Pühapäev, november 24 2024

Veronika Uibo on ansambel The Wildcardi laulja ja laulukirjutaja. The Wildcard esitleb üsna pea oma esimest plaati,  kus peal on ainult omalooming. Aasta vältel üllitatud singlid on saanud kuulajailt lühikese ajaga palju positiivset tagasisidet.

Plaanis on kaks albumiesitluskontserti, 24. märtsil Tartus Genialistide Klubis ja 25. märtsil Tallinnas Erinevate Tubade Klubis. Digialbum avaldatakse kõikidel platvormidel 23. märtsil.

Ansambel The Wildcard -Siim Laine, Garrett Kuut, Aleksandra Vainokivi, Veronika Uibo, Joel Põhja, Ever Haabmets. Foto Gerli Tooming

Anne: Hooandjas jäi mulle silma ja äratas huvi kauni tämbriga lauljatar, romantiline ja siiras. Mõlemad on tänasel päeval üsnagi haruldased  nähtused ja seeläbi tekitasid huvi. Pole just igapäevane nähtus, et kogenud uudisteankur debüteerib lauljana ja laulude loojana, kuigi peab möönma, et musikaalseid telenägusid on varemgi kuulajale-vaatajale silma jäänud. Kõik see ärgitas allolevat intervjuud tegema ning Veronika tegemistest ja taustast lähemalt uurima. On ju põnev teada, et kust tulevad meie muusikasse uued tulijad, kelle tegemistel silma peal hoida.

Kas tegemist on ammuse unistuse teoks saamisega?

Veronika: Kahtlemata on see ammuse unistuse täitumine! Kui ma vaid saaksin 10-aastasele Veronikale öelda, et ära muretse, õpi ja arenda end ning liigu julgemalt oma muusikaliste soovide suunas, sest aastal 2023 annad välja albumi omaenda muusikaga – pole variantigi, et see väike häbelik tüdruk oleks seda uskunud. Veel 15 aastat tagasi arvasin, et uhke oleks mõnda lemmiklugu näiteks kooliaktusel esitada.

Millest Sinu laulud räägivad?

 V: Kõigest, mis on inimlik. Eelkõige erinevatest emotsioonidest, mälestustest, tunnetest ja unistustest, mida on iseenda pealt hea maha kirjutada. Ma usun, et meie muusika on aus igas mõttes, lüürikat luues pole pidanud midagi välja mõtlema ja laval oleme ka meie ise, sellised mõnusad, siirad, ehedad.

Kui kaua võttis aega plaadimaterjali  kokkupanek ja mõttekaaslaste leidmine, kellega seda teostada?

V: Album “Stupid Fears” valmis ümmarguselt kaks aastat. Ma pean tunnistama, et ega ilma Siimuta polekski seda sündinud. Tema mul ühel hetkel varrukast kinni haaras ja põhimõtteliselt algas kõik küsimus-faktist “Noh, raudselt sahtlisse midagi kirjutanud oled”. Ma ei saanud valetada ja sealtpeale sündis esmalt “The Town” ja umbes aasta jooksul sai albumi materjal kokku. Mõttekaaslased leidsime oma vanades tutvustes sobrades, sest poistega oleme nooruspõlves kõik otsapidi kodulinnas Võrus kuidagi trehvanud ja kaudselt alateadvuses justkui ikka teadsime üksteise olemasolust. Ja poisid on hästi tihedalt varem ka kokku puutunud erinevaid bände tehes, nii et igati loomulik oli kokku saada selline punt, kus omavaheline klapp on juba aastatega paika loksunud.

Ansambel The Wildcard debüütsingli “Stupid Fears” muusikavideo filmimine Tartu kammivabrikus Foto Katri Laine

Wildcardi bändi laulud valmivad Sinu ja Siim Laine koostöös. Juba eespool mainisidki, et „ilma Siimuta poleks seda sündinud.“  Räägi palun Siimust ka lähemalt.

V: Siimu muusikutee algas Võru Muusikakoolis, kus ta õppis akordionit ja trumme. Muusikakooli kuttidega pandi kokku esimene bänd Analysis. Mängiti välismaiste hard rock mammutite covereid: AC/DC, Metallica, Rammstein, Ozzy jne. Mina vaatasin toona kõrvalt ja eks ilmselt vist ikka nagu kuidagi imetlevalt, et näed, oma bänd ja puha.

Aga palusin Siimul endal sellest ka lähemalt kõnelda, et kuidas tema liikumine muusikas ja erinevates ansamblites on siiani kulgenud.

Siim Laine: Tase oli nagu oli, aga tahtmist ajas üle ääre. Hiljem, kui tase paranes, tekkis ka omalooming. Selle bändiga sai peaaegu tervele Eestile ring peale tehtud. Muusikakooli lõpu poole hakkasin omal käel kitarri õppima ja aega sai veedetud ka klaveri seltsis. Peale keskkooli jahtus rock-bändi teema maha, kuna liikmed kolisid kõik eri linnadesse – bassimees isegi teisele poole maakera. Trummitamine jäi sealt edasi veidi ehk tahaplaanile ja kitarr võttis võimust. Erinevaid pehmema ja karmima muusika koosseisusid kokku klopsides olen nüüd jõudnud sinnani, et köitma hakkas hoopis kantristiil ja pool-akustiline muusika, kui nii on õige öelda.

Kes mängivad Sinu toredas  ansamblis The Wildcard ja mida nad täpsemalt teevad? Kelle õlul arranžeerimine, produtseerimine, salvestamine teie tiimis?

V: Kokku on meid kuus – mina laulan ja kirjutan lüürikat, Siim mängib kitarri ja meisterdab lugudele meloodiaid, Garrett Kuut mängib basskitarri, Ever Haabmets on elektrikitarril, Joel Põhja trummidel ja Aleksandra Vainokivi lisab meile taustavokaale. Lõplikud lood valmivad tegelikult ikkagi mõnusas koostöös. Esmalt laulame-mängime Siimuga uue loo teistele ette, mis on alati põnev, aga pingeline osa, et kas teistele ka meeldib. Kui hästi läheb ja gruuvib, siis lisanduvad trummid, bass, elektrikitarr. Mõned täiendused sünnivad alles stuudios lindistamisel, aga paari looga oleme maadelnud nii ja naapidi ja pidanud lõpuks ikkagi prügikasti viskama.

Meie lugude salvestamise ja miksimisega tegeleb Tõnis Noevere, kes pani meie debüütalbumi alla nii mõnegi unetunni.

Mis või kes inspireerib Sind laule looma, keda pead oma suurimateks eeskujudeks laulukirjutajana?

V: Ma ei ole sellest saladust teinud, et laulukirjutajana vaatan suure austusega Taylor Swifti poole ja (veel) kinnitamata andmetel olen tema suurim fänn Eesti vabariigis. Tema albumid “Lover”, “Folklore” ja “Evermore” aitasid mul üle elada ühe keerulise perioodi, sest minu meelest oskab ta kirjutada just nii loomulikult, et kuulajal on võimalik samastuda. Minu suur soov muusikaloomisel on samuti, et suudaksin kuulajat puudutada ja lohutada, rõõmsatel aegadel kaasa elada ja ühes rõõmustada. Tahaksin käia kuulajaga koos tema radadel, et kui tal on kas hea või nukker, siis ikka ja jälle ta tahab just The Wildcardi mängima panna ja leida meie muusikast jaksu edasi minemiseks.

Mis mõjutas või kallutas Sind muusika poole, kuidas kõik algas?

V: Ma mäletan, et lapsena käisin õues raadiopleier taskus, toas mängis alati muusika. Nautisin omaette laulmist ja kujutasin end publikule esinemas. Ei teagi, kust või kuidas see piisk mind nakatas, aga ema ja õde ka olid muusikalembesed, küllap sealt kuidagi külge hakkas. Hilisteismelisena avastasin Youtube´i ja hakkasin ise ka seal end “salaja” laulmas näitama. Ma ei julgenud sõpradele-tuttavatele oma hobist rääkida, aga võhivõõrastelt sain seal kiita ja mõni video oli isegi täitsa populaarne. Nii et see teekond on olnud väga pikk, täis küll omajagu ebakindlust, aga tohutut arenemist ja sihtide selgeks saamist.

Eestlane pole aldis kiitma, kuid hea sõna kahtlemata inspireerib ja innustab. Millal sind viimati kiideti muusika eest?

V: Me tegime jaanuaris siseringile proovi-live, et mingid nüansid enda jaoks selgeks saada ja peol oli ka Joeli 7-aastane poeg, kes pärast lõpusõnu nutma puhkes, sest ta ei tahtnud veel, et kontsert läbi saaks. Polnud ammu midagi nii liigutavat kogenud. Mina loen kiitusena ka seda, kui tullakse kuulama või jagatakse meie muusikat oma tutvusringkonnas edasi. Ilmselt siit õhkub justkui seda nähtust, et kui eestlane otsesõnu ei kiida, siis tõlgendan ise endale vastavalt. Aga ei, päriselt ka, ma olen seda meelt, et sõnu, ja isegi kiitusi, võib üsna mõtlematult tuulde loopida, aga toetav tegu räägib tihti palju rohkemgi.

Keda ise kiidaksid Eesti muusikamaastikul?

V: Meil on nii palju kvaliteetset muusikat! Viimase aja lemmikud on kahtlemata välismaahõngulised Anett, Shira, Rita Ray. Andres Kõpper on ammu silma jäänud erinevatest muusikalistest kooslustest ja on alati väga andekat loomingut teinud. Samuti juba aastaid olen imetlenud Ewert Sundja ja Mari Jürjensi muusikat. Kooslustest on mõnusad näiteks Revals ja Minimal Wind.

Mis ja kus on koht, kus vabal õhtul meelsasti aega veedaksid? Kui on avalik koht, siis kes võiks olla seal laval?

V: Vabal õhtul olen kas kodus dressides diivanil, looduses pildistamas või hea seltskonnaga kohvikus jutustamas. Kõik kolm paika on minu olemises võrdselt tähtsad. Naudin üksinda olemist, aga kui seda liiga palju saab, muutun kurvameelseks. Kohvik sümboliseerib teistmoodi õdusat kohta, kuhu hea sõbrannadega minna, pääseb söögitegemisest ja koristamisest ja seltskond on alati mõnus. Teinekord on kohvikus ka mõnus tööd teha või lihtsalt hea Cappuccino kõrval mõtiskelda. Jõudis ju Tõnu Õnnepalu ka just kohvikus, küll Pariisi kohvikus, teadmisele, et ikka kodus on kõige parem olla.

Loodus laeb mind hoopis omamoodi. Armastan kevadet ja sügist, kus kõik ümberringi on justkui uus igal aastal, midagi alati varieerub, alati on midagi oodata. Ja siis on tore käia ning uudistada iga lehekest ja lillekest metsa all ja need oma telefoni üles pildistada. Hiljem on muidugi ülioluline kõiki oma Instagrami jälgijaid nende piltidega tüüdata.

Soovita pala, plaati, kontserti, mis on valmistanud Sulle suurima kuulamiselamuse.

V: Viimased kontserdielamused on kõik väga head olnud. Käisin Berliinis kuulamas üht oma suurtest lemmikutest, Coldplay’d, ja nutsin õnnest terve kontserdi. See oli muusikaliselt kvaliteetne ja mida alandlikum, tänulikum, sõbralikum on artist oma publikuga, seda mõnusam on kogu elamus. Tehnilistest viperustest hoolimata oli võimas ka Calum Scott Alexela kontserdimajas, samamoodi sain hea annuse artisti paeluvast isiksusest kui ka kvaliteetsest muusikast. Kindlasti lähen suvel teda Noblessnerisse uuesti kuulama.

Üht konkreetset pala on keeruline soovitada, playlisti eksib väga tihti muusikat seinast seina. Viimaste nädalate suurim lemmik on siiski Maneskini “The Loneliest”, mis tekitas üle hulga aja kibemagusa kadeduse, et selle loo esitaja ja autor tahaks küll ise olla.

Plaatidest meelitas mind enda lõksu James Bay oma viimase albumiga “Leap” ja alles eelmisel aastal avastasin enda jaoks ka James Arthuri värskeima albumi “You”. Ilusaid meloodiaid mõlemalt artistilt ja midagi pole teha – kitarr, trumm ja elektrikas kõlakeeles võluvad mind ikka hoobilt. Ja ma ei tea, mis värk nende Jamesidega on, aga meie albumil kannab üks lugu pealkirja “James”

Ansambel The Wildcard Foto Gerli Tooming

Mis on sinu enda lauludest sulle kõige armsamad või olulisemad?

V: Kõik oma laulud on armsad. Kui mõni eraldi välja tuua, siis ma mäletan emotsioone, aega ja kohta, kui kirjutasin “Sorrow”, “Lullaby”, “2029” ja “While We’re Young”. Nende lugude puhul on endal äge tagant järele mõelda, kuidas loo aineseks võib olla tunne, kus usud, et sured südamevalusse, või ilus unenägu, millele järgneb pettunud ärkamine reaalsusse, või lihtsalt üks põgus ja väeti kohtumine keset talvist tänavat. Tegelikult on igal lool oma lugu, tulge kontsertidele ja jutustan hea meelega lähemalt.

Nimeta lemmikud esinemispaigad Eestis, kuhu Sinu laulud sobiks eriti hästi.

V: Kuna meid on bändis üsna palju ja Joel ainuüksi võtab oma trummikomplektiga nii palju ruumi, siis meie füüsiline olukord juba iseenesest nõuab natuke suuremaid lavasid. Esinemispaiga osas ma loodan, et meil õnnestub kunagi ühes mõisas või lossis pidu püsti panna. Või linnusevaremetes õhtukuma taustal! Romantik ikkagi! 😀

Kui oleks võimalus mõne Eesti muusikuga koostööd teha, siis kellega?

V: Eelpool mainisin Andres Kõpperit, kes Noepi all mulle esmalt kõrva jäi. Viimased aastad olen tema tegemistel silma peal hoidnud ja ta tundub nii põnev isiksus, kellega kindlasti mingisugust koostööd teeksin. Kõigepealt ilmselt naeraksin tema hea huumori pihta kaks päeva ja siis teeks juba ühe või mitu mõnusat lugu koos.

Kust saab kõige paremini infot teie tegemiste kohta?

Infot meie tegemiste kohta saab kõige paremini FB kaudu: https://www.facebook.com/thewildcardEST

Spotify: https://bit.ly/3ZTT6yE

Youtube: http://bit.ly/3l211uW

Previous

Muusikud Muusikast: Kristjan Põld

Next

Muusikud Muusikast: Kaspar Kalluste

Check Also