Pühapäev, november 24 2024

Tõnis Mägi on laulja, laulukirjutaja, näitleja.

28ndal veebruaril esitleb Tõnis Mägi koos sõpradega ERMis oma uut värsket albumit “Ajapendel”.

Helikandjaid

Mäe kaks nõlva (LP, 1983), Tõnis (LP, 1990), Kogutud kodutud (LP, 1990), Hüüdja hääl (CD, 1994), Liivakell (CD, 1995),
Las jääda kõik mis hea (CD, 1996), Kaunilt kaua (CD, 1998), Eesti kullafond (CD, 2000), 2002 "pÜHENDUS" (Digibox OÜ)
Jäljed ja Siirius (CD, 2003),Vestlus Hermanniga (CD, 2005),"KIIK & KIRIK" (CD, 2011), "Tarkus" (CD, 2012), "Teine ruum" (CD, 2016), Tõnis Mägi ja Kärt Johanson "Sirius" (LP, 2016) ja "Tundmatu Mägi" (CD, 2016),"Aovalgus" (LP, CD,DVD, 2020), " Романс"(2022 )

Mänginud alates 1990. aastatest üle 20 rolli teatrilavastustes, teinud lavastustele muusikalisi kujundusi.
Kirjutanud raamatu "Müümata naer" (koos Berk Vaheriga)
Temast on valminud dokumentaalfilm "Vaikus valguses" (režissöör Priit Pääsuke).

Auhindu

Eesti Raadio aasta muusik 1997
Valgetähe IV klassi teenetemärk (1999)
Suure Vankri auhind 1999
Eesti Vabariigi kultuuripreemia 2003
Tartu kultuurikandja auhind 2003
muusikaauhind „Panus Eesti muusikasse” 2005
Riigivapi III klassi teenemärk (2010)


Nüüd on see aeg saabunud, plaat on valmimas. Mis tundega Sa plaadiesitlusele vastu lähed?

Tõnis Mägi: Plaati veel käes ei ole, CD peaks välja tulema kõikide plaanide järgi veebruari keskel, LP paari kuu jooksul. Plaadile sai 11 laulu. Viimane laul on “Mälestuste kaev”, autorid Riho Sibul ja Laur Tamm. Meil oli kunagi selline luuletaja nagu Laur Tamm… (Laur Tamm, kuni aastani 1933 Adolf Tamm sündis 6.08. 1911 Pilve talus, Kargoja külas, Kavastu vallas, Tartumaal – 2. november 1998 Tartu).

10 laulu seas on teksti autoriteks veel Tõnu Õnnepalu, Juhan Viiding, Uku Masing, Poola luuletaja Zbigniew Herbert (Hendrik Lindepuu tõlkes). Ja mu enda 3 teksti. Muusika plaadil “Ajapendel” on minu loodud.

”Ajapendel” koosneb 11-st hetkest. Parem oleks isegi öelda – silmapilgust. On mingi heli, valgus või lõhn, on lihtsalt üks hetk, ei midagi muud. Ja nii lihtne ja selge, nii selge on kõik… olen ma kunagi ammu kirjutanud.

Hetke tabamine on oluline.

Midagi juhtub sellel hetkel… Mul on üks selline lugu…  mõned aastad tagasi oli mul operatsioon… ja läks hästi.. Lõpuks, kui haiglast välja sain, oli suve lõpp või tegelikult isegi sügise algus… ma  sain haiglast välja, läksin metsa kõndima. Ja äkki lihtsalt tajusin maailma teistmoodi, kuidagi ruumilisemalt, selgemalt … ma  tajusin värve sügavamalt kui kunagi varem, erinevaid toone, lõhnu… korraga oli tuuleiil, mingi heli   ja KÕIK … Mind rabas see, kui vähe me oskame hetkes olla või tähele panna  …

Kas plaadiesitluskontserte on tulemas veelgi peale Tartu esitluse, mis 28.02?

Ausalt öeldes ei tea veel, mitte midagi ei ole kindlat, liigume sammhaaval. Suveks on küll mitmed esinemised kirja pandud. Üks neist on Neeruti mõisa aias, mis on juba traditsiooniks muutunud. Oleme seal juba 2 korda olnud – heade sõprade, muusikutega – Ain Agan, Andre Maaker, Mihkel Mälgand ja Toomas Rull.

Tõnis Mägi Philly Joes 2021 Foto erakogust

Mul oli just Uku Masingu tsitaat vaadatud siia Sinu intervjuu juurde. Mõeldes Sinule.

Uku Masing on öelnud Inimese kohta : „ Igal inimesel on teise jaoks säde, aga vähe on neid, kes mõistavad puhuda seda tuleks. Enamasti nad kahmavad ta pihku, põletavad sõrmi ja kustutavad sädeme.“ (Uku Masing – tsitaadid, aforismid ja mõtteterad.)

Minu arvates oled Sina selline mees, kes selle sädeme on osanud puhuda tulele.

Ma tänan !!

Ma kirjutasin Sulle, et ühed laulavad, mida teavad ja teised teavad, mida laulavad.

Tundub, et Su laulud on kuskilt teadvuse tasandilt tulnud, Sa ju ei komponeeri klassikalises mõttes.

Ei, ma ei oska seda teha. Ma komponeerin oma laule klaveri taga, kuid mitte noodipaberil.

Tänu sellele, et Sind kompositsiooni reeglid ei sega ja Sa ei piinle, mida tuleb kahendada, laias või kitsas seades sättida, vastavalt reeglitele harmoniseerida jms on Sinu looming vabam, Sa justkui kuskilt kosmosest võtad oma viisid.

Mina ütlen, et see on Jumal, kes annab… talendi, ande… Muide, kunagi oli selline raha – talent… Juhuseid ei ole…

See on see sünniga kaasa antud pagas – keegi pärib kunstiande, keegi muusika või muu kauni kunsti oskused… Sul on õnnestunud oma loominguga sügavalt kõnetada rahvast. Sellist talenti ei anta igaühele…

Aga ikkagi ma pean ütlema veel kord ja veel ja veel, et mina ise ei oska seletada… kui keegi hakkab pärima, et kus sa oled õppinud…siis ütlen, et omal käel. Ning ma pean ütlema, et olen kohutavalt laisk, aga millegipärast on sülle kukkunud laule…. et nii on.. jah, ei tahagi sel teemal rohkem targutada.

Tõnis Mägi suupilliga Foto erakogust

Vahel mõtlen, kui näiteks mõni sajanditetagune kuulus helilooja-meister satuks siia meie muusika-atestatsioonide keskele, kus paber ja punktid on hariduses esmatähtsad ja anderikkus teisejärguline, kas nemad selliseid õpinguid taluks, sellistest takistusribadest läbi pääseks ?:)

Et kus oligi see koht, et ega diplom ei tee veel profiks… ma enne rääkisin, kuidas ma Dortmundis sain raputuse Bachilt… Alles 75 a. peale surma avastatakse Bach kui helilooja Mendelssohn Bartholdy poolt.

 Bachi teati kui head organisti. Kogu lugu. Mehel ei olnud aega mingites saadetes käia jalg üle põlve istudes rääkimas, kui kõva mees ta on, et praegu näete, kirjutasin ühe loo… (Oma eluajal ja ka veel 18. sajandi lõpul oli J.S.Bach tuntud vaid võrdlemisi kitsas ringkonnas, heliloojana hakati teda laialt tunnustama alles 19. sajandi esimesel poolel. Praegu peetakse teda üheks põhiliseks heliloojaks barokiajastul ning üheks suurimaks terves muusikaajaloos. A.)

Tänapäeval ollakse paljuski pealiskaudsemad ja kiirele edule orienteeritud… Noo ei ole justkui hea loomingulises plaanis näiteks Eesti laulu ja eurolaulu ühte patta panna, … ei tule ühte ega teist siis sealt. Mida Sina arvad?

See nüüd ongi see, mida Yehudi Menuhin ( dirigent, üks 20. sajandi suurimaid viiuldajaid) ütles: „Kõik inimesed peaksid tegelema loominguga, tulemus pole oluline.“ Kohati tundub, et eelkõige tegeletakse tulemusega nagu spordis. Vaata, vanasti mingid tädikesed sõitsid rongis ja pika sõidu ajal kudusid sokki või salli. Nad olid ja on tegelikult kõik loomingulised inimesed. Iga käpik ja sall oli oma mustriga. Unikaalne… 

Imestan, kui veidrad piirangud on raadioformaatidel. Mõnigi mõtterikas või armas muusikapala öeldakse mitte olevat eetrisõbralik vms ja inimesed sageli ei kuulegi nõnda mõndagi huvitavat… kes need reeglid välja mõtles, et inimesed ei viitsivat kuulata pikki lugusid, praegune aeg on ses osas nii pealiskaudne…

Ma olin Kuku-raadios tööl, tegin oma saadet „Liivakell“. Ja siis, ma ei mäleta kas see oli Erki Berends või keegi teine, tegi pühapäevasel päeval küsitluse rahva hulgas, millised saated teile meeldivad ja millised üldse ei meeldi. Üldse ei meeldinud minu Liivakell, et liiga pikad lood ja miks ei mängita seal neid ja neid, ühesõnaga, mina tahtsin neile pakkuda Pink Floydi jms. Ütlesin Erkile, et teeme niimoodi, et kui 2 kuu pärast pole see muutunud, siis ma panen ise lahkumisavalduse lauale. Ja kahe kuu pärast olin number 1 oma saatega. Hea, et jäin endale kindlaks.

Sinu intervjuud ettevalmistades tuli mulle miskipärast eredalt meelde üks seik Riho Sibulaga 1996 aastast. Salvestasime Raadiomajas Kehlmani juures mõned laulud. See oli see periood, kui ta eriti karske mees polnud ja võib-olla just seetõttu oli väga otsekohese ja avameelse jutumaneeriga. Peale salvestust sõime nagu kokkulepitud oli, õhtust Kuku klubis ja ta ütles mulle keset vestlust äkki: “Sa vaata hoolega, kes sinu juurde raskel ajal jäävad…“ ja veidi aja pärast lisas: „ …ja siis vaata, kui head ajad saabuvad, kes siis tagasi hiilivad…“

 Jaa, see on nii…….

 Küllap leidub just Sinul hulgaliselt näiteid, kuidas headel aegadel tulevad inimesed Su kõrvale, ahoi, mina ka siin… kuid rasketel aegadel pole neid näha ja kuulda…. Kuidas Sa oled jaksanud neist tühistamistest üle olla? Sa oled ju sensitiivne inimene ja tajud seda ja inimesi vaistlikult…

Aga mis siis ikka. Kui ma oleks oma  väljaastumiste pärast kartma hakanud, siis ma oleksin rahulikult  edasi elanud … ahh, et mis see minu asi on… Aga ma ei saanud. Ühesõnaga, oli raske jaa, sest ausalt öeldes paljud, kellega tuttav olen, ütlesid minust lahti. Aga oli palju ka neid, kes helistasid ja kirjutasid  mulle jalamaid… Robert Jürjendal  ja Rix (Riho Sibul), näiteks.

Nõukogude ajal oli jaburust kergem taluda – võim oli idiootne ja punane, Sa trumpasid nad üle – panid Popovi klouninina ette ja said end välja elada. Praegusel ajal on selline tunne nagu nähtamatu klouninina peaks olema varuks alatasa…. nii palju imestamist on… Mul on jäänud mulje, et Sul on niisugune loomus või maneer või justkui Sinu visiitkaart, et alatihti on jutus mingi vimka või nali, nii et keegi ei saa aru, kas tegid nalja või ajasid tõsist juttu või said haiget… tundub päris meisterlik viis elust läbiminemiseks. Kuidas see Sul nii hästi õnnestunud on?

No kuule, on nii palju inimesi, kel üldse huumorimeelt ei ole. Kui üldse meeltest rääkida, siis on peale kuulamismeele ja kompamismeele jne, minu arust veel üks hädatarvilik meel ja see on huumorimeel. Kui seda ei ole, siis tekib probleeme. Võibolla on inimesi, kes ei saa minu huumorimeelest aru… Võibolla on huumorimeel ikkagi geenides…

Ma toon ühe näite, kuna Rixist (Riho Sibul) oli juttu.

On 1.aprill. Mina võtan telefoni ja helistan Riksile 12:30 arvates, et ta on nüüd juba ärganud. Unise peaga Riho võtab telefoni vastu:“ Jaa, mis on?“ „Kuule,Riks, selline lugu, et hakkan siin kodus remonti tegema. Tahaksin teisele korrusele vannitoa teha, sul on seal Kentmannis ju standardmõõtmetega vann, eksju? Kuule, kas sa võiksid ära mõõta selle vanni“. Riks vastab, et pagan, mul ei ole millegagi mõõta, aga oot, leidsin joonlaua. Riho helistas mulle tagasi umbes 20 minutit hiljem ja ütles: „Võta nüüd paber ja pliiats ja märgi üles pikkus … kõrgus…. Mina küsisin, aga sügavus? Siis ta sai aru, hakkas naerma…

Sellised naljad

Rakvere teatri etenduses “Kadunud Tsirkus ” Tõnis Mägi koos Bonzoga Foto erakogust

Mul on üks anekdoot. Seda ma räägin alati kui palutakse. See on selline:

Tsirkuse direktori uksele koputatakse. Siseneb mees. Ütleb:“Tere, tahaksin tulla teie tsirkusesse tööle. Mul on selline eriline number.“ „No nii,“ ütleb direktor, „mis number see siis on?“ „Ma riietun liibuvasse kombinesooni, lähen kupli alla. Keset areeni on valmis pandud tühi šampusepudel. Nii ja siis ma ronin sinna üles kõrgele kupli alla, trummid põrisevad  trr… ja ma hüppan, teen 7x saltot ja maandun pudelis.“ Selle peale ütleb tsirkuse direktor; „Noo tore. Vaatame täna selle numbri üle.“ Helistab oma sõpradele ja kutsub vaatama, et mingi hull on siin, kes täna ilmselt hüppab ennast surnuks. Noo mees paneb endale liibuva kombinesooni selga, ronib üles kupli alla. Ja hüppab trummipõrina saatel, teeb 7x saltot ja maandub pudelis. Tuleb pudelist välja ja kõik on šokis. Küsivad, et kuidas Te seda teete? „Aga ma olen tsirkuses ju, siin on oluline käteosavus , kõik te ju teate seda väga hästi…. Ma teen uuesti selle triki. Ja vaadake, kui ma neljandat korda saltot teen, siis ma võtan taskust märkamatult väikese lehtri“.

  See on mu lemmikanekdoot.

Absurdiklassika… Tänase päeva hirmutav tõdemus tundub olevat, et huumorimeel on surnud, paljud noored võtavad endid ülitõsiselt. Kus nad küll nii tõsiseks on õpetatud? Inimesed, kes on müünud oma naeru…

 Suur probleem, miks me sellises seisus kogu maailmas oleme, on uue maailma tekitatud mudel, sa pead selle endale pähe saama. Huxley jm mehed on ju kunagi kirjutanud sellest, Orwellist rääkimata… ja seal maailmas lõpuks huumorimeelt pole enam.

Inimesed näevad maailma teistmoodi.

Sünkroonsusest ja déjàvu-st loomingus… Kas pole mitte iga laulu sünd teatav sünkroonsuse ilming ja déjàvu?

See peab olema, see laulu sünd… olen sellest juba varem rääkinud, aga see on nii ere ja täiesti sürreaalne elamus, ma ei tea, kas seda uuesti rääkida – kõige paremini mõistetav on ju näidete varal  toodu.

Midagi peab enne, kui laulu teen, sündima. Mingi hetk, kus ma äkitselt adun, tajun, taipan midagi erilist… See on see, mis käivitab. Siis klahvide juurde ja valid akorde, teises käes sulepea ning püüad sõnastada  sõnastamatut….

Ma räägin ühe loo, sest tahan seda vapustust veelkord jagada. Ma rääkisin sellest veidrast hetkest ka Klassikaraadios ”5 laulu” salvestusel detsembris.

Lugu on selline: Möödunud aasta juulis-augustis läksime oma tütre Liidiaga Elva lähedale Vaiksesse järve ujuma. Tundus, et olime ainult kahekesi. Äkki märkan, et järve kaldal siiski seisavad kaks inimest. Ma tulen veest välja ja üks seisjatest teeb minu poole kummarduse ja ütleb, et härra Mägi, kas ma võiksin Teile laulda ühte laulu, Teie enda laulu, mis on prantsuse keeles.. Ma ütlen, et ilmselt te ajate mind kellegagi segi, mul ei ole prantsuskeelset laulu. Naine vastab, et siiski, siiski. Ja hakkab laulma. …ta laulab „Koitu“ prantsuse keeles. Kuidas ta seda laulab, on lihtsalt sõnulseletamatu. Uskumatu. Ja fantastiline. Kogu järv peegeldab heli vastu ……

Ja siis…. järvest mitte väga kaugel on Tartumaa Tervisespordikeskuse lasketiir – sealt tuleb ta-ta-ta-tat, ta-ta-ta-tat! Nagu boolero…

Teel auto poole tuli mõte, et tagasi minna, aga me ei läinud. Püüdsin aru saada, mida mulle on tahetud sellega öelda…  „Koit“, püssipaugud … Tulin koju, panin käed klaverile ja valmis ”Oh,aeg!”, mis on üks minu viimase aja laule.

Ja nende teiste lugudega, mis mul on tulnud, nendega on samamoodi. “Koit” tuli ju ka samamoodi. Sain äkitselt aru, et ma pean tegema laulu.

Tõnis Mägi Tartu Helistuudio ” Clockwork” aknal Foto erakogust

Sa tunnetad nii teravalt ja vaistlikult laulude tulemist (kogu Su looming on vaistlik, lootuse ja usuga nii tihedalt seotud). Kas Sa tajud (näed) vahel mingeid muid märke, peale laulude, ka ette?

Ütlen ainult lühidalt: Jah. Mul ei ole vastust, miks see nii on. Ma arvan ikkagi, et kui me ellu jäime, (sündisin väga keerulises olukorras, arstid ütlesid sünnitusmajas minu ema ja minu kohta, et need on homme läinud. Me olime nii halvas seisus), siis on selleski usk ja lootus.

Ja siin ma nüüd olen – 100 kilone vanamees… Kui hakkan tagasi ketrama neid oma lapsepõlve pilte… Mälupilti, kuidas kelguga lähen… kuidas telegraafitraadid undavad.  Ja see on nii kummaline… ma olen sellest kunagi rääkinud veel, et kui ma siin kodus vahest istun oma Hermanni taga ja mõtlen laulu välja… siis tuleb kaugelt-kaugelt oranž päike… ja ma saan aru, et see oranž päike on seesama päike, millest ma Sulle kirjutasin, et see on nagu tempel. Et nüüd on kinnitatud ja Pühamu.

Millal  tundsid, et muusika on sind päriselt endale saanud? Mis sündmused selleks pidid juhtuma?

Meenub üks esimene, siiani meelde jäänud hetk. Olen umbes neljane. Istun kelgu peal nagu kubujuss. Mitu mantlit ja kampsunit üll. Läkiläki kõvasti lõua alt kinni. On väga külm. Telegraafitraadid pea kohal ebatavalisi helisid õhku paiskamas. Mere peal tohutult suur oranž päike. Kõik see kokku on midagi enamat kui pilt lapsepõlvest…Selles hetkes ON KÕIK. Kogu maailm oma helide, värvide, lõhnadega…

Ja kui ema ja isa on koorilauljad, siis istud tundide viisi  proovides. Ja on huvitav. Huvitav on ka teatris… need lõhnad ja natuke veider maailm… Ja Georg Ots…

Üks minu vanaisa oli suur pillimeister Saaremaal, kelle nimi oli Toomas Joonas. Kõlab peaaegu nagu Tom Jones… Ma arvan, et muusika on suures osas siiski ka geenides.

Sinu lauljatee on aukartustäratavalt pikk ja mitmekesine. Jaga, palun, mõnd unustusehõlma vajunud mälestuskildu algusaegadest.

Fotomälestusi 70ndatest kui Tõnis Mägi oli sõjaväest naasnud. Tollane legendaarne Viljandi Kultuurimaja direktor Raimo Kivistik korraldas võimalused sama legendaarsele ansamblile Kärjed koostööks Eesti nimekate artistidega, seal hulgas ka kontserdituuriks Lenkontserdi kaudu Venemaal. Seal oli kümmekond bändi kogu Baltikumist. Nii said Kärjed nautida ühisesinemisi ja tuure Tõnis Mägi, Marju Kuudi, Raivo Tammiku, Andres Põldroo,  Gunnar Grapsi ja mitme teisega. Hiljem käis osa muusikuid Ornamendi nime all koos Grapsiga ka Armeenias esinemas.

Eestlane pole aldis kiitma, kuid hea sõna kahtlemata inspireerib ja innustab. Millal sind viimati kiideti muusika eest?

Juhtus nii, et 2021 aasta lõpupoole hakkasime sõprade muusikutega salvestama venekeelset plaati. Kunagi kirjutasin Mikk Mikiveri lavastuse “Kolm Õde” jaoks laulu “Romanss“. Teksti kirjutas hea sõber Villu Kangur. Mall Tamm tõlkis loo vene keelde ja ma taipasin – šanšooni peab laulma prantsuse keeles, fadot portugali keeles, bluesi afroameerika slängis … Ja romanssi on ainuõige laulda vene keeles.

Ühesõnaga – plaat sai valmis paar nädalat varem, kui algas Vene-Ukraina sõda.

Aga ma olin juba saatnud mõned plaadid vene muusikutele.

Vastus tuli selline : ”Tõnis, istume ja kuulame neljandat korda. Meie kõigi arust parim venekeelne plaat 20 aasta jooksul!”

Mina kiidan viimast elamust möödunud aasta novembris, kui kuulasin Sinu juubelikontserti „Laulude laulja 75/57“ Alexela Kontserdimajas. See oli nauditav ja puudutas südant. Ja muidugi on läbi aastate palju erilisi lemmikuid Sinu laulude seas. Toon ära siin vaid peotäie neist:

Varasemast on ka teatrirollide seas võimsaid esitusi nagu näiteks Kuningas Ubu, Rockooper Rujast paadialuse roll…

Keda ise kiidaksid Eesti muusikamaastikul?

On palju üliandekaid ja töökaid noori. Hans Kristjan Aavik, Vaiko Eplik, Holger Marjamaa, Kristjan Randalu. Viimane kontserdielamus oligi G. Gershwini “Rhapsody in Blue” Kristjani ja ERSO esituses Estonia kontsertsaalis.

Ega diplom ei tee veel profiks. Mis (peale paberi) eristab sinu arvates profi muusikut harrastus muusikust?

On vaja kuulata palju erinevat muusikat. Püüda tabada tihti tabamatut. Tänapäeval, kui kõige rohkem vaadatakse pjedestaali poole justkui Olümpiamängudel, nii kaob õige tunnetus, kirg ja taju… Muusik on ju väga tihti oma pilliga kahekesi. Harjutad, harjutad, mõtled. Valmivad laulud. Ning ühel hetkel taipad – ühed laulavad, mida teavad, teised teavad, mida laulavad.

Mis ja kus on koht, kus vabal õhtul meelsasti aega veedaksid? Kui on avalik koht, siis kes võiks olla seal laval?

Ma enam ei ole suur seltskondades liikuja. Ilmselt sai omal ajal palju oldud. Mõnikord juhtub siiski, et satun mõnele kontserdile pooljuhuslikult ja õnneks on siis laval muusik või muusikud, kes on päris. Nagu näiteks Jaak Tuksam.

Tõnis Mägi, Haapsalu linnapea Urmas Sukles, Kärt Johanson ja Robert Plant (Led Zeppelin) 2003a Haapsalus Fra Mare ees. Foto erakogust.
Tõnis perega Foto erakogust.

Soovita pala, plaati, kontserti, mis sinu arvates on (viimase aja) parimaid kuulamiselamusi.

Ma kuulan viimasel ajal palju klassikalist muusikat. Viimaste aastate suurim elamus oli paar aastat tagasi Dortmundis. Mängiti Bachi Sir Adam Schiffi dirigeerimisel ja klaveril. Vapustav.

Eesti Kontserdis oli hooaja avakontsert, kus mängisid Sinfonietta Riga ja norra viiuldaja Mari Samuelsen. Erakordselt kõrge tase.

Mis on sinu enda sulest ilmunud paladest / plaatidest / videotest need laulud, mida tooksid täna, värske plaadi esitluse eel esile ja ehk midagi ka uue plaadi lauludest? 

Anne, see on kõige raskem küsimus.

Joala Jaak kirjeldas mind kunagi :” Mäx hoiab omi laule nagu lõvi oma kutsikaid”. Või midagi niisugust .

Tead, ma arvan, et on muusikat, mida enamus inimestest pole kunagi kuulnud… Ei ole nn raadio formaat… Hea sõber, Hannes Võrno, võttis ühendust ja imestas, et on ühe minu plaadi pealt – “Tundmatu Mägi“ – leidnud laule, millest tal polnud aimugi… Seega, võib-olla on veepealne kalju/mägi/  ainult osake …

Õnnestunud plaat oli „Siirius“. Samuti eksperimentaalne album “Tarkus”, kus jutustaja Aarne Üksküla,  Pärt Uusbergi koor, fantastilised muusikud Taavi Kerikmäe juhtimisel, armas sõber Jarek Kasar. Ja muidugi mu tütar Liidia. Küllap on õnnestumisi teisigi…

Aga uuest plaadist “Ajapendel“ rääkides on mul rõõm tõdeda, et olen õnnelik. Meil ei olnud (stuudios) vaja tõlki kõrvale, sest üksteise mõistmine on nii hea. Ain Agan, Andre Maaker, Toomas Rull ja Mihkel Mälgand on maailmatasemel muusikud. Ausõna. Plaadil on 11 laulu, mis on kui üksteist HETK-e … Hetked, mil ÄKKI  taipad midagi väga olulist  –  ning taolistest sähvatustest sünnivad laulud.

Kui lubad endale unistada, siis mis võiks Eestis tegevmuusiku jaoks paremini (korraldatud) olla?

Taas raske küsimus. Ei taha kuidagi manitseda, et tehke tööd, siis tuleb…

Tuleb Uskuda. Uskuda, et see on Talent, mida ei tohi maha matta. Talenti ei tohiks peenrahaks vahetada. Ja kõige olulisem on Armastus…

Previous

MUUSIKUD MUUSIKAST: Märten Männiste

Next

MUUSIKUD MUUSIKAST: Karl Madis Pennar

Check Also