Muusikud Muusikast: Kristen Kütner
Kristen Kütner on Tallinna juurtega helilooja ja kitarrist, kes on hetkel tegus koosseisudes Lexsoul Dancemachine, Rita Ray, Põhja Konn, Coolbars, Valter’s Harpeji Band ja Ramuel Tafenau kvartett.
Mis on Sinu viimase aja olulisemad ettevõtmised?
Viimasel ajal olen enamasti tegelenud enda sooloalbumi “Colors” produtseerimisega. Protsess on jõudnud sinnamaani, et hetkel käib viimaste mikside tegemine. Soul’i, jazz’i ja broken beat’i sugemetega viie looga lühialbum näeb ilmavalgust juba varsti.
Teiseks on meil tulemas Põhja Konna ja Elephants From Neptune’i ühistuur. Kontserdid toimuvad üle Eesti: 16.02 Viljandi Pärimusmuusika Aidas, 17.02 Tartus Eesti Rahva Muuseumis, 18.02 Fotografiska Tallinnas, 19.02 Kadrina Rahvamajas.
Kolmandaks on meil Lexsoul Dancemachine’ga märtsi lõpus tulemas Taani minituur ning vaikselt nokitseme ka uue materjali kallal.
Ramuel Tafenau kvartetiga on aprillis kontsert Jazzkaarel.
Viimase kuu aja jooksul olen ka palju aega veetnud Telliskivis Estonian Funk Embassy uues stuudios, mis hetkel on ehitamise lõppfaasis. See annab meile (kogu Estonian Funk Embassy perele) kõvasti motivatsiooni ja jõudu juurde, et uut muusikat toota. Kindlasti kuulete sellest veel ning tulevikus on kõik sinna oodatud muusikat salvestama.
Missugune on Sinu pillipark, mis kitarrid ja võimendid, miks just selline valik?
Jalutuskäik minu pillipargis:
Fender Deluxe Stratocaster MIM – Mu kõige vanem vend Sander omas kunagi Squier Stratocasterit, siis see mudel on jäänud kuidagi armsaks mulle ja see tegelikult on väga võimekas pill, millega saab väga palju erinevaid stiile mängida.
Peerless Revolver (semi-hollow) – Kui ma õppisin Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias jazzkitarri erialal, siis ma tundsin, et ma tahaksin proovida ka natuke jazzisemat pilli. Mitmeid tunde interneti sügavustes erinevaid pille analüüsides jõudsin ma selle mudelini. Tegemist on Lõuna-Koreas toodetud pilliga, mis on äärmiselt kvaliteetne, arvestades hinnaklassi. See pill lausa sulab käes. Õnneks see sobis ka ideaalselt Rita Ray muusikaga kokku ja selle pilliga olen enamus Rita Ray lugude kitarriosasid sisse mänginud.
Siin fototõestus Peerless Revolver pillist, mida kasutan palju (see on tehtud Rita Ray kontserdil Ammende Villas 2021 koos Pärnu Linnaorkestriga).
Taylor akustiline – igal juhul on igal kitarristil vaja mingi hetk oma elus korralikku akustilist pilli. See oli äkki 2 aastat tagasi, kui hakkasime Rita Ray teise plaadi lugusid rohkem live’s mängima ning paaril lool oli vaja ka akustilist. Olin tüdinenud sellest, et pidin igakord akustilist kelleltki laenama ning kogusin raha kokku, et osta endale üks korralik akustiline.
Ibanez LGB30 (hollowbody) – See oli äkki Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kolmanda kursuse algul, kui mõtlesin soetada endale ka hollowbody pilli. Minu põhilised iidolid jazzmaailmas enamasti mängisid seda tüüpi pillidega – Jonathan Kreisberg, Wes Montgomery, George Benson. Tundsin, et semi-hollow pilliga päris seda sama kõla ei saa, mida soovisin ning tahtsin proovida midagi uut. Ma ei ole üldiselt signatuurmudelite austaja, aga selles hinnaklassis oli Ibanez’i George Benson’i signatuur LGB30 kõige parem. Muidugi oleks kunagi äge omada ühte Gibson ES-175’te, aga see on ikkagi kõva finantsamps.
Bariton kaelaga custom stratocaster – Selle pilli ajalugu on tegelikult päris kirju. Nimelt algselt see oli tavaline Fender Stratocaster MIM ja kõigepealt omas seda minu venna Jürgeni klassivend Mihkel Mäesalu, kes oli nii lahke laenama seda Jürgenile, kes sellega igal Põhja Konna kontserdil soolosid keevitas. Pärast mitmeid aastaid sai Jürgen selle endale ostetud ning kui Lexsoul Dancemachine tuurid sisse sai, hakkasin seda enamasti mina ise mängima. Kui sain endale teise Stratocasteri ostetud, siis tundsin, et see pill enam nii palju kasutust ei leia ja tahtsin midagi huvitavat eksperimenteerida. Nimelt lasin tellida Warmoth kitarripoest endale spetsiaalse baritoni kaela, mida saab kinnitada täiesti tavalise stratocasteri külge ning “voila”. Sain inspiratsiooni ühelt mu iidolilt Mark Lettierilt, kes on ka välja lasknud kaks baritonkitarri albumit. Väga äge kraam, soovitan kuulata.
Grass Roots Les Paul – Selle pilliga on omapärane lugu. Nimelt minu 15. sünnipäev oli tulekul. Mu ema küsis meie pere tuttava Indrek Hiibuse (kunagine Apelsini trummar) käest, et oleks vaja Kristenile elektrikitarri. Indrek tõttas kohe appi ning võttis ühendust Tõnu Aarega, kes isiklikult käis Soomes pilli valimas ja ostmas. Mäletan väga hästi, et ema äratas mind üles ja ütles, et “Voodi all on üks väike üllatus!” Ma hommikuse peaga vaatasin voodi alla ja avastasin üüratu kohvri, mille sees oli see imeline pill. Ma lihtsalt ei suutnud seda uskuda, et ma päriselt saingi endale elektrikitarri. Aga see polnud veel kõik. Indrek oli organiseerinud ka veel ühe üllatuse. Nimelt meid Jürgeniga oli kutsutud Tõnu juurde jämmima. Mäletan, kuidas me mõlemad Jürgeniga suud lahti vaatasime Tõnu stuudiotoas olevaid pille ning proovisime kätt näpistada, et kontrollida, kas see on uni või mitte. Tõnu oli äärmiselt soe ja sõbralik ning pärast väikest bluusijämmi, õpetas ta meile ka paar kitarrinippi.
Võimendeid on mul ainult üks ja see on olnud minu ustav kaaslane juba 10 aastat: Fender Deluxe Reverb 65 reissue. Suurepärase clean kõlaga võimendi, mis pole mind kordagi alt vedanud.
Pedalboard’is on mul:
MXR compressor – kompressorit kasutan ma enamasti koos Fender Stratocasteriga. See aitab mul vaiksemaid keeletõmbeid valjemaks teha, mis omakorda aitab mul puhtama kõlaga mängida. Mulle meeldib vahel, kui on igat medikaplõksu ilusasti kuulda. Eriti rütmikitarri rolli täites.
Boss Dynamic Filter – Selle pedaali ostsin ma siis, kui kuulasin rohkem Tom Misch’i. Mulle väga meeldib tema helimaailm ning otsustasin uurida, mis pedaale ta kasutab. Avastasin, et tema põhiefekt Boss Dynamic Filter ei ole enam tükk aega müügil. Seega pidin ühe eksemplari endale krabama second-hand turult.
Dunlop Crybaby – see on lihtsalt puhas klassika. “Vakatšika-vakatšika” pedaal.
Whammy DT – selle pedaali ma avastasin siis, kui kuulasin ühte oma lemmikalbumit David Gilmour “On An Island”. Loo “The Blue” kitarrisoolo on lihtsalt võrratu ning ma arvan, et selle pedaali üks kõige maitsekamaid näiteid.
J. Rockett Melody EQ/Drive – ma olen olnud meeletu Mark Lettieri fänn ning kui temaga koostöös see pedaal valmistati, siis tundsin, et pean selle kohe saama. Väga konkreetne ilus drive pedaal, mille suureks plussiks on EQ.
Strymon Timeline – lihtsalt imeline delay pedaal.
Strymon Big Sky – seda pedaali tutvustas mulle suurepärane muusik ja inimene Riho Sibul. Nimelt tegime kunagi progeroki bändiga Progress proovi. Meil oli plaadiesitluskontserdil plaan mängida üks Jimi Hendrixi lugu koos Rihoga. Kui ta proovi jõudis ja oma kitarri ning pedaalid ära ühendas ning esimesi noote tõmbas, olid kõik ülejäänud seal ruumis täiesti vait ja kuulasid. Ilmselgelt mina ja Mattias Kuppart (Progressi kitarrist) läksime kohe uurima, mis pedaalid tal on. Kui ta jutujärjega Strymon Big Sky juurde jäi ja helinäiteid mängis, siis olin ma lummatud. Siin polnudki enam kahtlust – ma pidin selle saama.
Tegemist on kahjuks üpriski kalli pedaaliga ning ma olen siiani tänulik, kui minu tollane tüdruksõber Kaisa kutsus terve mu pere ja sõbrad kokku, et mulle see tõelise üllatusena sünnipäevaks kinkida.
Strymon Deco – see on kindlasti üks nendest pedaalidest, mis mul koguaeg on sisse lülitatud. Nimelt on tegemist lindimasina simulaatoriga. Sellega saab mõnusalt sooja ja kergelt drive’ist heli ning samuti saab tekitada ka slap delay’d ja wobble efekti, mis mulle väga meeldib.
Millal tundsid, et muusika on sind päriselt endale saanud? Mis (sündmused, valikud, juhtumised) selleks pidi juhtuma?
Kõik algas ikkagi sellest, et mu vanemad kuulasid kodus palju muusikat – Led Zeppelin, Creedence Clearwater Revival, Black Sabbath ja Deep Purple. Ma olin ilmselt 5- või 6-aastane, kui ma sain oma esimese muusikainstrumendi, milleks oli…… ”trummipõrin”….. plokkflööt! Flööti käisin ma laste muusikaringis õppimas umbes ühe aasta, kui ma otsustasin, et see ei ole ikkagi minu pill. Kui ma olin 7-aastane jõmpsikas, siis kõige vanem vend Sander ostis endale akustilise kitarri. Ilmselgelt ta ütles mulle ja Jürgenile, et “Ärge näppige seda!”. Ja muidugi me esimese asjana läksime salaja kitarri näppima. Sellest hetkest hakkas kogu trall pihta. Uudishimu oli lihtsalt nii suur, et õppisime üksteise võidu iga päev vendadega kitarri. See, kes esimesena suutis mõne Jimmy Page’i käigu maha võtta, oli kõva vend.
Teine tähtis verstapost oli siis, kui hakkasin Mattis Kirsipuuga (praegune Gram Of Fun trummar) tegema bändi Progress ning sain ka heliloojana kätt proovida. Selle bändiga olid esimesed esinemised, plaatide salvestamised jne.
Seejärel hakkas muusikamaailm minu ees kiirelt avanema. Liitusin Põhja Konna bändiga, seejärel tegime Group conFusion projekti koos Ott Adamsoni ja Liis Lutsojaga ning siis muidugi Lexsoul Dancemachine.
Kolmas tähtis verstapost minu jaoks oli, kui Ott Adamson mind ära rääkis, et ma peaksin Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiasse minema. Akadeemia andis mulle kuhjaga uusi tutvusi ja kogemusi. Sel ajal tekkis ka Rita Ray bänd. Õppisime Kristi, Artise ja Jasperiga kõik ühel kursusel.
Neljas tähtis verstapost minu jaoks oli see, kui 2022 aasta kevadel otsustasin kontoritöölt (PERH IT projektijuht) ära tulla ja keskenduda ainult muusikale. Ja nüüd siin ma olen. Teen kõvasti uut muusikat ja naudin elu. Olen äärmiselt tänulik kõikidele inimestele, kes on aidanud mind siiani jõuda.
Eestlane pole aldis kiitma, kuid hea sõna kahtlemata inspireerib ja innustab. Millal sind viimati kiideti muusika eest?
Tuleb meelde, et viimati kirjutas mulle üks itaallane, kellele väga meeldis Lexsoul Dancemachine “Lazy Breeze” loos olev kitarrisoolo. Ütles, et “pane edasi samas vaimus.”
Need väikesed hetked annavad alati jõudu juurde.
Siit tuleb häid sõnu veelgi😊Palusin Sind iseloomustada ka Su kolleegil Rita Rayl:
Kristen on üks nendest inimestest, kes on mind oma olemusega meeletult mõjutanud. Ja ma usun, et ma pole ainuke. Mäletan eredalt meie esmakohtumist, mis juhtus üsnagi pisikeses, veel vanas asukohas oleva Philly Joe’s Jazziklubis. Minu kui noore Otsakooli tudengi jaoks oli täiesti jahmatav see, et kitarri võib mängida just nii nagu tema seda tegi. Absoluutselt iga noot rääkis omaette lugu ning oli mõtestatud. Tema kitarrimängust ja isiksusest õhkub soojust ja enesekindlust. Ta austab muusikat, annab enda hingest kõik ja veel enamgi. Sealjuures on ta ülimalt tähelepanelik kuulaja nii muusikas kui ka väljaspool muusikat. Just tema tohutu kirg ja draiv muusika vastu on meeletuks inspiratsiooniks. Sellest tulenevalt on Kristen nii muusiku kui ka kitarristina maailmatasemel. Ta on meeletult andekas, maitsekas, teadlik ja tohutu muusikakuulamise pagasiga. Tema särav, positiivne ja huumorirohke hing leiab negatiivsest positiivse alati üles ja ei möödu ühtki proovi, teekonda ega heliproovi, kus tema huumor ja lahke olemus ei täidaks ruumi naeruga. Lisaks kõigele eelnevale on Kristen kallis sõber, kellega on muusika loomine ja mängimine puhas rõõm.
Rita Ray
Keda ise kiidaksid Eesti muusikamaastikul?
Neid inimesi tegelikult on palju. Eestis on palju väga andekaid muusikuid. Eelkõige kiidaksin kõiki oma bändikaaslasi, kellega mul on au olnud koos muusikat teha. Bändikaaslastest tooksin eraldi välja suurepärase helilooja ja klahvimängija Artis Borissi, kellel on ka varsti oma EP välja tulemas.
Oma bändide väliselt mul turgatavad esimesena pähe järgmised muusikud:
Heldur-Harry Põlda – ta on põhimõtteliselt Valter Soosalu 2.0, väga andekas muusik. Ootan huviga, mis muusikat tema sulest tulema hakkab.
Misha Panfilov – ta on nagu Eesti oma Mac Demarco. Andekas helilooja, kes alati inspireerib mind oma helimaailma ja töökusega.
Holger Marjamaa – ilmselgelt üks Eesti parimaid klahvimängijaid jazz’i maailmas. Ootan huviga, mida ta oma järgmise plaadi peale kokku keevitab.
Jaagup Jürgel – kitarrist Jaagupit nägin esimest korda mõned aastad tagasi Viljandi Kitarrifestivali raames mängimas. Mulle väga meeldis ta mängustiil. Väga hea mängija ning ma loodan, et ta võtab kunagi ette, et oma album teha.
Ega diplom ei tee veel profiks. Mis (peale paberi) eristab sinu arvates profimuusikut harrastusmuusikust?
Diplom kindlasti ei tee sind profiks. Profiks olemine sõltub sellest, kui kiiresti muusik suudab uues olukorras hakkama saada. Toon hea näite: Mõned aastad tagasi toimus Sõru Jazzi festivalil Trump Conception’i kontsert. Vahetult enne kontserti jäi bändi liider Janno haigeks, aga ei tahtnud kontserti ära jätta. Seega võttis ta ühendust Mihkel Mälgandiga, kes juttude järgi pidi kogu materjali ühe päevaga selgeks saama. Lõpuks kontsert toimus ning kõik lõppes õnnelikult.
Seda ma nimetaksin profiks. Muidugi see kõik eeldab, et inimesel on vastavad oskused (noodist lugemine, teadmised teooriast , instrumendi valdamine jne.), et sellises olukorras hakkama saada. Paber siin ei oleks aidanud. Paber aitab siis, kui on ametlikult vaja kuhugi kooli sisse saada või õpetama minna.
Seepärast otsustasin tegelikult ka ise EMTA’st viimasel kursusel ära tulla, sest koolist olin minu jaoks vajaliku saanud ning ma ei näinud paberi jaoks hetkel vajadust. Tundsin, et koolis olles oli mul vähem aega harjutamiseks, kui varem.
Kokkuvõttes ei ole vahet, kas sa oled profimuusik või harrastusmuusik. Muusikat saab teha igaüks. Peaasi, et on uudishimu ja tahtejõudu. Lõpuks teeme ju kõik muusikat selleks, et ennast väljendada ja sellest rõõmu tunda.
Mis ja kus on koht, kus vabal õhtul meelsasti aega veedaksid? Kui on avalik koht, siis kes võiks olla seal laval?
Tunnen, et vabal talveõhtul veedaksin hea meelega aega sõpradega kuskil soojal maal palmide all pina coladat juues.
Kui on tihe graafik ning kontserte palju, siis naudiksin hea meelega kohta, kus on vaiksem.
Soovita pala, plaate, kontserte, mis sinu arvates on parimaid kuulamiselamusi, mida sooviksid lugejaga, kuulajaga jagada.
Olen viimasel ajal palju kuulanud Mac Demarco uut albumit “Five Easy Hot Dogs”. Mulle väga meeldib Demarco carefree suhtumine ning muidugi tema helimaailm.
Üks väga mõnusalt astuv album on näiteks Nu Genea “Bar Mediterraneo.”
Üks mu lemmiklugusid viimased 3 aastat vähemalt on olnud Kaidi Tatham’i “It’s a World Before You.”
Eesti tegijatest näiteks Misha Panfilov on teinud vapustavat tööd. Üks mu lemmikalbumeid on “Days As Echoes.”
Kitarristidest olen viimasel ajal kuulanud David T. Walker’i albumit “David T. Walker.” See on soul kitarri alustala. Sellelt albumilt kindel lemmik on “Never Can Say Goodbye.”
Mis on sinu enda koostöödest erinevate ansamblitega lemmiklood või õnnestumised, mida eriti esile tooksid?
Lexsoul Dancemachine’i viimane suur õnnestumine oli 2022 aasta suvel, kui tegime Tallinna Kruiisiterminalis meie uue EP “Lex On The Beach” esitluskontserdi. Rahvast oli tohutult ning kõik tantsisid.
Kõige meeldejäävaim lugu Lexsouliga oli siis, kui mängisime Lõuna-Hispaania mägedes Imagina Funk festivalil. Väljas oli vähemalt 30 kraadi. Kui olime pärast mitmetunnist autosõitu jõudnud lõpuks kohale, siis nägime, et lava asub uskumatus kohas – härjavõitlusareenil. Mäed ümberringi. See vaade oli silmipimestavalt ilus. Õhtul kontserdi ajal laulis umbes tuhandepealine publik lugusid kaasa ning viimase loo ajal kutsusid Robert ja Joonas publikust inimesi lavale. Üks lavale tulnud inimestest haaras mikrofoni ning hakkas laulma festivali nime “IIIIMAAGIIINAAA”. Ja muidugi kogu publik laulis kaasa. Fantastiline. Iga kord tulevad külmavärinad, kui mõtlen selle peale.
Lemmiklugu Lexilt on “Carambola Jelly.”
Rita Ray’ga oli viimane suur õnnestumine meie teise albumi esitluskontserdid. Saime teha kaks suurepärast kontserti Vanemuise ja Alexela Kontserdimaja täissaalidele. Lisaks sellele saime Eesti Muusika Auhindadel “Aasta Naisartist” ja “Aasta album” tiitlid.
Lemmiklugu Rita Ray’lt on “Needless to Say.”
Põhja Konnaga oli viimane suurim õnnestumine meie kontsert Alexela Kontserdimajas, kus saime mängida koos Soome progeroki hiidudega Saimaa ning Pärnu Linnaorkestriga. Kõik muidugi hea sõbra ja suurepärase muusiku Valter Soosalu juhatamisel.
Lemmiklugu Põhja Konnalt on meie uus singel “Saatus.”
Kui lubad endale unistada, siis mis võiks Eestis tegevmuusiku jaoks paremini (korraldatud) olla?
Isegi raske on hetkel mõelda, mis võiks muusikutel paremini olla korraldatud, sest üldjoontes on asjad olnud päris hästi. Muidugi oleks ideaalne, kui rohkem muusikuid saaksid riigilt igakuist toetust ning ei peaks muretsema, et kas toimub piisavalt kontserte.
Igapäevaselt Äripäeva artikleid sirvides paistab, et tulevik ei ole ikkagi nii helge, aga eks näe, mis saama hakkab. Hetkel toimub paljudel muusikutel kontserte vähem kui muidu. Aga ega majandusseis ainult muusikuid ei mõjuta.
Viimati nägin ühe disainerist sõbra postitust, kes viitas asjaolule, et Kultuuriministeerium on toetanud kõige vähem disainereid, arhitekte ja kirjanikke. Kui ma mäletan õigesti, siis muusikud olid seal natuke allapoole keskmist ning kõige enam said toetust sportlased. Nii, et toetagem disainereid, arhitekte ja kirjanikke!
Kus saaks huviline Sinu tegemistel silma peal hoida?
Kõige lihtsam on jälgida minu tegevusi instagrammis “kristen.kytner”
