Eelmine postitus akordide moodustamisest sai Kitarrikooli ingliskeelses versioonis positiivset vastukaja, nii et jätkan teemat. Seal oli juttu akordide ehituse põhimõtetest ja täpsemalt kolmkõladest. Kolmkõla on teoreetiliselt kõige lihtsam akorditüüp, aga see ei tähenda et seda alati kitarril lihtne mängida oleks. Kuid nüüd edasi teooriaga.
Akordide ‘ehituskiviks’ on niisiis tertsid. Kolmkõlas oli meil kaks tertsi üksteise peal. Kui lisaksime veel kolmanda, siis saaksimegi septakordi. Näiteks on meil kolmkõla C (Do), E (Mi), G (Sol). Et sellest septakord teha, lisame talle veel ühe tertsi, B (Si). Vaata kõrvalolevat pilti.
Kui hakkame C-st noote lugema, siis järjekorras seitsmes on B (Si). Siit saabki septakord oma nime (inglise keeles on asi selge: ‘seventh chord’ ongi septakord. Eesti keeles kasutame ladina tüve). Näiteks on G7 tavaline G-duur, millele on lisatud seitsmes noot ehk F (Fa). Selle asemel, et lugeda seitse sammu edasi, võid ka lugeda ühe sammu tagasi. Tulemus on sama.
Kuna tertsid võivad olla suured ja väikesed, saame teoreetiliselt 8 erienvat septakordi. Üks neist ei ole tegelikult septakord. Kui soovid teada, miks ja millised on kõige levinumad septakordide tüübid, siis vaata Kitarrikooli tasuta akordsaate kursuse V taset.
1 comment