August Skjoldby – Booking agent, kontserdipromootor, produtsent, kitarrist.
Astud Augustibluusil üles oma bändiga South of Savoy ja augusti lõpus kontsertsarjas Kitarrikolmapäevad Wambolas. Mis kava ja muusikat seal pakute? Millised olulised esinemised ja tegemised on Sind veel ees ootamas?
August Skjoldby: Kavad neil kahel kontserdil tulevad kusjuures täiesti erinevad:
3. augustil, Augustibluusi Linnuselaval (ehk pealaval), alustame kl 17:00 ja esitame South of Savoyga bändi originaalmuusikat, mida oleme kirjeldanud kui kaasaegne rock’n roll, blues ja soul. Bändi bassimees Jaan Jaanson kirjeldas meie muusikat kui “AOR ehk album-oriented rock või adult-oriented rock”. Kuigi vist tõesti enamus meie fänne on pisut eakamad, siis on näha, et kõnetame ka noort publikut, tutvustades neile muusikastiili, mida Eestis väga tihti kontsertformaadis ei kostu. Tajume, et muusika, mis on paljude kuulajate jaoks klassika, on noorte jaoks uus ja värske. Minu missiooniks ilmselt ongi elus hoida ning edendada “vanakooli muusikat” – kas siis ajatute hittide või kaasaegse värske loomingu näol.
28. augustil astume üles Wambola Kitarrikolmapäevadel akustilisemas trio formaadis (mina, Oskar ja Krista), kus esitame peamiselt USA lõuna-osariikidest pärinevat varajast bluusi, tuginedes juurtele ehk roots-muusikale – stiil, mis sisaldab varajase bluusi, kantri, gospeli ning roki mõjutusi.
Kui rääkida ees ootamas olulistest tegevustest, siis oleme bändiga kõik väga elevil, et ilmutada meie esimene kauamängiv plaat! Käisime äsja Peeter Salmela juures salvestamas, mis oli fantastiline protsess ning see peegeldub kindlasti ka lõpptulemuses. Praegune plaan on album avaldada oktoobri lõpus, kindlasti koos esitluskontsertidega.
Millal tundsid, et muusika on sind päriselt endale saanud? Mis (sündmused, valikud, juhtumised) selleks pidi juhtuma?
Muusika ilmselt haaras minu üle ohjad umbes 14.-15-aastasena, kui hakkasin põhjalikumalt avastama rock- ja bluusmuusikat, mis pärines perioodist 1960-1980. Kuidagi väga loomulikult kiindusin sellesse, järgnes kitarrimäng ning bändi tegemine ning olen sellest ajast saati pühendanud end muusikale.
Kuidas lõplikult oma erialapilli valiku tegid, mis määravaks sai ja millega mängid?
Muusikakoolis õppisin klaverit, kuid see hästi mulle külge ei jäänud. Hiljem avastasin enda jaoks kitarri, mille juurde olengi jäänud. Viimastel aastatel olen püüdnud “eriala” veel spetsiifilisemaks ajada slide-kitarri näol, mille helipilt mind väga kõnetab.
Eestlane pole aldis kiitma, kuid hea sõna kahtlemata inspireerib ja innustab. Millal sind viimati kiideti muusika eest?
Eks kõige rohkem tagasisidet saab enda bändikaaslastelt, sest kui tekib mõne uue laulu idee või ägeda kõlaga riff, siis tahad elevusest kohe seda rõõmu kellegagi jagada ja õnneks on olemas parimad sõbrad / bändikaaslased, kes oskavad minuga sarnaselt seda helipilti väärtustada ning ausalt tagasisidestada. Minu õnneks tuleb sealt ka kiidusõnu. Aga tavaliselt ikka peale kontserti tullakse publikust ka kiitma – kas kogu bändi või siis minu puhul enim slide-kitarri mängu: see on selline asi, mida tihti ei näe ega kuule ja kõlab üsna unikaalselt. Seda on alati tore kuulda, sest slide-kitarr läheb mulle väga korda ja olen aastaid panustanud selle harjutamisse.
Keda ise kiidaksid Eesti muusikamaastikul?
Eestis on meeletult palju häid artiste ja andekaid muusikuid, kes väärivad tähelepanu ja kiitust. Kui eakamad legendid välja jätta (kes juba palju kiitust on kogunud), hindan väga tegelasi nagu saksofonist Allan Kaljaste, klahvimängijad Artis Boriss ja Mikk Kaasik, lauljad ja heliloojad Rita Ray ning Bianca Rantala, bassistid Mihkel Mälgand ja Robert Rebane, kitarristid Jaan Jaanson ja Karl-Madis Pennar, trummarid Jeremia Kangas ja Tõnu Tubli … see nimekiri võiks veel väga pikalt jätkuda! Tahan veel mainida, et lisaks loomulikule andele tuleb tunnustada selliste inimeste meeletut töökust – st nii varajases eas harjutades kui ka veel olulisemalt tänases päevas olla aktiivne muusikalooja ning -esitaja. Jätkuvalt panna end publiku ette, käia mängimas ja pidevalt areneda läbi enda töö. Suurepärane näide sellest on ka näiteks ansambel Räpina Jack ning muusikapromootor Roman Demtšenko, keda kindlasti kiidan väga eeskujulike panustajatena Eesti muusikamaastikul.
Ega diplom ei tee veel profiks. Mis (peale paberi) eristab sinu arvates profimuusikut harrastusmuusikust?
Minu jaoks profimuusik on see, kes teenib elatist läbi muusika. Väga lihtne ning konkreetne eristus.
Mis ja kus on koht, kus vabal õhtul meelsasti aega veedaksid? Kui on avalik koht, siis kes võiks olla seal laval?
Olen maalähedane inimene, Viljandi kandis Võrtsjärve ääres üles kasvanud. Meelsasti veedangi kodutalus aega – seal on hea puhata, teha füüsilist tööd, kasvatada taimi ja luua muusikat.
Soovita pala, plaate, kontserte, mis sinu arvates on (viimase aja) parimaid kuulamiselamusi.
Üks lemmikkontserte internetis on 2016 aasta Sturgill Simpsoni live (koos Laur Joametsaga)- see on uskumatu tase, mida laivis saavutada.
Marcus King Band Studio Live 2020
Tedeschi Trucks Band LIVE at Orpheum Theatre – Madison, WI, USA 2015
Chris Stapleton – Live Tampa FL 2023
Mis on sinu või bändi või projekti ilmunud paladest head, mida esile tooksid?
Kuni meil oktoobris ilmub debüütalbum, siis maitseks jätaks nelja looga livestuudio sessiooni, mille salvestasime koos videoga Viljandis.
Kui lubad endale unistada, siis mis võiks Eestis tegevmuusiku jaoks paremini (korraldatud) olla?
Alustan kõigepealt sellest, mis on hea – mulle näib, et Eestis loomeisikute jaoks loodud toetused ja fondid toimivad kenasti ja võimaldavad inimestel end õpingutega arendada ja teostada muusika loomise ja esitamisega. Eriti tore oli uudis, et vabakutselise loovisiku loometoetus, mida paljud kasutavad, katab ka nüüd sotsiaalkindlustust.
Kui unistada, siis sooviksin, et Eestis käiks rohkem inimesi kontsertidel ja hindaks instrumentidel põhinevat muusikat. Tänapäeval kahjuks kohtab lavalaudadel rohkem DJ-sid kui bände ning artiste, keda saadab inimene laptopi taga, mitte bänd. Eks üks põhjus on see, et nii on lihtsam ja odavam. Kui käiks rohkem inimesi kontsertidel, oleks ka lihtsam lubada saateks bändi. Õnneks natuke on hakatud tegema seda, et popartistide saateks võtta muusikud – tundub, et see on rahvale hästi peale läinud.
