Laupäev, november 23 2024

Laur Joamets on 23-aastane elektrikitarrist, kuid on vanusele vaatamata olnud lavadel peaaegu kümme aastat. Lauri peetakse väga mitmekülgseks muusikuks, aga ise hindab ta oma tegemistest hetkel kõige rohkem bändi Dramamama, millel on tulekul teine plaat. Kristo Käo püüdis välja uurida, kuidas saadakse nii noorelt nii andekaks.

Küsis Kristo Käo
Fotod: Kris Moor

Kuidas sa kitarri juurde jõudsid?

Kuna ema õpetab Elleris klaverit, siis mind pandi viieaastaselt klaverit õppima – muusikakooli eelklassi. Vaatasin, et ühes klassiruumis, kapi otsas, oli väike tšello ja see meenutas kitarri. Mõtlesin, et kitarri nii noortele niikuinii ei õpetata, aga tšello on natuke selle sarnane, et tahaks tšellot mängida. Käisin emale nii kaua peale, kuni ta ütles, et olgu, lähed tšellot õppima. Kolm aastat õppisin seda pilli Reet Metsa juures.

Hea õpetaja. Sinust oleks võinud hea tšellomängija saada.

Nojah. Aga isa [Andres Joamets, vabakutseline muusik, toim.] hakkas mulle ühel momendil natuke kitarri näitama. Ma küsisin ka, et mis toonid ja asjad on. Ta näitas natuke, mul tekkis kohe huvi ning tahtsin jõuludeks kitarri saada. Sain sellise ¾ mõõdus Stratocasteri koopia.

Sa olid siis seitsmene ja käisid juba koolis?

Kaheksa või üheksa olin. Alguses tinistasin niisama oma lõbuks, kuni ühel hetkel isa ütles, et mis sa siin niisama tinistad, hakka nüüd harjutama. Näitas näpuga plaadiriiuli poole, et näe, hakka tegelema.

Kas sa jätsid paugupealt tšello ja muusikakooli pooleli?

Ei jätnud. Lastemuusikakooli lõpetasin tšelloga, aga tegin seda vana rasva pealt. Ega ma tšellot ei harjutanud – kohe üldse. Ainult kitarri hakkasin rohkem mängima.

Kas sellest on mingit kasu ka olnud, et sa oled meloodiapilli mänginud? Akustilist kitarri meloodiapilliks keegi ei pea, sest sellega ei saa pikka nooti hoida, aga elektrikitarriga saab. Tšelloga oli sul see kogemus olemas, keskendusid ainult meloodiatele ja mängisid kogu aeg ainult viisi.

Tšello puhul mind häiriski see, kuidas väikestele lastele õpetatakse, et lugu algab ja lõppeb siin, ja sa pead loo jooksul mängima neid ja neid noote, niimoodi ja niimoodi. Aga alati, kui oli perekondlik kokkusaamine – mul on terve muusikasuguvõsa, kõik tegelevad muusikaga –, siis võeti pillid kätte ja hakati jämmima. Isa ja onud mängisid seal džässi ja bluusi, aga mul oli alati küsimus, kuidas ma saan kaasa lüüa. Mul ei olnud mingeid teadmisi, mida ma saaksin selle pilliga niisama teha. Ja siis mul oli igav. Aga samal ajal sain ma kitarri kohta järjest rohkem teada, isa seletas mulle bluusiringi ja pentatoonika ära, paar rock’n’roll’i käiku näitas ka, ja siis ma juba tundsin, et „ohoo – ma saan ise pilliga mõelda ja midagi teha!”

Kui sa oleksid läinud kitarriga kohe muusikakooli klassikat õppima, oleks sama häda olnud. Sul oleks küll kitarr, aga oleksid sõltunud nootidest. Jämmi poolt ei õpetata seal siiamaani.

Noh, aga õnneks oli mul kodus isa. (Naerab.)

Tanel Padar ütles, et tema ei tea skaaladest midagi, aga rokib küll. Sina mängid hästi palju stiile, võid teha Pat Metheny häält, kui tahad, või midagi muud. Sinu teooriateadmised peavad tulema ilmselt kusagilt mujalt kui koolist?

Ega ma ka skaalade peale mõtle. Skaalasid ja akordimärke õpetas mulle Ain [Agan], need asjad on mul selged. Aga olen kuulanud palju erinevaid kitarriste, et sealt maha ampsata, kuidas nad seda teevad. Ega ma tegelikult džässi mängida ei oska. Lihtsamate asjadega saan hakkama ja petan ära. Ma olen samasugune nagu Tanel Padar: lihtsalt roki- ja bluusikitarrist, kõrtsimuusiku süldi taustaga! (Naerab.) Sellepärast ma oskangi natuke rohkem stiilidega ümber käia.
Ma mängisin süldibändis ja hakkasin kõrtsides isa asendama juba umbes 15-aastaselt. Kui ma sain 17, siis mängisin sellises ansamblis nagu Nukker Kukeke. Mulle hakkas see asi jubedalt pinda käima. Ütlesin isale ka, et sült on jama ja et ma ei viitsi seda enam mängida. Isa aga ütles, et mida sa jamad, sa saad sealt normaalselt pappi, saad pillikola kokku osta, kõik on tipp-topp; ja iseenesest see muusika, mida sa mängid, ei ole halb, vaid need on läbi aja maailma kõige paremad poplood. Ole mees ja võta need lood originaalis ette, mängi hästi ära, ja siis tule mulle uuesti niisugust juttu ajama.
Ma võtsin ülesande ette ja see ei olnud kõige lihtsam töö – aga metsikult arendav. Kui sa pead mängima sambast rock’n’roll’ini, siis sinna vahele mahub igasugu huvitavaid asju. Ja elektrikitarriga valsi mängimine nii, et see veenev oleks, ei ole ka kõige lihtsam asi.

Millised bändid sul praegu käsil on?

Põhimõtteliselt on üks bänd – ansambel Dramamama, millega peaks järgmise aasta alguses uus plaat välja tulema. Üks on juba väljas.

Kas see on selline bluus-rokk?

Seal on erinevaid elemente igalt poolt. Bluus ja rokk on see, mida me ise kõige rohkem kuulame. Omalooming ikkagi, kuigi live’is teeme ka kavereid, aga me teeme neid omamoodi.

Hakkasite Tanel Padariga uut bluusibändi tegema. Kas seal on oma lood või kaverid?

Praegu on kaverid. See ei olegi nagu päris bänd, see on rohkem selline teadmata asi, millel pole mingit lõppkuupäeva. Saame kokku, mängime pilli ja ongi lahe.

Sa oled praegu 23-aastane. Kas sa mõtled ka, mida sa tahaksid tulevikus mängida või sa võtad praegu vastu, mida pakutakse, ja loodad, et aega jätkub kõigeks?

Enamus asju võtan sellepärast vastu, et mul on vaja süüa ja üür ära maksta.

No siis oled ju ehtne bluusimees!

Nojah. Kui mul oleks võimalus, siis ma ei teeks pooli asju, mida ma praegu teen. Pigem pühendaksin aega sellele, mida teen ansambel Dramamama ja Mikk Tammepõlluga. Aga meil kõigil on oma eri asjad, mida peame tegema selleks, et ära elada. Dramamamale lihtsalt köhime raha sisse, et seda elus hoida.

Intervjuu ilmus ajakirjas “Kitarr” 1/2011

Previous

Vasakukäeline kitarriõpilane?

Next

Kitarr jõudiski põhikooli

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

Check Also