Üle mitme aasta valisin Muusikakoolide Liidu poolt korraldatava laste kitarrikonkursi kohustuslikud palad. Läks ebatavaliselt kaua aega, sest esiteks ei ole ma ammu selle teemaga kokku puutunud, aga teiseks ei taha ju valida igavaid asju. Nii ma siis mängisin terve päeva Kitarrikoolis kitarri ja leidsingi lõpuks sobivad asjad. Minu arust.
Nimekiri sai selline:
I vanusegrupp (kuni 10-aastased):
1) Jorge Cardoso Galopa “Bruno” (No 2 tsüklist Suite de los Mita-i, I osa)
2) Eesti rahvaviis “Ilusa ilma lugu” (seade: K. Käo, kogumikust “Eesti rahvaviisid kitarrile”)
II vanusegrupp (11-12):
1) Stepan Rak “Väike blues” (kogumikust “Humours 26 pieces”)
2) Jorge Cardoso Cumbia “Macek” (No 7 tsüklist Suite de los Mita-i, II osa)
III vanusegrupp (13-14):
1) Maximo Diego Pujol “Tango” (II osa tsüklist Suite de la Plata No 1)
2) Peeter Prints Etüüd nr 5 (kogumikust “Ballaadid. Prelüüdid. Aariad. Etüüdid”)
IV vanusegrupp (15-19):
1) Antonio Lauro “La Negra” (tsüklist “Triptico”)
2) Edmar Fenicio etüüd “Memorias de Barrios”
Valiku põhimõtted olid sellised:
a) Midagi Ld-Ameerika autoritelt. Lastele on kirjutanud paljud, aga neid kõiki on ka palju mängitud. Cardoso pole iseenesest huvitavam kui mõni teine selle piirkonna helilooja, kuid selles kogumikus on traditsioonilised tantsuvormid, kus leidub huvitavaid rütme. See haakub jälle hästi teise valikukriteeriumiga. Edmar Fenicio on mulle ikka meeldinud ja teda mängitakse siin vähe. Etüüd Barriose mälestuseks on mahukama tsükli osa ja üsna raske. Eks see ongi neile, kes tahavad veidi musklit näidata. M. D. Pujol on nimi, mis käib tihti läbi, aga kas keegi tema muusikat ka teab? Võtsin ühe tango, mis meenutab väga Piazzolla stiili, aga ei ole liiga keeruline mängida.
b) Ebatavaline rütm. Stepan Raki blues on päris vahva ja minu seade eesti rahvaviisist ei ole ka päris selline, mille järgi hästi marssida saaks 🙂
c) Avastamist ja pusimist ka õpetajale. Ei ole õiglane, kui kohustuslikuks palaks satub midagi, mida nagunii aastast aastasse mängitakse. Loodetavasti leidsin asju, mis on küll igaühe nina all vedelenud, aga veel mängimata.
d) Originaalteosed, mitte teiste heliloojate seaded kitarrile. Seaded on toredad asjad. Eriti siis, kui on head seaded. Kuid kõige mugavam pedagoogiline repertuaar on ikkagi nende poolt kirjutatud, kes ise kitarri mängivad. Seda materjali on tohutult ja head asja leida muidugi raske.
e) XX saj. või uuem muusika. Seekord tahtsin klassika välja jätta, sest teatud nimed korduvad ja teine kriteerium (põnev rütm) välistas ka väga lihtsas vormis asjad. Samas on Brouwer ja veel mõned nimed väga ära käiatud. Vaatasin läbi ka Smith Brindle’i Kitarrikosmose, aga ei julgenud sealt midagi võtta 🙂
f) Võimalusel ka midagi Eestiga seonduvat. Viimastel aastatel on kohustuslike lugude hulgas olnud Lauri Jõelehe ja Ranno Nurmsaare palasid. Nad on ka ise lugude valimise juures olnud. Vaido Petserit mängitakse samuti igal aastal ilma kohustusetagi. See on tore traditsioon. Praegu sai sisse üks etüüd Peeter Printsilt ja minu seade kogumikust, mida ise väga hindan, aga mis on nii spetsiifilisele sihtgrupile, et need raamatud jäävadki ilmselt mu garaaži seisma.
Siit saab lugudega tutvuda:
kui oleks noodid ka siis saaks teada kui vana ma tegelikult olen!
Vaata, nüüd panin lingi lugudega kah juurde. Igas vanuserühmas on üks lihtsam ja üks keerulisem. Valima peab ühe.