Augustis toimus esmakordselt Tartu klassikalise kitarri festival. Tartukeskne kitarrifestival oli omal ajal ka Kuldar Kudu korraldatud Fiesta de la guitarra, mis tänaseks on tegevuse lõpetanud. Peakorraldaja Peep Petersoni arvates on vajadus klassikalise kitarri haridust toetava sündmuse järgi Tartus aga endiselt olemas. Aet Mikli käis kohal.
Tekst ja fotod: Aet Mikli
Tartu klassikalise kitarri festivali toimumisajaks oli eelreklaami kohaselt 7.-10. august, kuid õigupoolest oli Elleri-kooli ruumid festivalitegevuse tundemärke näha juba kaks päeva varem, 5. augustil. Nimelt algasid just siis esimesed muusikateatri proovid, – kitarri- ja liikumistunnid – mille lõppeesmärgiks laupäevane festivali lõppkontsert. Kureerimas oli seda ettevõtmist Saksamaal elav ameeriklanna Laurie Randolph, kel nimetatud valdkonnas juba ? aastane kogemus. 7. augustil, festivali ametlikul avapäeval, liitusid festivaliga peakülalised, klassikalise kitarri maestrod Eduardo Fernandez Uruguaist ja Patricio Zeoli Saksamaalt, samuti mitmed Eesti kitarristid. Selle kogunemise tulemuseks oli ainulaadne ja äärmiselt kõrgetasemeline lõppkontsert, milletaolist Eestimaal veel nähtud ei ole, kuid lisaks mõistagi tohutul hulgal imelisi festivalihetki.
Laurie Randolph ja tema teater
Kuidas üldse tekkis Laurie Randolphi ainulaadne muusikateatri kontseptsioon? Tegemist on erakordselt mitmekülgse muusikuga – Laurie esimene instrument on klassikaline kitarr, lisaks mängib ta veel viola da gambat ja harfi ning muidki pille. Lavastajana on Laurie loonud hulgaliselt muusikalisi etendusi nii originaal- kui laenatud muusikale ja tekstidele ning tema tegemiste üksikasjalik kirjeldamine läheks siinkohal ilmselgelt liiga pikale.
Ise kirjeldab Laurie Randolph oma pilliteatri idee tekkimist nii: Olles ühel heal momendil sügavalt tüdinud tavapärastest õpilaskontsertidest, kus lapsevanematest publikumi liikmed vaid oma lapse esinemise hetkeks ärksaks muutusid, otsustas ta hakata pakkuma pilliõppe õpiväljundina midagi sootuks huvitavamat. Mõningase nuputamise ja katsetamise tulemusena tekkiski sünkreetiline muusikaliteater, mille selgroo moodustasid klassikalise kitarri mängijad. Orkestrit aitasid kujundada poogen- ja rütmipillid, kampa lõid ka laulusolistid. Pillimängijatest said lisaks kooriliikmed ning osalised näidendis, pilliõpetajast helilooja, dramaturg, lavastaja, impressaario. Ja teatri idee oligi sündinud!
Festivali mitu nägu
Tegutsenud viimastel aastatel peamiselt Berliinis, kutsuti Laurie Randolph selle aasta augustis Peep Petersoni ja Mikk Kirikali poolt eest veetud esimesele Tartu klassikalise kitarri festivalile lastega teatrit tegema. Ta võttis kutse rõõmuga vastu ja värske Tartu festivali nägu oli sellega määratud.
Teine festivali näo määrajatest oli eelpoolmainitud Eduardo Fernandez, kes juba aastaid olnud võtmeisikuks Saksamaal Ehrlbachis korraldataval klassikalise kitarri nädalal – loengute, meistrikursuste ja kontsertidega pikitud väikesel festivalil. Erlbach´i festivali aeg hakkas ümber saama ja alternatiivi otsides tundus Tartu korraldajatele samalaadse festivali uue asukohana igati sobilik. Valik õigustas end, loodetavasti jääb “Ehrlbach Eesti moodi” püsima ja kujuneb pikaajaliseks rahvusvaheliseks traditsiooniks.
Kontserdid
Festivali kontserdielu oli märkimisväärselt tihe. Iga päev toimus üks lõunane ja üks õhtune kontsert, esinejateks valdavalt Eesti kitarristisolistid ja -ansamblid. Eesti klassikalistest kitarristidest ja kammerkooseisudest olid Tartus esindatud Duo Telluur (Heli Ernits inglissarvel ja Kirill Ogorodnikov kitarril) ning festivali tarbeks moodustatud Eesti kitarrikvartett (Daniel Julle, Jelena Ossipova, Gleb Simak ja Kristjan Tamm), lisaks Priit Peterson koos Tartu Muusikakooli kitarristidega. Soolokontserdi andis ka maestro Eduardo Fernandez.
Eriti suurejooniliseks kujunes aga festivali lõpetav galakontsert ning seda ette valmistav päevane kontsert. Teiste hulgas astusid soolonumbritega (ja muidugi festivaliorkestris) üles külalised Gnessinite nimelisest Venemaa muusikaakadeemiast – see lisas muidu valdavalt eestimaistest esinejatest koosnevale esinejaskonnale rahvusvahelist mõõdet.
Ärateenitult suurimad ovatsioonid pälvis siiski Laurie Randolph ja tema poolt ette valmistatud suuremad ja väiksemad lavastatud muusikalised etteasted festivali pesamunade esituses.
Festival festivalide seas
Mis teeb Tartu klassikalise kitarri festivali teiste Eesti kitarrifestivalide seas eriliseks? Esiteks ehk asjaolu, et tegemist on tõepoolest klassikalise kitarri festivaliga. Seda tiitlit ei saa endale paraku lubada ei Pärnu, Viljandi (—) ega Tallinna kitarrifestival(id). Samas ei tähenda klassikaga piirdumine sugugi üksluisust, vaid pigem vastupidi – kuulda sai suurel hulgal senitundmatud repertuaari. Väga olulisel kohal on ka meistrikursused-töötoad-loengud kui arenguvõimalus Eesti klassikalise kitarri mängijatele.
Teiseks muidugi lastelaagri vormis muusikateateri projekt. Õpilastele mõeldud kitarrilaagreid Eestis ikka korraldatakse, kuid ükski neist ei ole olnud seotud suure pillifestivaliga ja ka õpitav sisu on traditsioonilisest üsna erinev.
Kolmandaks – kuigi töötoad ja meistriklassid ei puudu üheltki kitarriürituselt – on ilmselt suures plaanis tegemist ühe kõige õppekesksema festivaliga Eestis.
Ja neljandaks muidugi juba eespool jutuks olnud festivali mitmenäolisus. Tegevus toimus justkui kahes – kui mitte kolmes – paralleelreaalsuses ja selle ka kõige tulem lõppkontserdi näol oli vaimustavalt mitmekesine.
Kuhu edasi?
Kas Tartu kitarrifestivalist võiks kujuneda järglane Erlbachi-festivalile? Kas Laurie Randolphi muusikateatri-laager võiks toimuda Tartus iga-aastasena?
Kindlasti võiks ja peakski. “Eesti Erlbach” eeskätt just selle klassikalise kitarri valdkonnas süvitsimineku ning muusikateater oma ainulaadsuse poolest nii Eesti kui ka ilmselt kogu maailma kontekstis.
Lõpetuseks jäägu kõlama tänusõnad festivali algatajatele-korraldajatele ning Laurie Randoplhi abilistele kitarriteatri etenduste ette valmistamisel – Jakob Laidusele, Mari Metsojale ja Julia Reinmannile.