Kelli on laulja, muusikateatri näitleja, laulukirjutaja. Vokaalpedagoog väljendina Kellile ei meeldi, pigem nimetab ta end häälekoolitajaks ja hääleakrobaatika õpetajaks. Tegeleb kõigega, mis seostub hääle, selle tekitamise ja tervishoiuga. Ta on lõpetanud Georg Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, samuti Londoni Kuninglikus Muusikaakadeemias muusikateatri magistriõppe.
Mis ametid ja rollid käesoleval ajal Sinu tegemistes esil on?
Olen juba 7-ndat aastat Muusikalikoolis lauluõpetaja ja paar viimast neist ka kogu kooli loometiimi osa. Sellest aastast ka Viimsi Muusikakooli vastloodud jazz-pop osakonna juht. Hetkel ehitame seda osakonda nullist üles- enne Viimsis seda ei olnudki. Niipalju siis pedagoogilisest karjäärist. Hunt kriimsilm noh 
Hetkel teen hoopis produtsendi tööd Telepoisi kontserdiga läbi Eesti Kontserdi
Oled peagi esitlemas oma verivärsket plaati.
Kohekohe avalikustame värske plaadimaterjali “Hinge Tõmme” (2022/2023) – selle panen täna/homme ka fairmus-i üles. Plaadi esitluskontserdid on märtsis ja võimalusel ka aprillis ja tegelikult läbi terve aasta. Koos albumiga tuleb sel nädalal avalikuks ka video loole “Perspektiiv”. Just tegeleme viimase lihviga. Ise olen rahul 😉
Kuidas plaat sündis?
Plaat sündis tasapisi 2-3 aastat küpsedes. Iga paari kuu tagant oli meil bändiga stuudiosessioon, kus lindistasime korraga 1-2 lugu ainult. Kontsentreerisime ennast just nendele lugudele. Oli ka paar pooleaastast pausi. Üheks põhjuseks oli ka see, et Kaspar Uljas, kes mängis plaadil bandooniumi ja akordioni, elab Brüsselis ja sättisime oma kalendrid pisut ka tema käimiste järgi. Teine põhjus oli see, et lasin lugudel ise minu juurde tulla, et nad saaksid sündida ja salvestasime siis, kui mul midagi öelda oli – ei tahtnud kiirustada, vaid teha lõppkokkuvõttes head tervikut. Mul oli silme ees enamvähem pilt olemas, milline see helikeel olla võiks ja millest jutustada, kuid andsin iseendale aega ja ei määranud algusest peale väga täpset tärminit. Tean, et tavaliselt tehakse plaate palju kiiremini ning eelmised sündisidki pea korraga salvestades. Tahtsin sel korral teisiti ja kõike tegevusi läbi tunnetades anda õhku ja aega, läbides ise erinevaid protsesse endas, mis äkki muusikaks formuleerusid. Ainuke kriteerium oli see, et kui ma tunnen, et nüüd on valmis, siis ongi valmis. Kui ma oma plaadi viimase loo “Palve” olin ära kirjutanud, siis teadsin, et nüüd on materjal valmis. Pean tunnistama, et kuigi ma ei ole kristlane, on see palve pisut nagu manifest või mantra universumile, soov kõrgemale, et kõik ikka läheks hästi.
Mis inspireeris?
Elu ise. Ümbritsev. Mu enda elus toimuv ja juba toimunud. Plaat on päris suures osas autobiograafiline. Ühe naise lugu. Ühe armastuse, ühe suhte lugu, kuhu mahuvad rõõm, ootus, armumine, lapsed. Ning ka pahupooled – pettumine, maailmade lahknemine, suhte lõpp. Nagu üks hingetõmme. Plaat algab nö. “proloogiga”, milleks on lugu „Perspektiiv“ ja lõpeb palvega. Kuna olen muusikateatri inimene, siis teatud teatraalsus on selleski plaadis. Minu jaoks alati on tähtis jutustada LUGU. Kui enamik laule on paari viimase aastaga sündinud, siis kaks pala on konkreetselt üle 10 aasta vanad, mida polnud varem ühelegi plaadile salvestatud. Arranžeerisin need ümber ja nii sobisid need täiuslikult selle plaadi “looga”.
Sissejuhatavale laulule „Perspektiiv“ sündis ka muusikavideo, mis andis kogu plaadile nö visuaalse keele. Ka see on kohe-kohe Youtube’is üleval.
Kellega koos plaaditeo ette võtsid ja kuidas iseloomustaksid värskelt valminud helikandjat?
Tegemist on autoriplaadiga. Nii tekst, muusika kui ka arranžeeringud on minu enda sulest. Suureks abiks kogu protsessis ja lugude läbimängimisel ning kujundamisel oli ka mu enda trio, kes plaadil on põhikoosseisuna esindatud. Mathei Florea – klaver, Robert Nõmmann – kontrabass. Plaadi tegemise perioodi jäi ka minu trio koosseisuvahetus, seega esimestes lugudes mängis kontrabassi Raimond Mägi. Väga tähtsaks liikmeks plaadi tegemisel osutus ka bandooniumimängija Kaspar Uljas, kellega kohtumine ja tuttavaks saamine on omaette lugu. Mitmes loos teeb trummarina kaasa ka Ahto Abner, ühes ka Aivar Vassiljev. Imelise klarnetisoolo „Perspektiivis“ mängis Martin Kuusk.
Salvestasime kogu albumi Peeter Salmela juures, kes on imeline stuudioprodutsent ja inimhingede insener. Meie koostöö klappis esimesest hetkest ja sedasama olen kuulnud paljudelt muusikutelt, kes temaga koostööd on teinud. No lihtsalt on selline inimene. Usaldasin teda ka Mixi ja Masteri osas.
Plaadi kujundas minu teine hingesugulane, kes on ka tegelikult mulle sugulane – Mauno Meesit. Ta tajus kujundades täpselt selle plaadi hingust ja biiti. Kaanepildi autor on Jaanar Nikker. Pilt sündis ka juhuslikult teiste piltide vahel klõpsides;)) Läks hästi, et tuli just õige emotsioon, värv ja varjud.
Video režissöör on Jaanus Pärnpuu. Jällegi inimene, kellega kindlasti koostööd jätkan. Üldse oli kogu protsessis palju uusi huvitavaid tutvusi, kellega kindlasti ka tahaksin edaspidi midagi koos teha.
Kaspar Uljasega tutvumislugu kõlab põnevalt. Kuidas teie tutvus alguse sai?
See on üks sõpruse äratundmise lugu. Me oleme tänaseks väga head sõbrad, aga 2 aastat tagasi, kui hakkasin plaati tegema, kirjutasin „Perspektiivi“ tangona, sest ma armastan Argentiina tangot. See oli mu elu esimene endakirjutatud tango, sest ma tundsin, et ma pean sellega alustama. Ja mõtlesin, et tango….siis peaks siia vaatama akordioni ja mõtlesin, keda siis kutsuda stuudiosse. Lugu oli alles tegemisel ja me polnud veel alustanud salvestamist ja ma läksin Argentiina tango kontserdile, mis Eesti Kontsert korraldas. Ja seal oli Kaspar Uljas oma bandooniumiga, millest ma sinnani polnud eriti midagi kuulnud ja koos argentiinlastega esitasid seal argentiina tangot. Peale kontserti kirjutasin Kasparile Messengeri, et käisin kontserdil, meeldis väga ja et ma kirjutan üht tangopala, et kas tuleksid mängima?
Kaspar oli esmalt hästi ettevaatlik ja küsis, kas saaks pisut kuulata lugu. Saatsin talle tooriku, mis valmis oli ja seepeale oli vastus, et jah, ma tulen. Stuudios oli meil väga hea klapp. Ta on õppinud dzässakordionit ja teistele paladele mängis akordionit. Bandooniumil on spetsiifiline kõla ja see igale poole ei sobi. Plaadi valmimise käigus tundus, et selline uus loominguline tutvus jääb eluks ajaks.
Kas plaadi valmimise teel oli ka midagi üllatuslikku?
Kuna teen elus esimest korda täiesti iseseivalt albumit ja juhin ise protsessi, siis oli kõik mulle uus ja üllatusi täis. Palju on asjaaajamist ja paberite täitmist. Lisaks CD- le tegime ju video ja kevadel tuleb välja ka vinüül. Tohutu lõbus oli ka videotegemise protsess, kus me kõigepealt otsisime režissööriga võttepaika ja siis lõpuks kogu meeskond tassis vana lahtist klaverit koormarihmadega üle tänava ühest majast teise.
Negatiivne üllatus on see, kui palju paari aastaga kogu protsessi hinnad tõusid ja eelarvet lõhki ajasid. Positiivne üllatus aga see, et kui palju on mul tegelikult sõpru, kaasaaitajaid ja nö ka õhinapõhist tegevust, lihtsalt et oleks äge;))
Millal tundsid, et muusika on Sind päriselt endale saanud, mis sündmused ja valikud selleks pidid juhtuma?
Ma pole muusika juurest ära olnudki. Olin lasteaiast peale kõva esineja – nii kui laulda vaja oli kusagil – lükati kohe ette. Ju siis olin kõva ja selge häälega ja julge. Ise nii täpselt ei mäleta. Seda, et muusika minu pärusmaa on, teadsin algusest peale. Näitlemine ja õpetamine lisandusid hiljem.
Eestlane pole aldis kiitma, kuid hea sõna kahtlemata inspireerib ja innustab. Millal Sind viimati muusika eest kiideti? Hmmm. vist siis kui ma viimati Viimsis Muuseumirottide õhtujuhina Rahvalaulik Kilu Mari rollis olin ja terve õhtu muuseumirahvaga koos laulutasin 😉 Täiesti erakordne kogemus, sest pole ma miski kõva rahvalaulik. Rollis olles tuleb aga teha kõike usutavalt. Võtsin siis oma rahvalauliku failid muusikalises ajus lahti ja seal nad siis olid.
Keda ise kiidaksid Eesti muusikamaastikul? Ägedaid tegijaid, kes ise oma muusikat loovad või oma asja ajavad.
Seinast seina – Kadri Voorand, Rita Ray, Janno Trump, Rubundi, Anett, Sofia Rubina ja Jason Hunter, Susanna Aleksandra. Alika on ka väga ägeda ja võimsa häälega. Tegelikult on neid palju.
Ega diplom ei tee veel profiks. Mis (peale paberi) eristab Sinu arvates profimuusikut harrastusmuusikust?
Päriselt? Ei eristagi. Mõni harrastusmuusik võib olla palju profim kui proff – see on suhtumise ja pühendumise küsimus. Kui muusika tegemine läheb nö tööks ja keikade lugemiseks, kas see on ok? Samas hindan väga endavanuseid ja nooremaid muusikuid, kes on endasse investeerinud ja õppinud välismaal oma eriala ning teevad enne proove kodutööd. Nad omavad muusikalist kirjaoskust ja meil on suhtlemisel nö üks keel ja arusaam. Nii on meeldiv ja lihtne koostööd teha. See vist ongi professionaalsuse hea näide ja see äkki eristab, kuid mitte alati.
Mis ja kus on koht, kus vabal õhtul meelsasti aega veedaksid, (kui avalik koht, siis kes võiks olla sel ajal laval)?
Mulle meeldib olla vabal õhtul ka täiesti vabalt kodus oma laste ja loomadega – muud suhtlust on niigi palju. Avalikest kohtades kindlasti mõni kontserdisaal või jazziklubi – olen muusikalises mõttes suurtarbija nii kodus kui väljas ja kuulan palju erinevaid stiile. Folgist ja jazzist/popist kuni koorimuusika ja sümfoonia orkestriteni välja. Olen ammu avastanud, et iga kontsert on minu jaoks nagu meistriklass ja mulle meeldib muusika taustal unistada, mida ise teeksin, vaadata esinejat, võib-olla analüüsida, et kuidas paremini, mis meeldib, mis mitte. Iga kontsert on õpetlik, ka kehv või lausa halb või ebahuvitav, sest siis näen selgelt ära, mida mitte kunagi laval teha ei tohiks või mis ei toimi üldse. Viimati käisin vaatamas King Singersite kontserti, keda ma läbi aastate jälginud olen ning erinevaid koosseise võrrelnud.
Nimeta/soovita pala, plaati, kontserti, mis Sinu arvates on (viimase aja) parimaid kuulamiselamusi.
See ei ole küll viimase aja, kuid viimaste aastate leid küll – nimelt võib klaverit mängida väga halvasti ja igavalt, aga sattusin üle- eelmisel aastal täiesti juhuslikult kuulma Schuberti Kantaadi “Talvine teekond” esitust Mustpeade maja saalis- Laulis Atlan Karp ja klaveril saatis imeline Irina Zahharenkova, kes on minu kursusekaaslane veel Otsa koolist ja kes elanud juba pikalt Soomes. Ma arvasin, et olen palju kuulnud, aga sellist koostööd ja duetti lauljaga ning tohutut kergust ja õhku mängus kogesin esimest korda. Ka hiljem olen Irina kontsertidel käinud ja iga kord hämmastunud, et kuidas ta seda teeb. Tal oleks nagu klaveriga mingi oma keel. Häid pianiste on maailmas küll palju ja mitte et ma seda kogu aeg ka kuulaks, kuid mind teeb tema mäng kuidagi eriliselt õnnelikuks. Seda peab ise kogema ja soovitavalt live’s ;))
https://www.irinazahharenkova.com/audio (kuula tema Mozarti Fantaasiat)
Pärispäris viimast ei teagi, kuna tarbin muusikat nii palju. Üldiselt kuulan hommikul Youtube-ist Tiibeti kelli ja helisevaid kausse oma jooga taustaks ja seda soovitaks ma küll väga paljudele.
Mis on Sinu enda sulest ilmunud palad/plaadid/videod, mida uhkusega esitleksid (lisa lingid )
Minu enda autoriplaate on läbi aegade ilmunud nüüdseks siis kolm:
Debüütplaat “Kuni Pöördub tuul” (2007)
Inglise keelne “Coming Out- All About Nuance” (2019)
Kohekohe avalik “Hinge Tõmme” (2022/2023)
Kui lubad endale unistada, siis mis võiks Eestis tegevmuusiku jaoks paremini (korraldatud) olla?
Ei virise. Ise tuleb tubli ja hakkaja olla ja nats tervet talupoja mõistust tuleb ka kasuks. Võibolla managementide võrk võiks laiem ja mitmekesisem olla ja mitte suunatud ainult mainstreamile. Music Estonia annab juba seal ka suure panuse ja koolitatakse hoolega uusi managere. Seega olukord on siiski lootustandev.
Muusikateatri koha pealt oleme me ikka väga konnatiigis ja vaatan, et info ei liigu (või siis ainult kindlates sfäärides) ja avalikke auditione on üliülivähe, kus noored saaksid jala maha. (Just tegelen praegu selle teemaga)
Kelli tegemistel saab silma peal hoida.
