aga 50. sünnipäevaks see kahjuks küll ei ilmu. Kunagi võiks teha, et märk jääks maha. Muide, tunnen ennast endiselt nii noorena, et kõik on veel ees.
Stiili poolest teed sa muusikat seinast seina. Kui ma peaksin mõne aasta pärast uudist lugema, et Vahur Vessart tuleb sooloplaadiga välja, siis ma ei kujuta üldse ette, milline see olla võiks.
Ma arvan, et see oleks selline bluusilik ning samas meloodiline. Mitte just väga easy, aga mitte ka ülemäära keeruliseks aetud − pakun, et see oleks ilus ja loodetavasti südamesse minev muusika. Ma ise arvan ja unistan niimoodi.
Kõige südamelähedasem stiil on sul…
Minu jaoks on kõige tähtsam ikkagi bluus. Mulle on eluaeg meeldinud bluusilik kitarrikäsitsus: Eric Clapton, David Gilmour, Stevie Ray Vaughan, Robben Ford jne. Ma arvan, et ükskõik mida ma ka ei mängi, on see ikka natuke bluus. Kui aeg-ajalt motivatsioon kipub kaduma ja mõtlen, et mille kuradima pärast ma seda pilli üldse mängin, kui võiks hoopis midagi asjalikku teha, siis sellist kraami ma kuulan ja armastan.
Millal sa viimati loo kirjutasid?
Olen suhteliselt vähe lugusid kirjutanud sellest ajast alates, kui Kadi Toomi bänd laiali läks. Sel ajal sai rohkem tehtud, meil tuli kaks plaati välja. Pärast seda sattusingi laeva. Laev on muidu väga tore, aga see kurnab ära ja imeb loomingulise energia välja – pärast ei suuda enam olla nii värske, et häid lugusid kirjutada. Mõned võib-olla suudavad, aga pakun, et enamik ei suuda. Minuga on ka teatud mõttes nii läinud. Laevas paned tavaliselt 5−6 setti päevas. See on nii vaimselt kui ka füüsiliselt väga väsitav, kõik need sundasendid, rutiin ja muu.
Suurel osal muusikutest on olnud see nn laevaperiood. On seal midagi muutunud võrreldes 90ndatega?
Mul vedas, ma läksin laevale hiljem, umbes nullindate alguses. Siis üsna pea tulid need suured ja uhked laevad. Tänapäeval on seal suur lava, väga korralik võimendus, valgus, head tehnikud ning tänulik publik. 20 või 30 aastat tagasi oli laevamuusiku töö natuke põlualune ja mitte kõigile vastuvõetav. Praegu käid nagu tööl ning vaba aega on ka piisavalt, et oma suure kunstiga tegeleda. Ühesõnaga – uhked saalid, korralik võimendus, helitehnik. Palju neid kohti Eestis ikka on, kus saaks iga päev niimoodi mängida.
Seal mängitakse põhiliselt kavereid ja tantsumuusikat?
Loomulikult. Kui inimene tahab ikka valssi tantsida, siis peab ta seda saama. Nii on. Kes maksab, see tellib ka muusika.
Aeg-ajalt olen laevamängudest poole kõrvaga värvikaid lugusid kuulnud, aga kui hakkan konkreetsemalt uurima, ei taha keegi oma 90ndate rock’n’roll’i-aegu meenutada.
Jajah, muidugi. Eks seal on igasuguseid asju olnud, aga neist ei saa rääkida ega peagi rääkima. Rock’n’roll’i ja igast pulli on igal pool olnud, kõik ei saa kirjutada nagu Mihkel Raud. Näe, teda ei visatudki bändist välja, ja täitsa imelik, et ei visatud. (Naerame.)
Kitarriajakirjas oled esimesest numbrist peale õppelugusid kirjutanud. Mida sa noortele soovitaksid?
Armastage muusikat, tehke tööd ja nähke vaeva, küll siis tuleb ka kõik muu.
