Tuttav tüdruk Suure-Jaanist saabub augusti hilisööl koju ja avastab, et naaberkrundil toimub Terminaatori kontsert. On teine väsinud ja vihane, et magada ka ei lasta, ent juba mõned minutid hiljem leebub ja kommenteerib Facebookis: „Aga kitarrist on neil küll ülihea, teda kuulaks veelgi.”
Taavi Langi on kitarristide seas nõutud mees. Bände tal jagub ning üks projekt ajab teist taga. Ühel esmaspäeva varahommikul istumegi Taavi pisikeses poissmehekorteris, silmad alles rähmased. Telekas laulab tädi Gaga ja Taavi paneb teekannu tulele.
Tekst: Kris Moor, Andri Riid
Fotod: Kris Moor
Tavaliselt magavad muusikud poole lõunani, aga sina tahtsid juba varavalges asjaga ühele poole saada. Kas sa oledki pigem hommikuinimene?
Ma ei teagi, vist olen jah. Kui ma pool päeva magan, siis mul tekivad süümekad. Päeval võiks ikka midagi teha.
Milline su tavaline päev välja näeb?
Kui on vaba päev, siis ma olen Tartus, aga üldiselt tõusen vara üles ja vaatan, kuidas päeva laiseldes mööda saaks (naerab). Kui parasjagu proove ei ole, siis ma lähen Jassi juurde (Jaagup Kreem, toim.), kus me teeme ja kirjutame midagi. Hetkel on käsil Termikale ja Rosannale [Rosanna Lints] lugude tegemine. Aga praegu on meil Terminaatoriga tuur ja ma olen kogu aeg nagu orav rattas − tõusen hommikul üles, vaatan, et oma elu asjad tehtud saaks, ja siis ongi juba jälle väljasõit. Tavaliselt on mul nädala algused vabad, siis kas puhkame või teeme proove. Ja neljapäevast hakkab töönädal jälle pihta. Pühapäeval siis ravitakse pead ja esmaspäeval on ka veel halb olla… (naerab). Tegelikult päris nii hull ei ole… Kuidas see päev päevavargal ikka välja nägema peab?
Kuidas su muusikukarjäär üldse algas?
Isa tõi vana vene seitsmekeelse kitarri koju. Alguses seisis pill tükk aega niisama nurgas, aga siis slaidisin sõrmega üle kaela. See oli äge ja tahtsin kohe muusikakooli minna − ise tahtsingi minna, keegi ei sundinud. Olin siis väike poiss, kaheksa-aastane. Ja nii sai mindud Kaiu Muusikakooli, kus hakkasin klassikalist mängima ja mängisin keskkoolini välja. Keskkooli ajal ma ei tahtnud üldse muusikaga tegeleda ja kuna ma pärast keskat sõjaväkke ei pidanud minema, siis ma lihtsalt luuserdasin. Aga luuserdamise aastal hakkasin jälle harjutama. Mul ei olnud lihtsalt midagi teha − pool päeva mängisin arvutimänge ja teise poole jämmisin Ozzy, Zakk Wylde’i ja Slashiga kaasa.
Lõpuks proovisin Kultuuriakadeemiasse saada, ja kui sain oma kolm akordi selgeks, siis oli keikka’sid juba nii palju, et elu nagu bassimehe anekdoot. Ega mulle akadeemias eriti ei meeldinud ja tulin pooleteise aasta pärast tulema.
Vahur Vessart on olnud su õpetaja…
Jah, Vessu on minu guru. Kui Vahur tuli Kaiu Muusikakoolist ära, siis ma pidin ka kooli vahetama ja läksin Raplasse elama. Teist õpetajat Kaius ei olnud. Muidu olen maapoiss, Kuimetsast, aga pidin siis linna kolima. Kui vahepeal öeldi, et Raplast tuleb kitarriste nagu saelaudu, siis see oli suuresti Vessu töö.
Mis Vessarti metoodika eriliseks teeb?
Vessu on väga hea õpetaja ja pillimees. Ta on selline rahulik ja küllaltki personaalse lähenemisega. Ma ei teagi, milles tema fenomen täpselt seisneb.
Vahepeal hakkab teekann kohisema ja Taavi serveerib meile teed. Seejärel laob riiulist hunniku plaate lauale.
Ma ükspäev hakkasin enda diskograafiat kokku panema, et mis plaate ma olen sisse mänginud. Ma mängin veel Maarja-Liisiga, Pantokraatoriga, mis on vana ugri-proge bänd, kunagi oli veel Brides in Bloom, mis enam ei tegutse − Mikk Tammepõld teeb praegu Dramamamat. Näe, Vanilla Ninja ja Glive…
Glive pandi kokku konkursi alusel, see on vist üks väheseid bände, kus sa oled algusest peale pundis olnud. Kuidas see konkurss välja nägi?
Glive’is olin jah algusest peale. Seal oli žürii ja pillimehed käisid eraldi ette mängimas. Ma enam ei mäletagi, kuidas see täpselt toimus. Algul ma ei tahtnud sinna konkursile minnagi, eriti nähes, kui hästi pealinna pillipoisid Guns N’ Roses’i soolosid järgi mängivad.
